Teine Ameerika

Tristan Priim?

 

Teise Ameerika filmikunsti väga hea näide on Dennis Hopperi lavastatud “Easy Rider”.

 

“Manifesti” V filminädal 2. – 9. veebruarini kinos Sõprus ja 11. – 15. veebruarini Tartu Sadamateatris

 

Selle nädala lõpus hõivab Sõpruse kino ekraani Tallinnas (ja hiljem Tartu Sadamateatri) “Manifesti” järjekordne filminädal, teemaks “Sõnavabadus”. Üldisemalt võiks selle filminädala tabavamaks teemaks olla hoopis “Teise Ameerika filmid”.

Ameerika kinokunst on, rohkem kui ükski teine filmitööstus, olnud kammitsetud, kuid samas ka inspireeritud kindlast koodist, moraalsete nõuete nimekirjast, mille vastu suurstuudiod Hollywoodi kuldajastul 1920-1930. aastatel haruharva eksida lubasid. “Manifesti” filmid pärinevad nõrgenenud haarde ajast. Ajast, kui kogu Ameerika filmiproduktsiooni ei kontrollinud enam MGMi Louis B. Mayeri või Paramounti David O. Selznicki tüüpi mogulid, kellel oli kindel idee, mida filmikunst endas kätkema peaks (Mayeri puhul näiteks ideaalse peremudeli kuvamine, võttes abiks näpuotsaga argist ja ka tõelist maagiat), ja ka vahendid selle idee läbisurumiseks. Kõik suurstuudiod omasid sealjuures ka kinokette.

 

 

Road movie

 

Teise Ameerika filmikunsti väga hea näide on Dennis Hopperi lavastatud “Easy Rider” (linastub ka “Manifesti” raames) ja seda üsna mitmel põhjusel. Kui pidada silmas, et Ameerika korporatiivne filmikunst on oma tegevuses põhiliselt toetunud suurtele filmimüütidele, millest võiks põhiliselt ära tuua vesterni, muusikali ja gängsterifilmi, siis “Easy Rider’il” õnnestus nende kõrvale tekitada neljas müüt: pärastsõjaaegset noortekultuuri ja staatiliste pereväärtuste asemel hoopis muutust propageeriv road movie.

Road movie esimesi märke võib täheldada 1950. aastatel, filmides nagu James Deani “Rebel Without A Cause” või Brando “The Wild One”, kuid esimesed road movie’d selle žanri kõige puhtamas tähenduses leiame 1960. aastatest. Road movie on otsing, kasvamise lugu, kus loo lõpuks ei osutu tähtsaks mitte sihtpunkt, vaid teekond ise. Kaebab ju Peter Fonda mängitud Captain America otsesõnu “Easy Rider’is”, et ta “elu on otsekui road movie”.

“Manifesti” filminädala filmidest on selle žanri esindajaks kindlasti veel John Schlesingeri “Kesköine kauboi” (1969), kus maapoiss Jon Voight satub suurde linna meesprostituudiks ning õpib elu tundma koos Dustin Hoffmani pisipetturi Ratzo Rizzoga.

Road movie žanrina on alati olnud kontrakultuuri osa, jutlustades põgenemist, otsingut ja kasvamist üle kinnistatud väärtuste, kindlate asjade. “Easy Rider” on Teise Ameerika film veel ka sellepärast, et tegemist on esimese Ameerika filmiga, mis tuli täiesti suurstuudiote radari alt nulleelarvega kinodesse ja viis sealt miljonid dollarid, mis oleksid justkui pidanud kuuluma senistele mogulitele. Selline julge hammaste säärdelöömine põhjustas Californias täieliku paanika. Raha hakati loopima vasakule ja paremale, mille tulemusena nägi Ameerika mitte üksnes ideevaeste, vaid ka küündimatu tehnilise teostusega pilves peaga tehtud hipifilme, mis on tänaseks vajunud aegade hämarusse. “Easy Rider” oli esimene näide, et täielik finantsiline ja ideeline sõltumatus on võimalik. Idee, mille poole on hiljem järjekindlalt püüelnud näiteks John Cassavetes, Woody Allen või Jim Jarmusch.  

 

 

Poliitilised filmid

 

“Easy Rider’i” saamisloo põhjused olid kindlasti ka poliitilised: parema elu otsinguga vastandasid Captain America ja tema sõbrad end keskmaa väikesele Ameerikale, kelle elu juhtis patriotistlik lootus võita Vietnami sõda. Poliitika on samuti olnud üks põhilisi vahendeid filmil end Teise Ameerika filmina positsioneerida. Nii Hitchcocki “Notorious” kui Kubricku “Dr Strangelove” näitavad seda, kuidas külma sõja keskkonnas muutuvad indiviidi ühiskondlik roll ning tema õigused. Kodanikust saab vaid ettur suuremas mängus, kus panusteks on äärmuslikumatel juhtudel maailmavallutus ja planeedi tulevik. “Notorious’is” satub Ingrid Bergmani karakter isiklikku kriisi, kui üritab südameasju ja riigiasju omavahel segada, ning “Dr Strangelove’is” pole ühtegi karakterit, kes käituks ähvardava sõjaohu valguses inimlikult. Esimene on valinud oma väljendusvahendiks draama, teine satiiri, aga oma ülesandega tulevad mõlemad toime: räägivad asjadest, millest rääkida ei tohi, ajal kui Esimese Ameerika filmikunsti pärusmaaks oli pigem paranoia, propaganda, populism ja patriotism.  

Olgu siis “Manifesti” filminädal ka teistmoodi mõtlemise manifestiks. Kõigi nende filmide puhul tuleks silmas pidada ka ilmumishetke sotsiaalset ja poliitilist olukorda Ameerikas, et mõista nende olulisust.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming