Tuul tiibade all

Tarmo Teder

2007. aasta Eesti filmielule võib pilvepiirilt tagasi vaadata. Üks asi on heita pilk nüüd jõulude paiku, teine asi aastaid hiljem. Kummati aga võiks uskuda, et ajalukku läheb tänavune filmiaasta samamoodi, et vaade aastatega suurt ei erine. Juba tüütuseni on juttu tehtud Eesti filmi tänavusest plahvatusest ja läbimurdest, nagu nimetasid meie saavutusi väljast vaatavad ja hindavad filmiasjatundjad. Tõepoolest: esimest korda pääseti Cannes’i filmifestivali kõrvalprogrammi võistlema (Kadri Kõusaare skandaalne „Magnus”), nopiti auhind Karlovy Vary prestiižikalt festivalilt (Ilmar Raagi „Klass”) ja takkapihta veel Veneetsia väärikalt foorumilt (Veiko Õunpuu „Sügisball”). Riburada on auhindu tiksunud hiljemgi, eriti „Sügisballile”, aga Eesti filmielu pole ainult auhinnad ega A-kategooria festivalidele jõudmine, kuigi ka see on väga tähtis.

Trall-all-laa! Eesti hõiskav filmiregi kihutab geniaalsete loojate imaginaarsest jõuallikast tõukudes, üldjoones paistab kõik nagu korras ja innukalt jätkusuutlik: viiekümneseks saanud Nukufilm ja õlitatud Joonisfilm toodavad edasi, Balti filmi- ja meediakool õpetab mis mühiseb, kunstitegemise vahepeal leiba andvad televisioon ja reklaam hoiavad kineasti käe sooja, filmijütside tarvis tehakse kümneid töötube, eelarvest toidetud EFS toimib, PÖFF on nende 50 hulgas, mida rahvusvaheline produtsentide ühing eraldi koteerib, isegi dokumentalistide suust pole enam virinat kuulda… Ei näe nagu suuri tumedaid pilvi, mis võiksid meie filmielu varjutama hakata. Ja selle asemel, et eestlasele ürgomasel kombel igaks juhuks ette muretsema kippuda, pakun lisaks plahvatusele ja läbimurdele veel üht seletust Eesti filmiaastale 2007.

Teatavasti mõeldakse filmi all esmajoones ikka täispikka kunstilist mängufilmi. Aastad 1991–1999 olid selles vallas laukast välja roomamise ja ellujäämise periood, aastad 2000–2006 võiks vaadelda häälestamise ja hoovõtu ajana, 2007. aastat  võib aga nimetada lendutõusu aastaks. Tun­dukse, et tuul vuhiseb tiibade all, lauglemist märgatakse ja lendu saadab aplaus.

Aga eks neid lende ja hüppeid ole ennegi nähtud, nüüd tahaks uskuda, et tuule tiibadesse saanud mängufilmid kannavad niikaua, kuni uued samaväärsed või enamadki linateosed peale kerkivad. Kui seda aasta jooksul ei juhtu, tuleb teha vahemaandumine, milles pole tingimata midagi halba. Peaasi et liiga kauaks lauka äärde munema ei jääda. On vaja aru saada, et parimal juhul jõutakse Eestis teha kümmekond täispikka mängufilmi aastas, millest siis üks-kaks võiksid mõne aja mingeil rahvusvahelisil maastikel ka lennata.

Aga aastad pole vennad. Mullu tehti seitse täispikka ja kaks mittetraditsioonilist, plaan sai kuhjaga täis. Tänavu toodeti EFSi süsteemi toel kaheksa täispikka mängufilmi mahus 12,5 tundi, nagu mullugi. Animafilmide maht (9 filmi, 76 min) aga kahanes poole võrra, sest läinud aastal tehti pikk „Lotte”. Tänavu paistavad nukufilmidest eredamaina Riho Undi „Põhjakonn” ja Hardi Volmeri „Lõpuõhtu”, joonisfilmist animeeritud luulekassett „Must lagi”.

Dokumentaalfilmide tootmises oli tänavu ca 10protsendiline tagasiminek, sest esilinastused venivad uude aastasse. 26 dokfilmi ehk 20 tunni hulgast nopin esile Sulev Keeduse „Jonathani Austraaliast”, Enn Säde „Tuulepealsed leelod” ja Katrin Lauri „Debora Vaarandi aja”. Üldjoones toimib meie filmielu enam-vähem sissetöötanud masina rütmis.

Kohe aga tuleb puhuda häirepasunat ja küsida: mis on EFSi tiiva all lahti meie lühimängufilmidega?! Eelmisest aastast ei mäleta ühtegi, tänavu seisab plaanis küll viis, aga valmis sai ainult üks. Ikka ja jälle peab kordama, et just lühimängufilm on liik, mille aretajast paistab paremini kätte, kellele usaldada pika filmi tegemise ohjad. Ka muusikas ja kirjanduses alustatakse lühemate vormidega nagu sonaat või novell, lühifilmi arengusse panustatud raha pole tuulde visatud. Jätkuks ainult ideid.

Küllap sai tänavu selgeks seegi, et pole mõtet iga hinna eest rahvusvahelist koostööd punnitada. Ühe režissööri taga askeldavad sageli mitmed produtsendid-kokad, kes kipuvad lavastajat survestades ise segast suppi keetma. „Georgi” Soome ja Venemaa vaatajaskonna suhtes on ajalehtedel suu vett täis. Viimati välja toodud nalja kangutav „Kinnunen” küll otse aia taha ei läinud, aga ma ei saa jagada mõõdukat vaimustust. See tavateadvuses kinnistunud eesti-soome suhte klišeedega mängitsev film tulnuks juba kümme aastat tagasi valmis teha!

On huvitav märk, et õnnestunud mängufilmid pole tehtud mitte koolipaberitega režissööride, vaid isepäiste lavastajate käe all, ortodokssest tootmissüsteemist irdudes või siis sellega lõdva formaalsusega integreerudes. Jääb üle pidada pöialt, et alternatiivsed pika mängufilmi tegemise võimalused ei jääks ühe hooaja nähuks.

Artikli alguses märgitud kolmest filmist pole nõrgem Marko Raadi tunnine „Nuga”, samuti suuresti vaid entusiasmist ja justkui süsteemi kiuste valmis tehtud. Eesti filmis ruulib 35aastaste tegijate põlvkond, tagant tullakse pihukaamerate ja mobiiltelefonidega peale. Igaviku jupiteride juurde läksid Elbert Tuganov ja Kaljo Kiisk.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming