Tibetan dream

TIIT PRUULI

Dokumentaalfilm „Tashi Delek!“ (Eesti 2015, 56 min), režissöör-stsenarist Peeter Rebane, operaator Mait Mäekivi, helilooja Eduardo Agni. Linastub kinodes Artis ja Sõprus.

Tashi on elanud Nepalis paikneva budistliku sakija koolkonna kloostris üle kümne aasta ja nüüd tahab ta lahkuda.

Tashi on elanud Nepalis paikneva budistliku sakija koolkonna kloostris üle kümne aasta ja nüüd tahab ta lahkuda.

Tiibeti kiltmaa pole mitte lihtsalt ilus ja romantiline koht, vaid sel paigal on mitmeid sümboolseid tähendusi, mistõttu see on paljudele unistuste ülim sihtpunkt. Kes tahab ronida maailma kõrgeimate mägede otsa, kes mediteerida budistlikes koobastes ja kloostrites, kes ravida end tiibeti meditsiini abil, kes teha palverännaku ümber Kailashi mäe, kes sportliku matka Annapurna ringil. Iseseisvusele püüdlevatele rahvastele on tiibetlastest ja tema liidrist dalai-laamast saanud kaasaegse vabadusvõitluse sümbol. Nende palved ja põlevad mungad on palju enam tuntud, mõistetud ja armastatud kui Kuuba dissidendid või katalaani iseseisvuslased.

See mitmetahuline ja tihti abstraktne Tiibeti-armastus oli kindlasti üks olulisi motivaatoreid, mis pani paljud inimesed toetama karjääri alustava režissööri Peeter Rebase filmi „Tashi Delek!“ rahastuskampaaniat Kickstarteris. Teha filmi Tiibetist, täpsemalt Mustangi ehk Lo kuningriigist, märkida muu hulgas reklaamtreileris, et seal on elus veel salapärane bön’i usund (millest filmis küll silpigi juttu ei ole), köidab juba iseenesest tähelepanu. Seega on teema per se teatud mõttes edu tagatis. Esilinastuse-eelne edu tähendab ühtlasi lihtsat tõsiasja, et sel filmil ei ole seda häda, mis paistab välja enamikust välismaal tehtud Eesti säästudokkidest – rahapuudust.

Himaalaja ei ole eesti filmimeestele-naistele tegelikult sugugi tundmatu maa. Leeni Linna on teinud filmi Tiibetist üle mägede Dharamsalasse põgenenud noortest, Martti Kalda ja Rain Pikand on kokku pannud aja-, kultuuri- ja usundiloolise ülevaatefilmi Sikkimist, Riho Västrik on vallutanud Himaalaja mägesid ja imetlenud loodust. Seikluslikke ülesvõtteid on teinud veel Liivo Niglas ja Vahur Kersna oma filmimeeskonnaga. Lamaistlikku kultuuriruumi on käsitletud Arvo Iho (ja Linnart Mäll) „Milarepa lauludes“ (Arvo Iho, 1989).

Tegelikult on „Tashi Delek!“ korjanud üles killukesi kõigist neist teemadest ja stiilidest. Seejuures ei ole selle tõusu- või langusnurk üheski sektoris liiga äkiline, lõpuni tippu tõusev või orgu laskuv. Himaalaja noorte raskest elust oleks võinud vändata tõsise emotsionaalse pisarakiskuja. Tiibeti kultuurist võinuks teha etnograafilise, filosoofilise või esoteerilise süvamõtiskluse. Himaalaja karmist ja ülevast loodusest saaks imelisi loodusfilme.

Peeter Rebane leidis neid ja mõningaid teisi põnevaid teemasid siduma 17aastase noore buda munga, kes usaldas filmitegijaile oma sügavad kõhklused ja siirad unistused.

Tashi on elanud Nepalis paikneva budistliku sakija koolkonna kloostris üle kümne aasta ja nüüd tahab ta lahkuda. Sakija koolkonna esindajad räägivad muide tihti, et selle teke oli XI ja XII sajandil seotud sellega, et mitmetest budistlikest tseremooniatest, sealhulgas kuulsast maskitantsust cham’ist, sai äriobjekt ja taheti sellest hoiduda. Nüüd tahab sama koolkonna noor liige lahkuda kloostrist, et õppida tundma ilmalikku kommertsmaailma: muusikat, arvuteid, jalgpalli ja ärijuhtimist.

See on film Facebooki ajastu pealetungist ühele pisikesele kultuurile, film sellest, kas Gautama Buddha ja Lionel Messi saavad kõrvuti eksisteerida. See on väga inimlik lugu poisist, kes tahab olla ta ise, aga ei tea, kas peaks kartma oma tõsiusklikku isa või kuulama oma gurut kloostriväravate taga.

On üks paradoks, millele ses filmis küll otsesõnu tähelepanu ei pöörata, aga mis meenub ja mida peab vaatamisel arvestama. Lo kuningriik elab küll paljus oma vanade tavade järgi, aga on osa demokraatlikust Nepalist. Siin nagu ka Ladakhis, Bhutanis või Mongoolias, ei ole budismil sellist tähendust nagu Hiina Rahvavabariigi poolt okupeeritud Tiibetis, kus sel on religioosse sügavuse kõrval ka rahvuslikku ja poliitilist ühtekuuluvust tähistav mõõde. Budistliku mungaelu hülgamine tähendab Tiibetis hoopis midagi muud, kui see tähendab Nepalis või Ladakhis. Mida rohkem hiinlased lamaistlikke kloostreid vaenavad, seda rohkem noori sinna tahab minna. Nepalis ja Ladakhis on suur osa noori kloostrites vanemate soovil ja majanduslikel põhjustel. Sestap ollakse ehk kergemal käel valmis proovima demokraatliku maailma muid võimalusi.

Filmi minategelane Tashil on oma American dream: ta tahab kodumaalt lahkuda, Ameerikas suurt raha teha ja toetada selle rahaga pisikest Lo kuningriiki, kus nelja ja poole kilomeetri kõrgusel elab 15 000 inimest.

Seda ausat naivismi ja minategelase tiibetikeelset jutustust toetab filmi pildikeel: Tashi ja ta sõbra rännak kodukülla, igapäevased ja lihtsamad religioossed rituaalid, Tashi ratsatants lemmikhobusel, mäed, pilved ja muud kohustuslikud Tiibeti aksessuaarid. Kõik selle on operaator Mait Mäekivi pealpool pilvi suurepäraselt üles filminud.

Jutustust mitte lihtsalt ei toeta, vaid muutub kohati omaette looks brasiilia helilooja Eduardo Agni heliribaks põimitud tiibeti muusika.

Kokkuvõttes on tegu tehniliselt väga hea ja sisult sümpaatse filmiga, mille sügavust ei saa ehk mõõta Himaalaja suurimate ahelike ja orgudega, aga mis lisab ometi uusi vaatepunkte sealsele elule.

Eelmisel aastal valmis Eestis dokfilm vanast nunnast, sel aastal noorest mungast. Rõõmustavalt avar on meie filmitegijate ampluaa. Kui mõni patune ka pühakute vahele satuks, oleks pilt veel värvilisem.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming