Teisikud ja surm

Peeter Piiri

Aegamisi süveneva painajaliku ja eelaimusliku atmosfääriga „Rotikuninga” sündmustik kasvab jubeduseks ning filmist saab mitmetasandiline, allteksti ja viidetega linateos. Mängufilm „Rotikuningas” („Rat King”, Soome-E esti 2012, 95 min), režissöör ja stsenarist Petri Kotwica, operaator Mika Orasmaa, kunstnik Jaagup Roomet, kostüümikunstnik Anu Lensment, grimmikunstnik Tiina Leesik, helirežissöörid Ivo Felt ja Seppo Vanhatalo, produtsendid Kaarle Aho, Kai Nordberg ja Ivo Felt. Osades Max Ovaska, Julius Lavonen, Maarja Jakobson, Küllike Saldre, Kene Vernik jt. Esilinastus 20. I. Cinamoni kodulehel on selle filmi žanrimääratluseks millegipärast pandud „ulmepõnevik”. Ma ei tea, kes Cinamonis selliste asjade eest vastutab, aga paistab, et lennukas loomingulisus pole teda tema töös teps mitte maha jätnud. Tegemist on, jah, tõesti põnevikuga, thrille’riga, kuid mis seos on sellel filmil ulmega, see jääb minu piiratud mõistusele lootusetult kättesaamatuks asjaks. IMDBs (International Movie Data Base) näiteks on filmi määratletud lisaks „thriller’ile” koguni sõnaga „draama”. Ma ei saa aru, mismoodi saab Eesti üks suuremaid kinokette oma potentsiaalseid kliente niimoodi eksitada. Või on siis huvi rahategemise vastu asendunud käsitamatu apaatiaga? Peale minu istus suures saalis ainult kaks inimest, aga ma olen kindel, et kui film oleks välja reklaamitud thriller’ina, millel psühholoogilise draama sugemed küljes, siis olnuks ka külastatavus väheke suurem. Inimesed siiski ei ole lauslollid, nagu paljud uskuda tahavad. Soome filmil on Eestis oma austajaskond, nad teavad, mida oodata ja mida mitte. Soome „ulmepõnevikud” pole siiani eluõigust leidnud (kuigi 1980. aastate lõpus oli üks väga huvitav katse), küll aga tähistab sõna „draama” põhjanaabritega seoses nii mõndagi.

Petra Kotwica, filmi lavastaja, leidis laiema rahvusvahelise tuntuse 2008. aastal Berliini filmifestivalil, kus tema „Must jää” oli Kuldkaru üks arvestatavaid kandidaate. „Must jää” on psühholoogiline thriller, oma žanri puhtavereline esindaja äärmuslikult väljapeetud stiili ja täpsete väljendusvahenditega. Ja selles plaanis ei erine „Rotikuningas” oma eelkäijast kuigivõrd. Filmil on väga tugev psühholoogiline mõõde, määratlused „draama” ja „psühholoogiline thriller” on igati õigustatud. Aegamisi süveneva painajaliku, eelaimusliku atmosfääri ja lõputuks jubeduseks kasvava sündmustiku tõttu saab „Rotikuningast” mitmetasandiline, rohke allteksti ja viidetega linateos.

Filmi peategelane, abituuriumieas teismeline Yuri on lootusetu arvutimängusõltlane, arvutis istuv nohik. Me kohtume temaga esimest korda hetkel, kui ta internetis ootamatult kaotab oma mängukaaslaskonna. Ta on nii löödud, et ei pane õieti tähelegi, kuidas tema tüdruksõber ta maha jätab. Yuri on seda sorti inimene, kelle jaoks piir tegeliku maailma ja virtuaalreaalsuse vahel on juba ammu hägustunud. Seda seisundit iseloomustab kõnekalt stseen, kus Yuri keskkooli spordiväljakul jalgpalli mängides näeb mängijaid justkui arvutikonsoolil. Jalgpallureid saab justkui hiirega juhtida: Yuri üllatus on ehe, kui ta palliga vastu pead saab. Arvuti simuleeritud elu lubab inimesel jääda ükskõikseks, puutumatuks kesksete sündmuste, sünni ja surma suhtes, piiri hägustumisel kaht liiki reaalsuse vahel kipub selline hingeline sõlmitus lekkima päris ellu nagu solk või paha hais.

Asjaolude (tüdruksõbra lahkumine ja mängusõprade kadumine) ebameeldiv kokkulangemine sunnib peategelast arvutimängudest üldsegi loobuma ja tõenäoliselt kujuneks tema elu edaspidi künklikuks ja tsükliliseks nagu ikka endisel sõltlasel. Harjumuspärase raamistuse purustab aga ootamatult ühe endise mängusõbra, Niki ilmumine Yuri pärismaailma. Niki väidab, et teda aetakse taga ja tahetakse tappa, kuna ta on lõpuni mänginud ühe arvutimängu. Yuri peidab Niki enda juurde ära, satub aga siis mängima ise sedasama mängu, kuna Niki teda sealjuures aitab. Niki, kes on Yuriga füüsiliselt väga sarnane, asendab Yurit koolis, et too saaks ennast täiel määral mängukirele pühendada.

Ja nii käivitub filmilugu, kus omavahel põimuvad ja teineteist võimendavad mitmed filmikunstist tuntud motiivid. Virtuaalmaailm muudab inimese võõrandunuks, puutumatuks, zombiks, imeb tast olemise välja; seda teemat kohtame näiteks Mamoru Oshii „Avalonis” või Cronenbergi „Videodroomis”. Mõnevõrra vanemad ja lihtsamad väljendused sellest keerulisest meemist filmikunstis on kõikvõimalikud „Nähtamatu”-filmid. Reaalsuse kokkuvarisemise, implosiooni käigus tekkiv vaakum, tühjus kutsub kohale kolli, kes varastab nagu mõnes põhjarahva muistendis endale külaelaniku näo ja istub siis külarahva sekka mitte just kõige paremate kavatsustega. Tasub meenutada, et surma ja teisiku motiiv on juba Euroopa muinasjuttudes tihedalt seotud, filmikunstist meenub aga kohe Kieslowski üks paremaid filme, „Véronique’i kaksikelu”.

Need kolm, surma-, teisiku- ja puutumatuse motiiv, lõimuvad pingestatud mustriks, mis leiab lahenduse koolitulistamise teemas. Viimane on üllatavalt vana, 1968. aastal tegi Lindsey Anderson filmi pealkirja „Kui …”, kus finaalis kogunevad mõned kolledži õpilased kooli katusele ja hakkavad kaasõpilasi ja õppejõude valikuta kõmmutama. „Rotikuningas” pole tegu küll tulirelvade, vaid pommiga, aga teema on siiski sama: keskkooliäng, mis leiab eetiliselt küsitava ja keskklassile hoiatava lõpplahenduse vabastavas vägivallas. Arvestades Breiviku ja nn vihmavarjumaffia tegusid, on meie ees ühtlasi sama mõjus simulaakrum (tegelikkus, mida toodab tegelikkuse simuleerimine) kui kaksiktorni õhkulaskmine. Mõnevõrra kahju on isegi, et filmi looja on pidanud selle ilusa skeemi happy end’iga ära solkima.

„Rotikuningalt” ei maksa oodata märulilaadset põnevuslugu, mis toimub kuskil küberpungilikus tulevikumaailmas. Me tõesti ei näe ekraanil soome versiooni sellest, kuidas raskekuulipildujatega relvastatud musklihunnikud avakosmoses teineteist auguliseks põmmutavad. Siin on vaatamist ja kuulamist rafineerituma tundemeelega kinokülastajale. Siiski ei maksa seda eesti-soome koostööprojekti vahele jätta ka pretensioonitumal thriller’i-sõbral: pinevust jagub ja pinge kannab lõpukaadriteni. Et paljud osatäitjad (nt Maarja Jakobson, Kene Vernik), suur osa tehnilist personali ning koguni üks tootjafirmadest (Allfilm) on pärit Maarjamaalt, siis peaks „Rotikuningas” huvi pakkuma ka kodumaisest filmist lugupidavale vaatajale.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming