Teod

Tarmo Teder

Tere, Marko Raat! Tänasest hakkab Eesti kinodes jooksma uhiuus eesti täispikk kunstiline mängufilm „Lumekuninganna”, mis kujutab noore poisi armastust vanema ja külma südamega naise vastu. Oled selle linateose režissöör ja stsenarist, film toetub Hans Christian Anderseni muinasjutule. Palun räägi Sirbi lugejale, millal selle filmi idee tekkis ja kuidas seda arendasid? Mõnusas soojas vannis, kus ikka head mõtted tulevad. Ma otsisin armastusloole väärilist maagilist keskkonda ja meenus, et Andersen katkestas oma muinasjutu just seal, kus huvitavaks läks. On igatsus, nõiduslik suudlus, aga mida tegid poiss ja naine jäälossis kõik need aastad, kui tüdruk poissi taga otsis? Film algab sealt, millest kirjanik ei kirjutanud. On ebavõrdne armastus, saatuslik needus ja meeleheitlik usk külma võimesse kõik ilus igaveseks säilitada. 

Tegevus leiab aset kusagil jääst lossis. Kuidas näitlejatega rahule jäid?

Täpselt nii, kaks teineteist tihendavat stiihiat. Elust suurem, julm ja ilus keskkond, haprad tunded, mis seal väikseid inimlikke sildu ehitavad. Mind huvitavad nüansid ja virvendused armastuse argipsühholoogias. Ega ma alguses ise ka täpselt tea, kuhu me näitlejatega välja jõuame. Aga see teekond peab olema huvitav. Ma valin näitlejad selle järgi, kelles ma aiman peidus olevat midagi sellist, mis saab ennast just selle rolli kaudu avada; kellel on oma saladus filmi kaasa tuua. Mul oli neisse usku ja ma olen tulemusega väga rahul.      

Võtsite filmi üles külmhoones ja välisvõtteid tegite Norras. Millised olid suuremad raskused filmi linti saamisel?

Raskusi oligi selliseid, mida filmi peas plaanides ise otsid ja aimad, et küllap seal probleeme kuhjub. Kogu ettevõtmine nimetusega „interjööri külmutamine” ja seal pea kuu aega iga päev filmimine oli hüpe ilmselgelt huvitavatesse üllatustesse. Küll ei tahtnud nii suur kogus vett õigeks ajaks ära külmuda – prožektorid sulatasid ja kõik hakkas tilkuma; igale poole külmuv hingeaur jms. Aga põhiosas ühine vaenlane meid aitas ja näitlejad omandasid külma-religiooni dikteeritud elurütmi ja rituaalid kiiresti. Ja kuna toas ei tuiska, oli seal tegelikult palju õdusam kui pärast Norra mägijärvel filmimise ajal.

„Lumekuningannat” on määratletud suhtedraama või romantiline draamana … Aga äkki on see hoopis peidetud ja tagasi surutud erootikafilm?

Ma jäin selles mõttes suhteliselt Andersenile truuks ja keskendusin eelkõige armastuse hingelisele poolele. Külm tuba aitas ka ja ilmselt on vampiirimütoloogia sobivam igavese armastuse erootikaküljega mängimiseks. Seksuaalsus on lõputu konfliktide soo, kus eri vanuses armastajatega sumbata. Mis toimub seal, kus on tabu, saladus ja painav pinge? Lapse seksuaalsus on eriti keeruline pill ühiskonnale alla neelata. Seda pole lihtsalt olemas, on suur isa ära otsustanud. Erinevalt moralistidest on aga kirjanikud ja kunstnikud selle teemaga alati tegelnud. Just sellepärast ongi Anderseni „ Lumekuninganna” ja Nabokovi „Lolita” head raamatud.

Küsitlenud Tarmo Teder

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming