Tosina piires dioodmõtlemine

Tarmo Teder

Lastele suunatud täispikk mängufilm ?Röövlirahnu Martin? ei veetle täiskasvanud sapihaiget.

Kolmetonnitossude ja rolleri Kevin (Andry ?agars) oma isamaaliselt mõtleva äriinimesest üksikema Dianaga (Maria Avdju?ko).

?RÖÖVLIRAHNU MARTIN? (täispikk mängu­film lastele). Re?issöör René Vilbre, stsenarist Mihkel Ulman, lugu Kristian Taska, operaator ja kunstnik Manfred Vainokivi, helilooja Kaspar Jancis. Osades Madis Ollikainen, Kadi Sink, Andry ?agars, Ott Sepp, Piret Kalda, Maria Avdju?ko, Jaan Rekkor, Lembit Ulfsak, Juhan Ulfsak jt. Produtsendid Manfred Vainokivi, Riina Sildos ja Kristian Taska. Tootnud Parunid & Vonid, Taska Productions, Amiron. Esilinastus 23. II kinos Kosmos.

Eile oli Eesti riigi sünnipäev, kinodes hakkas jooksma omamaine täispikk tükk lastele, filmielu eest vastutajad said kirja plaanimajandusliku linnukese ning mitmed varase keskea piiril kineastid oma loomingulisse CVsse olulise rea jne. Kõik paistab väliselt justkui jõle kihvt ja maru ?eff värk, aga mehed, kurat, ma küsin, mis lugu tegelikult välja tuli!?

Kahjuks ma pole enam laps ega lähe teie küllalt kalkuleerivalt timmitud ja imalale liimile. Samas kerkib küsimus: kas kümneaastasi, kes on laias laastus ?Röövlirahnu Martini? peamine n-ö sihtgrupp, peabki maast madalast ?kuldse keskteega? tasalülitama? Kui nii, siis ei maksaks teha ülevkauneid sõnu uue vaatajapõlvkonna kasvatamisest. Lapsed ei ole enam nii lollid, et produtsentide jt kinotarkade punutud skeemidele alluda. Iga hinna eest oleks vaja maksimaalset originaalsust, ausust ja ebastandardseid lahendusi, aga ?Röövlirahnu Martinis? võib neid näha vaid näpuotsaga ja poole peale puistatult.

(Vahemärkusena olgu öeldud, et kogu film, kui pidada silmas sotsiaalpedagoogilisi ja kinokunstipoliitilisi järelmeid, ei pruugigi olla nii hull, kui ma seda asja siin näen. Aga pidage meeles, et tegu on kritiseerijaga, kes pole mitte 10aastane, vaid veidi kauem elanu, keda õnneks teie koolitatavad 10aastased ei loe.)

 

Selge, ettenähtav ja väheüllatav

 

Idee, lugu ja teostus on lakitud väga standardseks, lausa europiinlikult steriilseks kompotidoosiks, samas kahjuks mitte eriti tõsieluliseks. Inimeste elu kui olme tervikuna võikski ju ühes Eesti maa-asulas sellises röövlirahnumartinlikus niidistikus paista, aga selleks tuleb kanda narraatori ja stsenaristi stereoprille. Kli?eed lapitakse järjepanu üksteise otsa, mitmed liinid töötavad paralleelselt, lugu on igatahes selge ja liigagi selge, aga üllatustevaeselt ettenähtav.

Juba algusest peale hakkab töötama stsenaarne, kaheks-kolmeks ja siis edasi polariseeruv matemaatika, kolmnurkade sümmeetria, tosina piires toimiv dioodmõtlemine, millele peale istutatud suhete-liinide ettemängivus. Stsenaarne alkeemia on täielik, kuid igav ja re?iilises teostuses sisuliselt konfliktituks lihvitud.

Manifestaalseks tõstetud võlurlus, nõidus ja salapära lähevad ülesklopitud vahukoore all lehkama, lastele mõeldud muinasjutulisus toppab keskpäraseks linalooks, milliseid toodetakse… Ja nüüd ka ühes europüüdlikult järeleahvivas Eestis aasta takka ikka tükk.

 

Filmikunst kui kännuämblik

 

?Röövlirahnu Martinis? püütakse ajada mitmeid asju korraga: anda tüüpide sõrestik ja suhted, nendega luua mingit sotsiaalset sissevaadet, mängida koomikaga, lüüa trikistikuga, pugeda hinge maagiaga ja lõpuks see kõik ühte melodramaatilisse lehvikusse hõljuma siduda. Aga kõike seda tehakse hõreda kärsituse, võltselegantsiga peale surudes ja sundmõeldult. Nii et tundsin seda filmi vaadates end ninupidi vägisi ilusa rokaga täidetud künasse surutud kutsikana, kellel sai üpris öökimiseni villand.

(Aga õnneks pole see film ju mõeldud minusugusele sapihaigele ja kurjale irisejale, vaid ikka koolilastele ? meie tulevikule, uuele pealekasvavale kinopõlvkonnale.)

Olgu nii või naa, kuid Kristian Taskale ja Mihkel Ulmanile etteheidetust ei saa mingil juhul vabastada re?issöör René Vilbret, kellele see oli ju õigupoolest esimene täispikk mängufilm. Vilbre on juba liiga kaua pealavastajana ETVs jahmerdanud, et tema nüüd välgu ja pauguga hoobilt oh-oo mängufilmilavastajana kerkiks. Kõik see televisioonilik kiirus, klipilik doseeritus ja visuaaldikteerivus hakkasid ?Röövlirahnus…? koguperelikkust ette kirjutavalt ajudele käima. Tembiti ja timmiti, anti kaunisrohelist maastikku ja vahelduvaid interjööre, päevast ulakust ja öist mahekriminaalsust, aga oma kunstiterviklikult värdses olemuses jäi see kõik kaheksale lülile komberdavaks kui kännuämblik. Millest on kahju, väga kahju, sest kass-poisi maagiline idee on ju olemas.

 

Muusika ja rollid

 

Mitut puhku lööb filmis kõlama hoogne muusikaline taust (helilooja Kaspar Jancis), kuid mingist eraldi seisvast muusikalisest kallakust ei saa ?Röövlirahnu Martini? puhul juttu teha.

Dialoogitoimetaja Jaak Urmeti laulusõnad ?ise mängin kangelast ja ise paha meest/ise punanahka, ise valget meest/ise püssist tulistan, ise kukun maha/ise ajan taga, ise jooksen eest/peale keegi enda mulle pole vaja/ise olen ise ja keegi muu/ markeerivad täpselt peategelase puberteedieelset ja perekonnast tulenevat üksildust, millele pole leitud veenvat pildilist katet. Muusikat esitav bänd Kriminaalne Elevant aga paistab oma asja ära ajavat.

Lapsnäitlejate osatäitmisele ei oska ma midagi ette heita, vahest ilmekaim paistis Andry ?agarsi tehtud paha poiss Kevin. Filmi nimipeaosa kandis välja Madis Ollikainen, kellele sekundeeris huvitavama rollijoonisega kass-poiss Nitramit mänginud Ott Sepp. Aga nende vembud ja trikid jäid liiga põgusaks, ka kass Nitramit võinuks kauem näidata. Üldse tundub, et filmiaeg sai kaadritega rutates täis tambitud, sest kaua üks AV-võitlusmängudega harjutatud marakratt ikka maldab koha peal istuda.

Ei saa kindel olla, et ainult Lembit ja Juhan Ulfsaki tehtud sket?iliku juhutööliste duo pärast maksis seda filmi üles võtta. Muigama võttis Jaan Rekkori mängitud koolidirektor Rolandi suhtlemisrabedus, veidi liigutas südant tuletõrjedispet?er Maris (Piret Kalda), veelgi varjatumaks jäi ?isamaaliselt mõtleva äriinimese? Diana (Maria Avdju?ko) mentaliteet. Igatahes ühtegi karakterit neist tüüpidest välja ei jõutud tuua ning üldse jäi kummitama mulje, et duublite võtmisega on koonerdatud.

 

Manfred siin, Manfred seal

 

?Röövlirahnu Martinit? tehes võttis Manfred Vainokivi oma õlule tavatu koorma ja sellega ka riski ja vastutuse olla ühtaegu lisaks peaprodutsendile ka operaator ja kunstnik. Ja ennäe jumet: selle mehe kaadrikompositsiooni ja kaameratunnetuse üle pole erilist põhjust iriseda.

Aga koos te selle linatüki keetsite ning koos te seda nüüd ka sööge ja müüge. Mina olen oma haukumise haukunud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming