Terrorism, poliitika ja head silmad

Annika Koppel

“Kohe paradiisi” 3. XII kell 14 Tallinna kobarkinos. Hollandis elava palestiinlase Hany Abu-Assadi enesetaputerroristide lugu “Kohe paradiisi” on määratletud kui poliitilist thriller’it, vesterni ja gangsterifilmi samaaegselt, aga ka kui psühholoogilist filmi. Minu arvates peab viimane määratlus enim paika, sest film jälgib enesetaputerroristide  Khaledi ja Saidi viimast 24 tundi. Need pealtnäha kenad ja tavalised palestiina noormehed, lapsepõlvesõbrad  on otsuse juba langetanud ning neid ootab missioon Tel Avivis. Kuid saatuslikku pommivööd endale ümber sidudes ei pääse nad ikkagi kõhklustest.

Filmis püütakse välja tuua põhjendusi, miks nad sellise äärmusliku tee on valinud. Paratamatult kaasneb sellega poliitika ja selgitus, kuidas regioonis elavad  inimesed ümbritsevat tajuvad ja kuidas nad püüavad reaalsusega hakkama saada – ja vaatepunkte on rohkem kui üks. Terrorism pole kaugeltki kõigi arvates parim võitlusvorm.

Palestiinlasest režissöör on öelnud, et ta soovis näidata, mida okupatsioon inimestega teeb, avada diskussiooni ja teha nähtamatute lood nähtavaks. “Ameerika filmides ei austata vastast õieti ja seal on alati head ja halvad,” on öelnud Abu-Assad. “Halvad on vähem intelligentsed ja üleüldse igas asjas “vähem”, head on aga targad, ilusad ja huumorimeelega. See pole minu jaoks. Ma arvan, et kangelane muutub seeläbi huvitavamaks, kui ka ta vaenlane on huvitav. Niisiis, ma vältisin igasuguseid stereotüüpe ja kohtlesin oma tegelasi lõpuni võrdsete ja intelligentsete inimestena.”

Khaleidi ja Saidi pole heroiseeritud, kaugel sellest. Näeme nende viimast ööd kodus omastega, kusjuures nad ei tohi oma missioonist rääkida. Nende hüvastijätuvideo tegemisel visatakse üksjagu võllanalja. Ja näeme ka, et märtrite hüvastijätuvideod on hea äri, neid võib osta suvalisest poest ümber nurga. “Otse paradiisi” pälvis 55. Berliini filmifestivalil parima Euroopa filmi auhinna,  auhinna Sinine Ingel ja Amnesty Internationali auhinna.

 

 “Varastatud silmad” linastub 2. XII kell 18.30 Tallinna kobarkinos.

Ka “Varastatud silmad” võib arvata poliitiliste filmide hulka, sest selle sündmused põhinevad Bulgaaria ajaloo mustal peatükil. 1980. aastate lõpul leidis Todor Živkov ja tema režiim, et Bulgaarias elavad türklased tuleb regenereerida ehk anda neile uued bulgaaria nimed. Lisaks keelati ära türklaste kombed ja traditsioonid. Heaks kujundiks selle tegevuse iseloomustamisel on malemäng ja hiljem mäng pitsatitega, kus fenomenaalse mäluga bulgaarlane on sunnitud koletislikku plaani kavandama ja ellu viima. Kujutage ette, kui olete eluaeg olnud näiteks Andres ja siis peate hakkama Andreiks, või olete Tiina ja peaksite hakkama Dorothyks? Ja muidugi muudetakse ka perekonnanimi. Kaob kogu minevik, juured ja identiteet. Mida inimene sellisel hetkel tunneb? “Varastatud silmade” režissöör Radoslav Spassov on need tunded suutnud vormida mõjusaiks filmikaadriteks.

Samal ajal sunnitakse ka 300 000 türklast Bulgaariast lahkuma. Kuid see on omaette probleem, sest bulgaaria türklased on ka Türgis võõrad, teistmoodi. Film algabki stseeniga järjekorrast piiril, kus leseks jäänud Aiten viimasel hetkel ümber otsustab ja naaseb Bulgaaria tühjaks jäänud mägikülla. Edasine on juba tagasivaade toimunule. Aitenist saab Anna ja ta põrkub pidevalt bulgaarlasest sõduri Ivaniga, sellesama fenomenaalse mäluga mehega. Ivan juhib ka tanki, mis türklaste demonstratsiooni laiali ajades sõidab üle Aiteni lapse. Pärast seda kohtuvad nad hullumajas, kus Ivan muudkui maalib Aiteni silmi.

“Varastatud silmad” algab paljutõotavalt ja võimsalt, ent paraku muutub kõik hullumaja stseenides, kus tekib tunne, nagu oleksid sattunud vaatama hoopis teist filmi, kus algul üleskruvitud pinge vaibudes visiseb nagu õhupall, mis tühjaks läheb. Pealegi on hullumaja kujundist juba ammu saanud klišee totalitaarse ühiskonna iseloomustamisel.

Võib mõista autori taotlust näidata inimeste üleelamisi ning raskusi sellega toimetulekul, ent ometi on ta tahtnud ühte filmi mahutada ilmselt liiga palju. Panna ühtekokku nii cinéma vérité, poeetilised sümbolid, globaalsed metafoorid, armastuslugu, sürrealism, rahvatants ja puhkpillimuusika ning järgida mingil moel ka Kusturica eeskuju Balkani lugude jutustamisel – ei ole ime, et ühel hetkel libiseb asi käest. Minu meelest oleks film väga hea, kui keskmine hullumaja osa stiilist niipalju välja ei langeks ja nii pikk ei oleks. Ent filmi plussiks on see, et režissöör järgib tõetruult ajaloolisi sündmusi ning türklaste probleem pole bulgaarlastel ka täna lõplikult lahendatud, ehkki nad on oma nimed jälle tagasi saanud.

 

 “Valepidi” linastub 4. XII kell 15.30 kinos Kosmos ja 6. XII kell 21 Tallinna kobarkinos

“Valepidi” on tubli ja mahlakas tšehhi absurdikomöödia selle parimas vormis, täis särtsuvat dialoogi ja intellektuaalset huumorit. Filmi laadi aitab mõista ka režissöör Petr Zelenka vihje, et ta oleks rahul, kui teda peetaks tšehhi Woody Alleniks.

Kodumaal kassat teinud hitt algab Fidel Castro visiidiga 1973. aastal Prahasse. Järgides isa näpunäiteid, teeb väike Petr sõrmedest püstoli ja sihib riigitegelase mööda sõitvat autot. Kolmkümmend aastat hiljem mäletab isa, kes töötas tol ajal uudistediktorina, etteloetud uudiseid, nimesid ja fakte peast. Petri ema on energiline daam, kes tunneb lakkamatut vajadust maailma eest hoolitseda ja Bosniasse verd saata. Petr ise töötab lennujaamas DHL pakiteenistuses.

Petri kohta ütlevad võõrad, et tal on head silmad. Teate küll, te ei lähe võõras kohas teed küsima iga inimese käest, vaid valite pisut. Ja Petr on just selline, kelle poole pöördutakse kõige veidramate soovidega. Hea inimesena ei tõrju ta ka kedagi, kes tema ellu sisse ja välja jalutavad. Näiteks helilooja, kes kaebab hotellipidaja kohtusse, sest too mängib liftis tema muusikat ega maksa talle autoritasu, ja tema veetlev naine, kellel on ka Petrile mitte just tavaline ülesanne.

Petri on üksinduse lõksu langenud ekstsentrik, kes püüab omal moel vastupanu osutada, aga see toob kaasa üksnes naljakaid juhtumisi. Tal puuduvad ambitsioonid, seega jääb ta igapäevastes veidrustes pigem passiivseks tunnistajaks või sunnitud osaliseks. Teda püütakse ära kasutada, sest see tundub lihtne, kuna oma headuse pärast on tal raske ära öelda. Igaühel on kiiksud ja just Petr peab neid aitama ellu viia. Ta lihtsalt tõmbab veidrikke ligi. Või oleme kõik omal moel veidrikud?

Muidugi on Petril probleeme naistega ja nagu ikka, libiseb käeulatuses õnn napilt mööda. Aga ta vähemalt püüab kõvasti, et tagasi saada oma pruuti Janat. Muidugi ei lähe see libedasti, sest kogu aeg juhtub midagi kummalist. Tema puhul lihtsalt ei saa midagi normaalselt minna. Ta ei ole kangelane, kes tahaks maailma muuta, ammugi mitte macho, vaid seda sorti mees, keda naised armastavad mitte nende suurte tegude, vaid heade silmade pärast – siis, kui nad on kangelastes lõplikult pettunud.

Petrit mängib Ivan Trojan, kes välimuselt meenutab õige pisut mr Beani. Tema ilme, kui ta kõiki elus ettetulevaid veidrusi kannatlikult tunnistab, on tõepoolest jälgimist väärt.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming