Thor Heyerdahl ja dramatiseeritud tegelikkus

Mathura

Mängufilm „Kon-Tiki” (Suurbritannia-Norra-Taani-Saksamaa-Rootsi 2012, 118 min), režissöörid Joachim Rønning ja Espen Sandberg, stsenaristid Petter Skavlan ja Allan Scott. Osades Pål Sverre Hagen, Anders Baasmo Christiansen, Tobias Santelmann, Gustaf Skarsgård, Jakob Oftebro, Odd Magnus Williamson jt. Kui Joachim Rønning ja Espen Sandberg tegid 2008. aastal tõsielulise mängufilmi „Max Manus”, loo Teise maailmasõja ajal edukalt tegutsenud salaluureagendist, siis peeti seda Norras omamoodi sensatsiooniks. Filmi saatis ühtaegu suur kassamenu ja kriitikute tunnustus ning ka Norra filmiauhindade jaotamisel tegi linateos suhteliselt puhta töö. Pole siis imestada, et just see lavastajapaar on nüüd, viis aastat hiljem, söandanud portreteerida üht Norra XX sajandi kuulsamat persooni Thor Heyerdahli. Etnoloogi ja maadeuurija Heyer­dahli mitmed teooriad on küll teadusringkondades tänase päevani kriitika all, ent tema ettevõtmiste pretsedenditust ei saa ometi keegi eitada. Heyerdahli parverändudele on leidunud mitmeid jäljendajaid ning Norras võib tema staatust küllap nimetada kultuslikuks.

Raamatust filmini

Heyerdahli rohketest uurimisretkedest on uues filmis igati loogiliselt vaatluse all tema esimene suur Kon-Tiki läbimurde-ekspeditsioon. Selle käigus purjetas kuueliikmeline meeskond eesotsas Thor Heyerdahliga balsapuust parvega Peruu rannikult Polüneesiasse, läbides teekonnal ligikaudu 8000 km, seega sama palju kui Islandilt Egiptusse või San Franciscosse. Heyerdahli raamat tollest ekspeditsioonist on ilmunud ka eesti keeles (viimati kirjastuselt Tänapäev 2004. aastal), ent kordan siinkohal peamist: Heyerdahl oli arvamusel, et Lõuna-Ameerika ja Polüneesia vahel oli juba iidsetel aegadel kontakte; õigupoolest oletas ta, et polüneeslased võivad olla Lõuna-Ameerika kunagiste elanike järeltulijad. Tema hüpoteesi toetasid nii sarnasused keeles ja sõnavaras, kattuvused legendides kui ka kahe rahva geneetiline sarnasus. (Heyerdahl toetus teooriale, et enne inkasid valitsesid tänapäeva Peruu alasid valgest rassist inimesed.) Oma teooria tõestuseks otsustas ta seilata üle Vaikse ookeani, kasutades neidsamu vahendeid, mis olid kättesaadavad 1500 aastat tagasi, s.t ajal, kui sündis legend kuningas Tikist, päikese pojast, kes pealetungivate inkade eest merele põgeneb.

Selle konkreetse teooria kõrval on Heyer­dahl tõstatanud raamatus aga ka mitmeid muid teemasid. Laiemas plaanis on siin küsimuse all kogu ajalookäsitlus: me tunnistame kaugete aegade ja kultuuride kohta tõdedena seda, mis ei saa ometigi olla palju enamat oletustest. Heyerdahl on kriitiline ka „valge ajaloo” üleoleva hoiaku suhtes – eurooplastel on komme end kaugetest põlisrahvastest arenenumateks ja paremateks pidada. Ta kirjutab oma ekspeditsiooni kokku võttes: „Arvan, et nii füüsiliselt kui vaimselt käisime sageli nende esimeste primitiivsete inimeste jälgedes, kelle Polüneesias sündinud järglased selle saareriigi üle piiramatult valitsesid seni, kuni siia ilmus meie rass, piibel ühes ja püssirohi ning viin teises käes.” * Ning ta lisab: „Meie rassi esindajad, kes häbi tundmata ennast nende saarte avastajaiks kutsusid, leidsid igalt elamiskõlblikult saarelt ülesharitud põlde ja templite ning onnidega külasid.” Siin avaneb Heyerdahli uurimistööde üks oluline tunnusjoon: ta ei käsitle ennast kunagi millegi avastajana, vaid pigem hoopis kaotatu taaselustaja või päevavalgele toojana.

Teine oluline teema on inimese osadus loodusega. Juba 1930. aastate lõpul oli Heyerdahl veetnud aasta Fatu Hiva saarel kaugel Polüneesia idaosas ja täheldanud sealse kogemuse kohta: „Peaaegu terve aasta olime elanud saarel ainsate valgetena, olles vabal tahtel maha jätnud tsivilisatsiooni hüved ühes selle pahedega. Elasime vaihütis, mille olime endale randa palmide all ehitanud, ja sõime seda, mida troopikamets ja Vaikne ookean meile pakkusid.” Osadus loodusega on oluline element ka siis, kui Heyerdahl ühes oma kaaslastega Polüneesiasse tagasi purjetab. Looduse imepärane küllus saatis meeskonda terve teekonna, seejuures rõhutab Heyerdahl korduvalt looduses vaikselt olemise tähtsust: „Jahimees, kes kisa ning käraga läbi metsa tuleb, võib tagasi tulla ja öelda, et seal ei olnud midagi elavat näha. Teine jahimees istub hääletult kännule maha ja ootab, siis hakkab sageli ümberringi sahisema ja praksuma ning uudishimulikud silmad vaatavad võsast välja. Nõnda on ka ookeanil. Tavaliselt künname seda mootorimürina ja kolvilöökide saatel, vee kohisedes käila ümber. Ning loomulikult ütleme siis tagasi tulles, et keset ookeani ei ole näha midagi”. Selle kõige kinnituseks on kas või asjaolu, et Heyerdahlil õnnestus tuvastada vähemalt üks liik, keda inimsilm varem polnud näinud, ning mõne asja kohta ütleb ta, et ei tea tänaseni (s.t raamatu kirjutamise hetkel), millega tegu. Seejuures kinnitab ta oma ekspeditsioonist tehtud dokumentaalfilmis, et suur osa rännust Peruust Polüneesiasse oli parim puhkus, mida ta oskaks ette kujutada.

Heyerdahli sellisest tajumusest lähtub ka tema raamatu üldine toon. Katsumusi ja meeleheidet küll kirjeldatakse (autor on hiljem tunnistanud, et kõigil tema reisidel on olnud vähemalt mõni hetk, kui ta on mõelnud, et lõpp on käes), ent need on esitatud mööduvate, justkui teisejärguliste seikadena kõige ilusa ja ülendava kõrval: „Ei möödunud ühtki päeva, ilma et meid, kes me ookeani pinnal liikusime, ei oleks külastanud uudishimulikud külalised”. Heyerdahli raamat jätab kokkuvõttes mulje kahepoolsest uudishimust ja suhtlusest rändurite ja mere vahel.

Emotsiooni kiskumine

Joachim Rønningi ja Espen Sandbergi värskes filmis on raamatu neil allhoovustel aga kahjuks minna lastud. Heyerdahli kultuuriloolist ambitsiooni küll mainitakse, ent sellest saab pigem reisi ettekääne kui eesmärk ning filmi lõpus ei öelda selle kohta enam midagi. Filmi pressiesitlusel tunnistas lavastajapaar otsesõnutsi, et „Heyerdahli uurimuste kultuurilooline aspekt publikut vaevalt huvitanuks”. Osadus loodusega on aga ilmselt midagi, mida me kõik oma linnastuvas maailmas oleme vähemal või suuremal määral minetamas. Filmiski saab loodusest ennekõike parvetajate vaenlane: nad saavutavad oma eesmärgi justkui looduse kiuste, mitte tema kaasabil. Näiteks, kui Heyerdahl oma raamatus kinnitab, et haikalad saatsid neid kogu reisi vältel kordagi ründamata, siis filmis on hai ilmumine kaadrisse iga kord aktsentueeritud hirmutunde ja crescendo’sse tõusva heliribaga. Lavastajate peamine, et mitte öelda ainus eesmärk näib seejuures olevat dramaatilisus. Nõnda ongi loosse kaasatud ohtlikud mereelukad, tülid meeskonnaliikmete vahel ja Heyerdahli purunev abielu. Kõik muu, mis otsest draamatikat ei võimalda, on aga kõrvale jäetud. Tulemus on suurejoonelisest avamereproduktsioonist hoolimata („Norra kalleim film” kuulutab ka reklaam) kitsas ja pinnapealne.

Eeldus, et vaataja suhestub looga ainult emotsiooni kaudu, tähendab mu meelest alati ühte – massitarbekauba loomist. Ka Rønningi ja Sandbergi filmi puhul ei ole kommertshuvi raske märgata. Isegi loo autentsus ei näi lavastajaid eriliselt vaevavat. Nõnda oli tegelikult hoopis Erik ja mitte Herman see, kes vaalhai ilmudes enesevalitsuse kaotas ja teda harpuuniga ründas (Herman Watzingeri tegelaskuju näib üldse olevat raamatuga võrreldes üksjagu muudetud). Heyerdahli enda joonistatud reisikaart ei näita sugugi seesugust ohtlikku lähedust Galápagose saartele, nagu filmis väidetakse, ja papagoi ei langenud haikala ohvriks. Väiksemaid mugandusi on küll ja veel: papagoi ei närinud raadioantenni kandnud õhupalli nööri mitte kohe läbi, esimesi linde nägid parvetajad ammu enne oma maabumise päeva ning Erik ei astunud Polüneesias kuivale maale kindlasti mitte kitarr esimese asjana üle õla. Ja nii edasi.

Märgiline on veel seegi, et filmist on paralleelselt tehtud ka läbinisti ingliskeelne variant, kus tegelased, kes on meie kinodes üsna puist inglise keelt kõnelevad skandinaavlased, vuristavad kogu jutu maha peaaegu aktsenditus inglise keeles. „Kon-Tiki” on sedasi hea näide filmist, kus püütud säilitada euroopalikku kunstfilmi fassaadi, ent on sisuliselt omaks võetud Hollywoodi stambid. See ei tähenda siiski, et filmi ei tasu vaadata – ikka tasub, seda kas või Lõunamere soojade maastike või fosforestseerivate kalmaaride imeilusa stseeni pärast. Ent väga tõsiselt ei tasu norrakate filmi võtta.

Heyerdahl ekspeditsioonijuhi ja inimesena

Filmi suurimaks väärtuseks on mu meelest hoopis see, et Thor Heyerdahlist ei ole siin maalitud rahvusromantilist kangelast. On küll ilmne, et ta ei ole nii-öelda tavaline inimene, ent sellel ebatavalisusel on ka ilmne varjupool. Heyerdahl on inimesena peaaegu et ebasümpaatne: enne teeleasumist näeme teda baaris flirtimas, kuigi tema naine koos kahe lapsega teda teisel pool maakera koju ootab; ta on ülbe ja ambitsioonikas, isegi mõnevõrra elukogenematu noormees, kes ei unusta kunagi, et just tema on ekspeditsiooni juht. Temas ei ole raske leida omadusi, mida talle pahaks panna. Isegi tema julgus ette võtta asju, mida keegi teine pole kunagi varem söandanud, võib ajuti tunduda sisutühja hullusena. Ta on tegelane, kelle tõttu vaataja võib kinolinal lahtirulluvat lugu näha peaaegu neutraalselt positsioonilt.

Kahtlustan seejuures, et selle mulje taga ei ole mitte niivõrd meisterlik stsenaarium (mis logiseb nagu balsapalkidest parv), vaid näitleja Pål Sverre Hageni rollisooritus. See on üks neid esitusi, mis näib esmapilgul vaata et alamängituna – näib, nagu oleks roll näitlejale liiga suur. Ent mida edasi, seda enam hakkab tunduma, et kohmetus ja ebakindlus on hoopiski osa taotluslikult loodavast pildist. Just teatav ebakindlus on see, mis rõhutab, et Heyerdahli ekspeditsioon oli sööst tundmatusse – läbikukkumine ja hukk olid sama tõenäolised kui kuulsus ja edu. Sellise „lahtioleku” on Hagen suurepäraselt välja mänginud. Tõsi, ka ülejäänud näitlejate seltskonnale ei saa otseselt midagi ette heita. Herman Watzingeri kehastav Anders Baasmo Christiansen peaks eesti vaatajale tuttav olema hoopis peaosa järgi Rune Denstad Langlo filmis „Põhjakaar”, ent domineeriva Heyerdahli (Hageni) ees teised siiski kahvatuvad.

Ma ei oska öelda, kuivõrd on seesugune pilt Thor Heyerdahlist tõepärane, küll aga püstitab küsimuse, kas tugev juht peab tingimata olema nii-öelda hea inimene. Küllap on selles positsioonis teistele meele järele olemisest hoopis tähtsam seatud eesmärgi selge teadvustamine ning oskus välja mõõta eesmärgi saavutamiseks vajalikud sammud. Peamine hinnangukriteerium on seatud sihi saavutamine. Olgu seepärast lõpetuseks öeldud, et Heyerdahli enda sõnutsi ei saa tema Kon-Tiki ekspeditsiooni pidada ümberlükkamatuks tõestuseks, et just nõnda Polüneesia ammusel ajal asustati. Küll aga ei tohiks keegi enam kahelda ei seesuguse meresõidu võimalikkuses ega ka geograafiliselt kaugete paikade ammustes kontaktides. Heyerdahli üks kuulsamaid ütlusi kõlab umbes nii: „Seal, kus teised näevad piire, näen mina ühendusteid”.

* Kõik tsitaadid Thor Heyerdahli raamatust „Kon-Tiki ekspeditsioon” on ära toodud Henrik Sepamaa tõlkes.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming