Tartu kui alternatiivse filmikunsti pealinn

Margus Kiis

Kapaskoop on interaktiivne kinematograafiline seade, mida juhib tugitoolis lösutav vaataja nuppudega mängides. ARHIIV Septembri esimesel täisnädalal peeti Tartu kehtinud avangardkultuurifestivali “Eclectica” raames veelgi avangardsem üritus, MTÜ Klubi Tart Film korraldatud Tartu alternatiivse kino päevad, mis tahtsid inimestele selgeks teha, et filmi saab teha ja vaadata ka teistmoodi kui kaameraga midagi jäädvustades ja seda pärast kinos või kodus, teleka või arvuti ees vaadates.

Tegelikult oli “Eclectica’l” mitu teist üritust, mis üritasid tõestada seda sama. Näiteks juba mitmendat aastat tegutsev nädalane Chris Hales’i interaktiivsete filmide õpituba. Interaktiivne “film” on siis selline, mille kulgu vaataja (enamasti saalitäis rahvast) saab mõjutada. Tulemused olid ootuspärased, enamasti leidlikud ja lõbusad, mis panid publiku juubeldama, karjuma, aga ka isegi tantsima. Näiteks Vallo Toomla “Emotions’i” puhul muutusid Tartu üliõpilasteatri nutvad näitlejad kinolinal veidi rõõmsamaks, kui saalis kaamera ees spetsiifiliselt kareldi (kuigi Kalev Kudu nuttis ikka edasi). Et interaktiivne filmikunst võib olla ka arvuti taga virtuaalse tegelase koreo­graafia sättimine, näitas Henri Küti ja Helen Vinogradovi “Perhaps”.

Omamoodi alternatiivne filmisündmus oli ka näiteks “Radiomentale Cinemix”, kus Jean-Yves Leloup ja Eric Pajot tegid vanadele klassikalistele dada- ja sürrfilmidele ning hiljem ka “Tühirannale” taha moodsatantsumuusikalisi helikollaaže. Aga ka Aare Pilve “Näoline” pühapäeval Genklubis, kus kirjanik luges unenäolistele videokaadritele peale ja vahele mõtisklevaid tekste. Aga äkki ka Anna Hintsi performance samal ajal Y-galeriis, sest seal tehti paljas inimene kinolinaks, projitseeriti slaide kunstipäraselt põrandale paigutatud alasti meestele ja naistele.

Tartus oli seekord kavas kolm teemat: Tartu teaduskeskuse Ahhaa hologrammid, Andrus Lauringsoni nn kapaskoop ja 8 mm filmid. Ahhaa keskusel on arvestatav kogus õppeholo­gramme, mida demonstreeritakse nagu tavalisi fotosid. Hologrammi eripära on muidugi see, et see tekitab mulje, nagu oleks pildi “taga” üks rohekas kolmemõõtmeline objekt. Tegelikult sellised hologrammid ka justkui liigutavad vastavalt vaataja enda liikumisele. Paar-kolm kaadrit küll, aga ikkagi inspireeriv, nagu elavad maalid Harry Potteri saagas.

Fotograaf Andrus Lauringsoni kapaskoop on saanud oma nime hoopis legendaarse sõjafotograafi Robert Capa järgi, kelle legendaarseimat fotot Hispaania kodusõjas hukkuvast lojalistist Lauringson dekonstrueerib. Kapaskoop on tegelikult interaktiivne kinematograafiline seade, mida juhib tugitoolis lösutav vaataja nuppudega mängides. Ta peab mööda panoraami edasi liikuma ja jõudma inimgruppideni, kes aeglaselt animeerudes teostavad mingit etappi käsitletavas sündmuses. Kapaskoop näitab, kuidas palju diskuteeritud Capa pilti lavastatakse: näitleja grimeeritakse ja riietatakse,  teda pildistatakse just sellises asendis. Kapaskoopi nuppudega suunates jõutaksegi tõele ligidale.

8 mm (tselluloid)filmi peetakse väljasurnud formaadiks (millega ehk meie vanaisad kodufilmi üritasid teha), kuid kaugel sellest: maailmas on küllalt entusiaste, kes näiteks YouTube’is oma filme näitavad. Teisipäeval Genialistide klubis aset leidnud ürituse alguses võiski näha näiteks poolaka Jerzy May lühikesi anima- ja absurdifilme kui  briti Andy Marshi filme, nii täielikult kitsasfilmile tehtuid: näiteks miniõudukas “Nightcalli” ja psühholoogilist draamat “In Memory”. Nimelt on 8 mm filmil mitmed huvitavad eripärad nagu omapärase filmikvaliteediga seonduv unenäolisus ja see, et filmida saab ainult kolme minutit võtmiseks kestvatele kassettidele. Sellised piirangud muudavad kõvasti aja, ruumi ja liikumise tunnetust. Demonstreerimisele tuli näiteks üks kodufilm, kus terve 1989. aasta oli 2,5 minuti sisse surutud – ning see töötas, mis on kujutlematu näiteks video puhul. Ürituse kõige atraktiivsem esitus oli muidugi Ivar Põllu ja sõprade poolt 1992. aastal vändatud teismeliste hirme sürreaalselt väljendav “Sümbolid ja allegooriad”, mille sisust oli tähtsam esitamine: taustaks mängis virtuoosselt Karl Laanekask kitarrel ning kui film katki läks, kukkus plaadilt  üürgama Rock Hotelli plaat “Annan alla, on meeldiv seegi”.

Pühapäeval näitas Athena keskusest Jaan Jürgen Klaus oma valikut Tartu alternatiivsetest, kuigi siiski veidi traditsioonilisematest linateostest. Mitmed filmid olid tegelikult vanad tuttavad, aga oli ka vähemalt üks uudisteos, Martin Liira, Urmas Reisbergi ja Richard Meiterni lühimängufilm “Akadeemik Obruchevi unenägu”. Absurdi ja tobeduse vahel balansseeriv film vajaks vist natuke rohkem monteerijakätt. Nostalgiahõnguline sürreaalsus on praeguse aja alternatiivfilmis üks armastatumaid meetodeid, seda näitas ka Martin Oja ja Kudrun Vungi suurepäraselt teostatud, nõukaaja kunstilisemaid multifilme meenutav “Rain Terrain”. Sürreaalse maiguga on ka Jaan Jürgen Klausi enese dokumentaalid persoonidest nagu Marko Kompus ja Erkki Hüva.

Chris Hale ütles, et Tartu võiks olla Baltikumi interaktiivse filmi pealinn. Võib-olla ka Eesti alternatiivfilmi pealinn. Vähemalt mõnda aega.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming