Teekond Venemaalt Euroopasse ja sealt tagasi Venemaale

Rein Tootmaa

Allusioone kunstiajaloole ja -teostele on küll palju, aga need ei lähe koormavaks, vaid ajavad oma asja diskreetselt, mitte agressiivselt.

Prantsuse kunstnikud Vincent van Gogh, Henri de Toulouse-Lautrec ja Auguste Rodin osutuvad Riho Unti “Vendades karusüdametes” vene karudeks, kelle ema maalikunstnik Ivan Ivanovitš Šiškin maha lasi. KAADER FILMIST

Nukufilm “VENNAD KARUSÜDAMED”. Režissöör Riho Unt, stsenaristid Andrus Kivirähk ja Riho Unt. Kunstnikud Riho Unt, Jelena Girlin, Mari-Liis Bassovskaja ja Heigo Eeriksoo. Operaatorid Urmas Jõemees ja Ragnar Neljandi, muusikaline kujundaja Malle Maltis, produtsent Arvo Nuut. Nukufilm OÜ, 2005,  21 min, esilinastus 20. X kinos Sõprus.

Olenemata sellest, kas me ikka veel läheme ja muudkui läheme Euroopasse või juba oleme seal, tehakse meil suurem jagu (anima)filme juba kohe ingliskeelsetena või on neil ingliskeelsed subtiitrid all. Ja neid ei näidata rahvale esmalt mitte enam tele- ega kinoekraanilt, vaid müüakse videokassettidel, mis on euro(maailma)standardite eeskujul pakitud kaunikujunduslikesse ning ingliskeelsete peal- ja muude kirjadega palistatud plastmasskarpidesse. Vaadaku igaüks omas kodus!

Pole midagi teha – turumajandus, kuigi filmid on tehtud enamasti mitte erakapitaliga, vaid n-ö rahva raha eest. Mitte küll üleni kogu rahva raha, vaid suuresti ka alkoholitarbijate, suitsetajate ja hasartmängurite omaga. Nii on ka “Brothers Bearhearts” filmi lõpus ja filmikarbi tagakaanel näha Eesti Filmi Sihtasutuse ja Eesti Kultuurkapitali logo. Kui palju seda support’i ehk siis toetust see või teine film (romaan, sümfoonia jne) fondidelt on saanud, pole laiemale avalikkusele koos teostega teada antud (küll võib seda lehest lugeda). Küll teatakse, et honorar jookseb ikka autoritele. Aga seda on nii vähe ja see pole tähtis. Ja see pole ka paha, muidu meie kunst ega selle loojad püsti ei seisakski.

 

Karud igale eestlasele!

 

Ilmselt pole neid just palju, kes käsiteldavat linateost on näinud. Küll on aga üsna tõenäoline, et tänu mis tahes teost tutvustavale kirjatükile nii mõnigi kultuuritarbija endale kasseti ostab ja filmi ära vaatab. Selle filmi puhul soovitan küll juba enne filmist kirjutama hakkamist kõigile eestlastele see film endale osta, sest tegemist on väga-väga hea filmiga; pole enam ammu ühtegi nii head multikat näinud.

Riho Undi ja Andrus Kiviräha kirjutatud stsenaariumi põhjal ja Riho Undi tehtud nukufilmi “Vennad Karusüdamed” lugu läheb lahti sellest, et vene maalikunstniku Ivan Ivanovitš Šiškini (1832 – 1898) maal “Hommik männimetsas” (rahva seas tuntud kui “Kolm karu”) on tehtud elavaks pildiks, kus hullavad kolm karupoega, keda jäädvustab lõuendile nende ema. Ilmub kuri kütt (Šiškin ise) ja laseb karuema maha ning hakkab hämmastusse tardunud karujõmpsikaid tulistama. Need põgenevad, üks äralastud kõrvaga, kütt aga kirjutab pildi alla “Šiškin”. Viie aasta pärast on vaprad karupojad Prantsusmaal ning neist on saanud kunstnikud Vincent van Gogh, Henri de Toulouse-Lautrec ja Auguste Rodin. Ja siis läheb lustakas kujutlusmäng lahti: provintsihotellis keedab van Gogh päevalilledest suppi (“Päevalilled”), Rodinil tuleb samal ajal pottsepakedra alt vaasi asemel välja skulptuur “Mõtleja”; Lautrec piilub läbi lukuaugu paljaid naisi ja joonistab neid – nii et lõpuks visatakse kogu seltskond hotellist välja. Üheskoos siirdutakse Pariisi, kus lammutatakse ära kunstikauplus, mistõttu nad endale politsei sappa saavad. Neid päästavad Moulin Rouge’i perenaine ja tantsutüdrukud, muutes veski pea koos tiivikuga helikopteriks. Oma ema maali ja kaabakas Šiškinit otsides jõuavad nad tagasi Venemaale, kohtuvad seal kunstnik Malevitšiga, organiseerivad Šiškini Siberisse, panevad oma ema maaliga aluse Tretjakovi galeriile ning lähevad tagasi metsa elama.

 

Võlu, idüll, rahu ja mõnu

 

Mis filmi juures kõige enam võlub, on selle pretensioonikus. Allusioone kunstiajaloole ja -teostele on küll palju, aga need ei muutu koormavaks, vaid ajavad oma asja diskreetselt, mitte agressiivselt. Nii mõjubki film idüllilisena. See on üsna harv nähtus tänases Eesti kunstis, et teos ei ole pealetükkiv ega pretendeeri erilisele sügavamõttelisusele. Ajal, mil kõik kuhugi kiirustavad ja millegi nimel tõmblevad, suurem osa mis tahes žanris kunstiteostest midagi tõestada üritab ja kõiki maailma probleeme ühe hoobiga ära lahendada püüab, on see üsna suur väärtus. Teos on loodud rahulikult ja mõnuga – seda rahu ja mõnu hoovab tajutavalt ka vaatajasse.

Kivirähk on stsenaristina jõuliselt tunginud Eesti (anima)filmimaailma. Tema omapäraks (nagu näidendite ja proosapaladegi puhul) on see, et need on suuresti n-ö metatekstid, s.t baseeruvad mingil juba teada kirjanduslikul/kunstilisel vm materjalil. Näiteks Hardi Volmeri nukufilmi “Barbarid” (Nukufilm, 2003) aluseks olev Kiviräha stsenaarium põhineb tuntud muinasjutul Lumivalgekesest ja seitsmest pöialpoisist. Tolles filmis on stsenarist lasknud/rakendanud aga oma fantaasiavoolu destruktsiooni teenistusse, lõhkudes ilusa muinasjutu. Sellega kaasnev ja läbinähtav mingi ebamäärase paljutähenduslikkuse taotlus ja veel ebamäärasema sügavamõttelisuse rikuvad filmi hoopiski ära. Tundub, et kui Volmer on stsenaristil lasknud endale pähe istuda, siis Riho Unt on mõjusat vastupanu osutanud; kui filmis ongi kulisside taga aimatavat ehk siis looritatud taotlust midagi suurt ja sügavat öelda, siis Unt stsenaariumi kaasautorina on selle maha timminud. Kui nüüd võrrelda omaaegset kuulsat ja palju häid multikaid loonud tandemit Unt-Volmer eraldi nende koostöös Kivirähaga, siis just selles see peamine erisus ongi, mitte kunstimeisterlikkuses, mille kõrge tase on mõlema looja puhul väljaspool kahtlust.

Metatekstilisel stsenaariumil on originaalstsenaariumiga võrreldes see eelis, et loo algmaterjal (muinasjutt, maailmakuulsad kunstnikud) on tuttav kogu Euroopale ja suuremale osale maailmastki. Selle toime põhineb vaataja äratundmisrõõmul (“ahaa – ma tean seda”) ning aitab sedasi tekitada filmi vastu huvi ükskõik kus maailmakolkas.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming