Telesaade kui inimese ohver

Jan Kaus

Televisioon ja meedia laiemalt esindab süsteemi, kus viibib sees enamik kaasaegse eesti semiosfääri liikmetest. Võib-olla mitmedki teist mäletavad mõne aasta tagust juhtumit, pisikest skandaalitormi meie meediaklaasis, kui ajakiri Kroonika avaldas oma esikaanel poolpalja missi, modelli ja poliitiku Kristiina Heinmetsa foto. Millegipärast tekitas foto elevust, Kristiina Heinmets oli omakorda solvunud, et ajakiri teda sedasi ära kasutas. Taastatud Eesti Vabariigi meedias on sellest saati üha aktiivsemalt selletaolisi olukordi ette tulnud. Viimati sattus reality show?s ?Baar? osalev Annika (vist oli Annika?) väga kurba meeleollu, sest oli pisut varem kaamerate ees oma piimanäärmeid eksponeerinud. Hiljem eksponeeris Annika armsalt oma pisaranäärmeid ? samuti kaamerate ees, sest tal oli oma vanematest kahju, ta oleks vist tahtnud neid säästa.

 

Meedialiimil kannatavad katseloomad

Üha sagedamini võetakse sõna meedia inimvaenulikkuse teemal. Eelmises Eesti Ekspressi kultuurilisas Areen kirjutab Tanel Veenre uuelaadsetes teleshow?des osalejatest: ?Tegelikult oleks ülekohtune süüdistada siin katseloomi, kes eneselegi arusaamatult on sattunud täiesti uude reaalsusse, millel on omad mängureeglid. Hoopis telest on saanud salakaval ja ablas vampiir, mis muudab oma hammustustega kõik lihtsurelikud jobudeks ja toladeks.? Veenre esindab siin üldlevinud seisukohta, teatud kaasaegse vaimse olemisviisi kli?eed, mille kohaselt meedia on üha inimvaenulikum ja silmakirjalikum ning vaesed inimesed, meediareaalsuse objektid ja ohvrid, kannatavad.

Kindlasti on eelkõige telemeedia reeglid muutumas ühe vastutustundliku ja konteksti tajuva inimindiviidi seisukohalt üha ohtlikumaks. Kuid lubatagu küsida: millisest allikast meedia oma üha uskumatumate formaatide rakendamiseks jõudu ammutab? Kas publik on ikka ainult ohver? Kui televisioon on salakaval ja ablas vampiir, siis kuidas käituvad tema objektid: kui paljud meist riputavad endale kaela sümboolse küüslaugukee ja kui paljud sirutavad meelalt paljastatud kaela?

Kujutatagu ette olukorda, kus üks ilus ja noor prominent saab kutse mõnelt kollase väljaande fotograafilt või ?vahva? telesaate võttegrupilt, kes omakorda paluvad prominendil ennast lahti riietuda. Prominent teeb seda, ta poseerib, painutab ja uuritab, muigutab meelaid huuli, pilgutab silma. Ning nähes tulemust teles või trükisel, hakkab nutma ja süüdistama fotograafi või võttegruppi süütu ilu ärakasutamises. Absurdne? Võib-olla. Igapäevane igatahes. Mees läheb telesaatesse, kus talle antakse uus naine ning ? oh imet! mees ja tema telenaine ei sobi! Mees solvub ja annab haavunud intervjuu, kus lugejale jääb ühene arusaam: koletu telesaade kasutas vaest ja ausat inimest ära!

Pierre Bourdieu? on oma tekstis ?Televisioonist? pannud kirja sellise lause: ?Demokraatia nimel saab ja tuleb võidelda publiku vastu.? Umberto Eco on omakorda kirjutanud: ?Kommunikatsiooni ajajärgul ei võideta lahingut inimese kui vastutustundliku olendi ellujäämise pärast mitte seal, kust kommunikatsioon lähtub, vaid seal, kuhu ta saabub.? Neid kahte lauset ühendab katse panna vastutust iga meediatarbija õlgadele. Loomulikult eksisteerib laias laastus kaht sorti ?publikut?. Esimene, n-ö aktiivne osa on arvuliselt teisest mõõtmatuid kordi väiksem, kuid seda olulisem, sest püsib reeglina nähtaval, moodustudes ?tavalistest? inimestest, kes osalevad reality-show?des ja muudes teleprogrammides, püüdes selle kaudu ka laiemat vastukaja leida. Teine, n-ö passiivne osa jääb aktiivsest palju amorfsemaks, kuid on seda suurema mõjuga, sest selle massi põhjal koostatakse reitinguid ja edetabeleid. Selle kahe publiku (või publiku kahe poole) valikutest sõltuvad minu meelest ka meedia pale ning suundumused. Iga inimene on vastutav. Seetõttu tundub aktiivse publiku esindaja jutt ?ärakasutamisest? eriti vastutustundetu.

 

Vabatahtlikud rahatolad

Eelöeldu valguses tundub telemeedia ja tema objekti, üksiktarbija vahel olevat tegelikult keerulisem seos, kui arvata tahetakse. Ehk on tegemist kui mitte surnud, siis vähemalt suletud ringiga? Toon lihtsa näite. Palju pahameelt (ja just osalejate poolt) on tekitanud võistlussaade ?Nõrgim lüli?, kus saatejuht Tuuli Roosma saatekülalisi solvab. Formaat pole Eestis välja mõeldud; tõsi, Roosmale võib ette heita liiga kitsast või liigemotsionaalset rollilahendust. Kuid minu teada ei küsi avalikkuses keegi mõneti olulisemat küsimust: milleks sellisesse saatesse üleüldse minna? Esimene vastus oleks: raha. Nojah, eks see ole igaühe vaba valik. Kui mõne tuhande krooni pärast avalikult sõimata saamise mäng väärib kellegi meelest küünlaid, siis lasku käia. Kuid miks heita ebainimlikkust ette saatele, kui selles osalevad täiesti vabatahtlikult inimesed ise? Lihtne ja loogiline: kui poleks huvilisi paljukannatanud publiku seas, kui poleks vabatahtlikke, kes lasevad ennast kuupalga eest tuhandete vaatajate ees solvata, siis poleks ka saadet. Kui Bourdieu? meelest maskeerib isikute korruptsioon telemeedias struktuuri korruptsiooni, siis võib väita ka vastupidist: viitamine struktuuri korruptsioonile pöörab eemale tähelepanu sellega aktiivselt suhestuvate isikute vaimselt korruptsioonilt. Nii et äkki on tegemist tüüpilise muna-kana küsimusega? Kumb oli enne: kas ebainimlik saateformaat või ebaloogiline inimene? Kumb on kumma tagajärg? Võrrelgem kas või televiisori ja Homo sapiens?i vanust?

See võrdlus ei vasta aga küsimusele, miks keegi otsustab minna saatesse, kus teda sunnitakse igasuguseid jälkusi sooritama või läbi elama (aktiivse publiku valik). Või miks otsustab keegi sellist saadet vaadata (passiivse publiku valik). See on oluline küsimus.

Bourdieu kirjutab, et televisioon ?taotleb dramatiseerimist sõna kahes tähenduses: ta lavastab, pildistab sündmuse, ja ühtlasi liialdab selle tähtsust ja tõsidust, dramaatilist ja traagilist iseloomu.? Just nimelt, televisioon on hüperreaalne süsteem; väli, mille eesmärgiks on teha igast sekundist sündmus. Televisioon on tekitanud endast kujutluse kui millestki päris elust olulisemast, tõelisemast. Nii et kui üks ?tavaline? inimene teeb kaamerate ees midagi ääretult igapäevast, näiteks joob apelsinimahla, käsitletakse juba selle akti filmimist märgina millestki olulisest. Larger than life. Apelsinimahla joomise filmimises ja näitamises poleks iseenesest midagi kummalist või taunitavat, kui sellega ei käiks kaasas konteksti, mis suunab nii aktiivset kui passiivset publikut uskuma, et tegu on millegi ääretult olulisega.

 

Loba saatuslik sõnum

Juba keelelisel tasandil mõjub ja mõjutab telesaade ? olgem siiski täpsed: iga telesaates esineja! ? avalikku mõtteviisi ja mõtteviisi avalikust mõtteviisist mõtelda. Lihtsamalt: kontaktifunktsioonist, n-ö faatilisest vestlusest; vestlusest, mis on tarvilik kõnelejate vahel sideme säilitamiseks, rahvalikumalt öeldes: lobast tehakse midagi ääretult olulist. Iga triviaalne mõttemügarik, iga kohtlane naeratus käiakse välja justkui saatuslik sõnum, justkui salateade. Sekundaarsest infost saab primaarne info, kellegi poolpaljastest tissidest hullumiseni erutav dilemma.

Lihtne on selles süüdistada süsteemi. Justkui keegi meist poleks süsteemi osa.

Et tuua sisse konstruktiivsem noot, lõpetan isiklikuma tooniga. Mul on sõber, kes seisis ühel hetkel valiku ees juhatada üht kooli. Mu sõber ei sallinud koolisüsteemi, pidades seda laste avara mõtlemise jaoks liiga kammitsevaks ja pärssivaks. Ometi võttis ta pakkumise vastu, kuigi palk polnud suurem asi ja tööpäevad 12-tunnised. Tema põhjendus tundub siiani oluline: võimalus süsteemi muuta on alati suurem süsteemi sees kui selle kõrval. Televisioon ja meedia laiemalt esindab süsteemi, kus viibib sees enamik kaasaegse eesti semiosfääri liikmetest. Ka mina, kuigi olen korduvalt afi?eerinud, et mul pole kodus telekat. Teistel see-eest on ja nii kohtun ma televiisoriga regulaarselt. Küsimus on lihtne: kuidas selles süsteemis elada ja mõtelda, kuidas sellega suhestuda? Ning siin on küsimus juba tõesti iga üksiku inimese oma valikutes, oma vastutuses. Kui paljalt poseerinu hakkab hiljem süüdistama neid, kes tal riided käskisid seljast võtta, siis on tegu just püüdega oma isikliku vastutuse eest põgeneda, pista pea liiva alla; püüdega teenida avalikku pai. Aga nagu öeldud: avalikkuse poksikinnastesse valgub üha enam tsementi. Ja paraku tundub, et valajaks on publik: poseerijad ja pooside tarbijad, tühistele aktidele tähenduse andjad. Kas pole ikkagi nii, et publik mängib ise vampiiri rolli, imedes verd oma ajast ja mõtetest? Publik kui masohhistlik vampiir?

Ettekanne koolituskeskuse Pro Patria ja Konrad Adenaueri Fondi korraldatud konverentsil ?Säästvus läbi arengu?.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming