Tulemas on uus põlvkond filmitegijaid

Margit Adorf

Autoreid autasustati BoBi (Best of BFM) kujukestega. TLÜ Balti filmi- ja meediakooli 2012. aasta tudengifilmide auhinnad: parim film muusikal „Viimane Romeo” (rež Moonika Siimets) parim režissöör Moonika Siimets, filmid „Viimane Romeo” ja „Oled see sina?” parim dokumentaalfilm „Elukunst” (rež Tiina Haak, Annamari Kenk) parim telesaade „Koolitee” (rež Madis Veltman) parim kunstnik Getter Vahar, film „Kevad à la carte” (rež Doris Tääker) parimad monteerijad Tiina Haak ja Annamari Kenk, dokumentaalfilm „Elukunst” (nad on ka filmi režissöörid) parim stsenarist Hardi Keerutaja, komöödia „95” (rež Hardi Keerutaja) parimad operaatorid H eiko Sikka („Sireenid”, rež Kaur Kokk) ja Ivar Taim („Viimane Romeo”, rež Moonika Siimets). Žürii märkis ära filmid „Sees + väljas” (rež Ivan Pavljutškov), „Renessanss” (rež Margus Raid), „Kosmos” (rež Heli Tetlov) ja „Puberteet” (rež Triin Ruumet). Balti filmi- ja meediakooli (BFM) sellekevadine tudengifilmide saak oli muljetavaldav. Osalesin seekord žürii töös (sinna kuulusid veel Olav Osolin ja Timo Diener), saime ära vaadata üle 50 möödunud hooajal valminud tudengifilmi ning nende seast parimad välja noppida. Žürii töö tulemusena anti välja DVD, millel vaatamiseks nii BFMi auhinna BoBi (Best of BFM) saanud filmid kui ka äramärgitud tööd. Kokku jõudis plaadile kümme filmi, auhinna andsime välja kaheksas kategoorias. Nagu tõelisele filmiauhindade andmisele kohane leidus filme, mis noppisid eri kategoorias mitu preemiat. Balti filmi- ja meediakooli (BFM) sellekevadine tudengifilmide saak oli muljetavaldav. Osalesin seekord žürii töös (sinna kuulusid veel Olav Osolin ja Timo Diener), saime ära vaadata üle 50 möödunud hooajal valminud tudengifilmi ning nende seast parimad välja noppida. Žürii töö tulemusena anti välja DVD, millel vaatamiseks nii BFMi auhinna BoBi (Best of BFM) saanud filmid kui ka äramärgitud tööd. Kokku jõudis plaadile kümme filmi, auhinna andsime välja kaheksas kategoorias. Nagu tõelisele filmiauhindade andmisele kohane leidus filme, mis noppisid eri kategoorias mitu preemiat.

Allahindlust ei tehtud

Tudengifilmidele me seekord mingit allahindlust ei teinud. Olgugi et tegemist on tudengifilmidega, võin kinnitada, et auhinnatud tööd on igati küpsed ning võiksid julgelt rinda pista juba tunnustatud eesti filmimeistrite töödega. Loomulikult oli kõikide vaadatud filmide seas ka neid, mis preemiakandidaadi seisusele ligidalegi poleks pääsenud, kuid peab ütlema, et peale äramärgitute oli veel hulk tugevaid töid. Väga lühikesed, paari-kolmeminutised tükid seekord löögile ei saanud, kuid nendegi seas oli näpuharjutusi, mis oleksid võinud omas kategoorias auhinnatud saada. Üks kõige kahtlasem projekt oli koostööna valminud ulmefilm, mis ausalt öeldes ei kannatanud mitte mingisugust kriitikat ja selles osas oli žürii üksmeelel. 11 stsenaristi, viis operaatorit ja kaheksa režissööri ühe filmi peal ikka head suppi kokku ei keeda.

Žürii lähtus ülesandest anda välja auhind kuues kategoorias: parim film, parim stsenaarium, operaatoritöö, montaaž, režissöör ja kunstnikutöö. Hindamise käigus läks üks auhind jagamisele ning lisandusid kategooriad: „parim telesaade” ja „parim dokumentaalfilm”.

Äramärgitud tööde seas on paar filmi, kus osalesid preemia saanud autorid, ja kuigi linateosed ise polnud just need, mida pärjati, aitas see autorite võidule kaasa. Osa äramärgitutest jäi napilt konkurentsist välja. Äramärgituteks osutusid dokumentaalfilm „Kosmos” (rež Heli Tetlov), žürii hindas kõrgelt head teemaleidu: väiksesse provintsilinna Põltsamaale on külla kutsutud päris ehtsad kosmonaudid Georgi Gretško ja Aleksei Leonov. Selle auks maalivad kohalikud kunstihuvilised pensionärid kosmoseteemalisi pilte, seejuures pole keskmes mitte üksnes avakosmos, vaid ka tuubimarmelaad. Oskuslikult on kasutatud arhiivikaadreid, õhustik on sümpaantne, filmis on häid kohti. Siiski leidsime, et midagi jäi napilt puudu, kas või näiteks nendesamade tuubitoitude pikem tutvustus. Selle puuduse tõttu võib tuubi teema suurele osale publikust mõistetamatuks jääda.

Noortefilm „Puberteet” (rež Triin Ruumet) märgiti ära eeskätt parima lõpulause tõttu, osale žüriist meeldis ka selle realistlikkus. Alla tõmbas punkte veniv ja ebaühtlane tempo ning mõningane laialivalgumine. Otsus kõlas: äkki noortele meeldib sellist filmi vaadata, las olla DVD-l.

Kriminaalne lühifilm „Renessanss” (rež Margus Raid) sai ära märgitud, kuna selles oli efektseid montaaživõtteid, eriti muljetavaldav oli algustiitrite osa, aga ka töö näitlejatega ning mõningane (kaheldava väärtusega?) viide filmiklassikale. Alla tõmbas filmi väärtust peamiselt ebaühtlane stsenaarium. Žürii leidis, et samal teemal oleks huvitav vaadata täispikka mängufilmi.

Äramärkimist leidis hip-hop-muusikal „Sees+Väljas”, selleski oli kasutatud häid montaaživõtteid, lugu jooksis elavalt ja sujuvalt, kuid lõpp vajus ära. Vaatamist väärt on see film siiski.

Parimad BFMis

Nüüd aga auhindade juurde. Parima telesaate „Koolitee” autoril (rež Madis Veltman, plaadile ei jõunud, miks, seda peab küsima BFMist) on tugev isiklik vaatepunkt ühe kooli sulgemisele. Ta on ise käinud Metsküla koolis ning jälgib sealsete inimeste võitlust kooli säilimise eest. Plussiks oli see, et sõna on antud mõlemale poolele, nii neile, kes kooli säilitada soovivad, kui ka neile, kelle arvates on rentaabel kool sulgeda. Filmi näidati ETVs 2012. aasta 1. septembril.

Parimaks montaažiks ja dokumentaalfilmiks hinnati „Elukunst” (rež Tiina Haak, Annamari Kenk). Nagu autorid ise rääkisid, tahtsid nad algul teha dokumentaalfilmi, kuid teatud bürokraatlike nõudmiste tõttu (puudusid läbitud kursused) pidid nad oma filmi tegema telesaatena. Seda rõõmsamad olid nad just dokumentaalfilmi vallas auhinda vastu võttes. Võidu tõi noortele see, et žürii sai filmist vaatajana uut informatsiooni: tegelaskujud olid värvikad ning elavalt edasi antud, kogu lõpptulemus oli professionaalne, liiglihata, film oli tempokas ja kaasahaarav. Plussi teenis muusikavideote pärast. Žüriiliikmed hindasid selle filmi puhul ka seda, et autorid polnud ise kaadrisse või heliribasse tükkinud. Oli näha, et filmi nimel oli tehtud tublisti tööd ning lõpptulemus oli vormistatud elegantselt.

Parim kunstnikutöö tuvastati filmis „Kevad à la carte” (kunstnik Getter Vahar, rež Doris Tääker). Muidugi oli kunstnikutöö vallas teisigi konkurente, näiteks parima filmi tiitli pälvinud töö või ka miniatuur pagariprouast, kuid kõnealuse filmi puhul hindasime seda, et kunstniku roll filmi õhustiku loomisel oli hiigelsuur, tegemist on ajastufilmiga, kus on hulgaliselt massistseene ja väga palju tegevuskohti. Hindasime kõrgelt detailidele tähelepanu pööramist, alates kirjaümbrikest ja rahast kuni joogiklaaside ja lampideni, kostüümidest-soengutest rääkimata. Kunstnikutöö oli küll selgelt eksponeeritud, kuid see oli peen ja stiilitundlik, polnud üle pingutatud. Väikse büdžeti puhul vaimustav saavutus.

Parima stsenaariumiga oli film „95” (režissöör ja stsenarist Hardi Keerutaja). Žürii hindas selles kategoorias vaid neid filme, mis olid valminud originaalstsenaariumi alusel, tudengifilmide seas oli hulgaliselt ka neid, mis põhinesid tuntud kirjanike novellidel. Hardi Keerutaja stsenaarium tõusis teiste seast esile oma lihtsuse ja loogilisusega. Tegu on väikse konkreetse looga kindlapiirilise alguse ja lõpuga, kena tervikliku miniatuuriga ühe noormehe väikesest probleemist. Lõngusest poiss on ema antud bensiiniraha sõpradega pidutsedes ära kulutanud ja nüüd tuleb kuskilt siiski bensiini hankida. Mure lahendamisel tekib koomilisi situatsioone, mängus on väike kriminaalne põnevus ja süümepiinad, lahendus on sümpaatne, film lõpeb õigel kohal. Võitis lihtsus ja selgus.

Stsenaariumide seas oli palju ambitsioonikamaid töid, kuid nende nõrgaks kohaks osutuski liigne keerukus ja kohatine süžee rappajooksmine. Täispika mängufilmina oleksid need olnud ehk huvitavad, kuid lühifilmina komistasid stsenaariumid liialt labürintliku ülesehituse otsa. Peab märkima, et „95” pälvis ka publikupreemia.

Operaatorid jäid kohta jagama

Parim operaator on: „95” ja „Sireenide” operaator Heiko Sikka. Temale määrasime parima operaatoritöö preemia osalt sellepärast, et tema oli ainus kaameramees, kelle ülesfilmitud linateostest kaks jõudsid meie eelvalikusse. Olgem ausad: võidufilm hakkas ka juba väga palju preemiaid noppima ning tundus ebaaus Sikka konkurentsist välja jätta, kuna just „Sireenides” on tal õnnestunud teha niisugune töö, mis jätab ka väiksel ekraanil suure kino mulje. Žürii leidis, et kuigi „Sireenid” on muus osas (näiteks stsenaarium) kehvapoolne, on sellel märkimisväärselt hea operaatoritöö. Ka „95” on hästi üles võetud ning selle kaameratöö erineb operaatori teise filmi tööst, seega on Sikka tunnustuse igati ära teeninud.

Teiseks parimaks operaatoriks tunnistati „Viimase Romeo” operaator Ivar Taim. Ka see on film, mille visuaalne pool on väga hästi õnnestunud: kaadrid on lihvitud, pilt sujuv, valgus paigas, täielik kompvek, kui nii võib väljenduda. Üks žüriiliikmetest ütles selle filmi pilti kiites, et tahaks sealt mõne kaadri välja printida ja oma seinale riputada, sest need on lihtsalt perfektsed. Eks ole see ju algajale operaatorile paras kiitus. Loodetavasti noor kaameramees jätkab samas vaimus, siis on meil veel palju ahhetamaist hea visuaalse pildiga filme vaadates.

Parima režissööri tiitli pälvis Moonika Siimets filmidega „Oled see sina?” ja „Viimane Romeo”. Moonika Siimetsa nimi jätke meelde ja olge terased, kui ta peaks veel filme tegema, arvata võib, et need on head, ilma naljata. Žürii hindas Siimetsa selle eest, et ta oskab näitlejatega silmanähtavalt hästi tööd teha. Ühes tema lühifilmis oli vaid üks näitleja, kellele sekundeeris hääl telefonis ja tulemus oli suurepärane. Muidugi oskab ta ka luua õhustikku ja valida õiged lood, mida publikuni tuua. Võib tunda juba küpse režissööri kätt, kelle filme tasub kadestada nii mõnelgi juba vanema generatsiooni filmiloojal. Kuna režissöör oli auhindade üleandmise ajal silmanähtavalt lapseootel, siis tuleb tema järgmist filmi tõenäoliselt veidi aega kannatlikult oodata, kuid loota on, et ootus tasub end ära. Tegemist on andeka režissööriga, kelle puhul tundub, et ta enam ei otsi end, vaid teab, mida tahab, ega koba pimeduses.

Rääkiv koer ja naer läbi pisarate

Parimaks filmiks hinnati „Viimane Romeo” (rež Moonika Siimets, operaator Ivar Taim, Andrus Kiviräha novelli ainetel, stsenaarium Moonika Siimets, produtsent Elari Lend, osades Jörgen Liik, Indrek Taalmaa, Merle Jääger, Tanel Saar, Katre Kaseleht, Jaan Pehk, Ago Anderson, Argo Aadli, printsess Tuut jpt, helilooja Jaan Pehk). Žürii soovitab soojalt kõigil seda filmi vaadata. 35 minutit vältavas muusikalises tragikomöödias on nalja ja naeru läbi pisarate, ühtlasi on edasi antud üsna realistlik humoorikas pildike kohalikust maaelust. Näitlejad teevad suurepärased rollid, ka rääkiv koer, kuigi selle puhul jäid tegijad kuulu järgi enda arvates jänni. Märkimisväärne on filmi puhul muidugi see, et projekt on mõnevõrra nõudlikum ja suurem kui harilik tudengifilm. Selles on ehitatud õigesti langev lagi, raha kulus palju rohkem, aega kulus rohkem kui tudengitöö puhul tavapärane, kuid tulemus on seda väärt. Žürii otsus selle filmi väljavalimisel oli üksmeelne. Film on hästi viimistletud ja hoogne ning peaks küll vähemalt iga eestlase hingekeeli puudutama ja tuttavlikult mõjuma. Kuidas sellel festivalidel läheb, on iseasi, kindel on aga see, et „Viimane Romeo” võib olla eesti filmi uus tase. Küll siis publik kinno tormaks … ja need pirrud lööksid … Ah, teate isegi.

Eesti filmide puhul on palju kurdetud, et stsenaarium lonkab. Kahjuks paistis sama viga ka tudengifilmides, nii et kallid koolitajad peaksid hakkama mõtlema selle lünga täitmisele. Muidu on üldine tase igal juhul lootustandev ja esile on tõusnud ka mõned juba küpsed autorid. Võidutööde tase on ühtlaselt tugev, hankige endale DVD, mida peaks saama tellida BFMi kaudu.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht