Tuulte tahutud Matjus

Joosep Matjus: „Loodusfilm on hästi aeganõudev ja tekib küsimus, kas neil, kes on valmis seda tegema, on piisavalt võimalusi teha ja harjutada.“

KAAREL KUURMAA

21. septembril linastus Matsalu loodusfilmide festivalil režissöör-operaator Joosep Matjuse „Tuulte tahutud maa“, täispikk film Eestimaa loodusest, mitu aastat kestnud ja ligikaudu 400 võttepäeva nõudnud töö. Kohtusin Joosep Matjusega kaks päeva pärast esilinastust Matsalus. Toetasime seljad vastu vana sauna palkseina, vaatasime muutlikku vihmas ja päikeses vahelduvat sügisilma ning vestlesime äsja linastunud filmist, loodusest ja Eestimaast ning sellestki, kuidas kõik see omavahel kokku sobitub.

 

Esiteks palju õnne! Võitsid sa ju Matsalu festivalil pärast esilinastust kohe parima operaatori auhinna. Kas on ka hea ja uhke tunne?

Uhke tunne muidugi ja ma arvan, et see võib olla maailmarekord – nii kiiresti saada auhind kätte!

 

Kui oluline on sulle säärane äramärkimine?

Arvan, et ma olen oma auhinnad juba kätte saanud. Täitsa loometöö alguses oli tunnustus ikkagi väga tähtis. Praegu mõtlen teistpidi: tunnustusest on hea meel sellepärast, et see toob filmile tähelepanu. Ma ei ihka enam karikat kuskil pea kohale tõsta, vaid mõtlen pigem filmi seisukohalt, et see toob tõenäoliselt rohkem vaatajaid või inimesi, kes filmist teada saavad.

 

Joosep Matjus: „Loodusfilmitegijana tunnen, et olen tegelikult loodusest nii kaugel: mu käte vahel on kogu aeg mingisugune tipptehnoloogia ja ma vaatan loodust läbi objektiivi.“

Atte Henriksson

Kas sulle on tähtis, et oleks võimalikult palju vaatajaid, või arvad pigem, et film on kunst ja oluline on kunstiteos ise?

Mulle on vaataja väga oluline. Kuigi ma mõistan ka teist mõttekäiku ja on endalgi olnud varem sellist suhtumist. „Tuulte tahutud maa“ puhul olen ka filmi tootja ja näen seetõttu kogu tootmismaastikku hoopis teise pilguga. Ma ju sõltun vaatajast. Kui keegi ei taha mu filmi vaadata, siis ei olegi mul võimalust ega mõtet filmi teha.

 

Kõlab üllatavalt, aga „Tuulte tahutud maa“ on sul täispika filmi režii­debüüt. Mis tundega võrdled seda oma 50minutiste filmidega „Vanamees ja põder“ (2009) ning „Kajaka teoreem“ (2014)?

Iga film on kindlasti isemoodi, aga see, et esimesed kaks on lühemad, ei tähenda sugugi, et neid oleks kergem teha olnud. Ma ei näe mingit vahet. Kolmandat korda filmitegemise tulest väljatulnuna hakkad aga tundma mingisugust küpsust ja enam-vähem aduma, mis meedium see film on. Esimesed korrad oli puhas kobamine pimeduses – ei saanud täpselt aru, mida õieti teen.

 

Kas pärast esilinastust on saabunud ka vabanemine või on kõik liiga värske ja pole veel saanud seda filmi õlgadelt maha panna?

On küll, enam ma ei mõtle selle filmi peale. See on nüüd tehtud, ma olen sellest vaba ja tekib järjest rohkem ruumi uutele ideedele. Mul on väga raske mõelda kahele filmiideele korraga. Kui üks saab valmis, on kohe uued ideed asemel – ja see on mõnusalt värske, kerge tunne.

 

Mis asi on üldse loodusfilm?

See on väga hea küsimus. Ma peangi ju tegelikult kogu aeg endale defineerima, mis see on, mida ma teen. Loodusfilm ei ole nagu päris dokumentaalfilm, vaid läheb hoopis rohkem mängufilmi poole. Helirežii osas on see aga pigem nagu animatsioon, sest suurem osa astumisi, matsutamisi ja muid helisid on Foley salvestused.* Seega selline hübriidvorm: tehnika käib mängufilmi valdkonda, žanri poolest kutsutakse dokumentaalfilmiks. Loodusfilm on üleüldse filmimaastikul väga marginaalne nähtus, mis kuulub suuresti televisiooni valdkonda. Kinos näidatakse loodusfilme küll üliharva, aga kui need sinna jõuavad, on filmid üldjuhul edukad.

Loodusfilmi teeb spetsiifiliseks temaatika – loodus. Loodus on meil väga selgelt katalogiseeritud, teaduslikult. Neis raamides on jällegi väga keeruline olla kunstiline, raame ületades astuksid justkui mingi usu vastu ja saad karmilt karistada. Hea film kui selline peab aga olema alati kunstiline üldistus, sest ilma selleta pole ka filmi. Olla loodusfilmi žanris filmilik on väga suur väljakutse.

 

Oskad sa välja tuua loodusfilmi globaalseid suundi? Kuhu see žanr liigub?

Loodusfilm on hästi tehniline ja efektidele ehitatud meelelahutus. Loodusfilm õigupoolest ei arenegi globaalselt, sest žanril on nii tugevad televisiooni kammitsad. On muidugi häid operaatoreid ja režissööre, aga neil ei lubata olla uuenduslikud, sest kardetakse nii meeleheitlikult, et kui midagi teistmoodi teha, langeb vaatajate arv. Keegi ei julge seda riski võtta. Siin näen Eesti-suguse väikese riigi tegijate tugevust ja võimalust. Jah, meil on filmidel küll väiksem eelarve, aga meil on ka vabadus olla uuenduslik. Välismaal hinnatakse seda väga, sest saadakse aru, et meil on asjad totaalselt teise loogikaga tehtud.

Meil on maestro Rein Maran ning sellised tugevad noored tegijad nagu sina, Remek Meel ja Ants Tammik. Kas Eestis saab rääkida oma loodusfilmikultuurist või traditsioonist?

Eesti loodusfilmi traditsiooni kannab ikkagi ainult Rein Maran, teised ei ole suutnud veel mingit traditsiooni tekitada. Loodusfilm on hästi aeganõudev ja tekib küsimus, kas neil, kes on valmis seda tegema, on piisavalt võimalusi teha ja harjutada. Kui filmist aimusaamiseks peab tegema ära vähemalt kolm filmi, siis kas suudame neid noori hoida, kuni nad õpivad ise oma rada kõndima?

Probleemiks on siin kindlasti ka kõvasti muutunud filmide pikkuse teema. Maranit teatakse ju paljuski tänu tema paarikümneminutistele filmidele, aga nüüd on mindud vägagi täispika formaadi keskseks. Tugevalt tõuseb esile dramaturgia küsimus: millega täispikk film välja kanda? Loomulikult on seetõttu tulnud see eriefektide tulevärk ja väga suure eelarvega loodusfilmid. Kas lühilool on üldse kohta või peab ikka mõtlema suurelt?

Lühivormi väljund on ainult festivalid. Pikal filmil on oma võlu, sest siis on aega üles ehitada keskkond ja atmosfäär.

 

Kui palju on filmis „Tuulte tahutud maa“ teadlikult planeeritud materjali ja juhuslikult kaamera ette sattunud kaadreid?

Ma arvan, et teadlikult oleme filminud vähemalt 70% materjalist. Kõik stseeniks vormunu on teadlik, sest film koosneb stseenidest, mitte kaadritest. Ja mul ongi hea meel, et selles filmis on olemas stseenid, mitte ainult kaadrid. Looduses ja loomadega töötades on selle saavutamine omaette kunst. See nõuab eesmärgipärast teadlikku tööd ning õnne, et saaks üht ja sama tegevust filmida ka mitu korda, mitte ainult vilksamisi.

 

Milline ettevalmistamata hetk oli suurim üllatus?

Ilmselt väikesed põdravasikad. Filmi võtteperioodi käigus, kahe ja poole aasta jooksul, ei saanud ma neid korralikult peale, aga mul õnnestus vasikatele peale sattuda selle aasta maikuus, kui film oli juba montaažis. Sinnani oli mind nendega seoses alati saatnud totaalne ebaõnn. Kevadel aga vedas jubedalt, kui leidsin magavad vasikad ja jäin sinna lähedusse passima ning lootma, et midagi valesti ei lähe. Ja õnneks ei läinudki. See oli tõesti kolme aasta töövõit. Nii kerge oleks olnud alla anda ja endale ütelda, et see ei ole võimalik.

Kas midagi jäi filmist puudu või kripeldama?

Jaa, palju-palju asju jäi puudu. Mul olid valmis vaadatud ühed hästi kihvtid rebase­urud, aga ma ei filminud neid, sest emaslooma saba oli nagu paljas roots. Sain aru, et see pole kogu selle suure ilu keskel lihtsalt esteetiline. Ma isegi natuke põen seda, et mul pole filmis emarebast kutsikatega. Eestimaa loodusel on mulle veel kindlasti varuks palju üllatusi. Tegelikult oleks pidanud seda filmi tegema vähemalt viis aastat, et kõik praegu puudu asjad sisse saada.

 

Miks otsustasid filmis kasutada inimeste loodud helisid, kui pildis on välditud teadlikult igasugust seost inimesega? Helipildis oled kasutanud elektroonilist regilaulu ansambli Eeter esituses. Kas sul oli ka kiusatus piirduda ainult loodushelidega?

Ei olnud. „Tuulte tahutud maa“ on ikkagi traditsiooniline loodusfilm ja muusika on väga hea vahend ühest aastaajast teise liikumiseks või laiema emotsionaalse tasandi loomiseks. Ma ei tahtnud sellest loobuda. Küll aga kaalun mõnes järgmises filmis väga tõsiselt, kas kasutada inimese tehtud helisid. Mulle meeldivad väga loodusfilmid, kus pole muusikat.

 

Üks loodusfilmide dilemma on ju ka jutustajahääl ning kas ja kui palju seda dramaturgia ülesehitusel kasutada. Sinu filmidele on hääle andnud Aarne Üksküla, Tambet Tuisk ja nüüd Hannes Kaljujärv. Kui teravalt tajud sa tasakaalu vaikuse ja n-ö seletamise vahel? Inimese tekitatud heli või hääl ei käi ju puhta loodusfilmiga paratamatult kokku?

Kuna tänapäeval on meie teadmised loodusest ikka nii kehvad, siis tundub, et üks teejuht peab siiski olema, kes annaks vähemalt napisõnaliseltki märku, mis toimub ja mis elukas pildi peal on. Muidu jääb paljudele vaatajatele filmist lihtsalt kummastav küsimärk õhku. Verbaalne teejuht on eriti oluline just traditsioonilise lähenemise korral. 18minutises „Uuestisünnis“ (2007), oma bakalaureusetöös, kasutasin ainult loodushääli ilma tekstita. Filmikoolist tulnuna tundus, et ma ainult midagi sellist teistsugust teha tahaksingi. Looduses viibides tajud maailma täiesti teistmoodi kui praegustes filmides, sinna ei kuulu ei muusika ega tekst. Seal on rahu. Pikad kaadrid. Loodushelid. Selline puhtus loob tegelikult palju realistlikuma tunnetuse. Nii et võib-olla järgmises filmis ajan läbi inimhääle ja muusikata.

Kuidas oli filmi monteerida koos elukaaslase Katri Rannastuga? Kas oli ka loominguliselt pinnalt kerkinud tülisid?

Ühtpidi on väga suur eelis teha filmi koos inimesega, keda usaldad lõpuni ja kellega saad olla alati aus, aga teistpidi ei rääkinud me nende aastate jooksul väga millestki muust. Film oli kogu aeg elu sisu, nii magama minnes kui ärgates. See väsitab vahel ära. Peab suisa pingutama, et muid teemasid ka oleks. Pigem tekivad konfliktid sellelt pinnalt, et ma ei suuda oma tahtmist talle kui monteerijale vahel väljendada. Tunne on olemas, aga sõnastada ei oska.

 

Põder on sinu filmides kindlasti keskne tegelane. Oled Rein Marani filmi „Põdra kuningriik“ (2007) operaator, režissöörina alustasid filmiga „Vanamees ja põder“ ning ka „Tuulte tahutud maa“ peategelane on põder. Kas põder on nüüdseks näitlejana sinu filmides ammendunud?

Põdrast ma uut filmi praegu kohe kindlasti ei planeeri, aga olen naljatledes mõelnud, et põder võiks olla kõiki mu filme ühendav element, isegi kui juttu on millestki täiesti muust. (Naerab.)

Filmis „Tuulte tahutud maa“ on põdrale lihtne põhjendus. Nagu ma ütlesin, on kolm aastat loodusfilmivõteteks hästi lühike aeg ja tegelikult pead filmitavaid enne tundma. Lihtsam oli lubada teha uus film selle liigi najal, mida ma kõige paremini tunnen. Põder ei ole liigina kindlasti ammendunud, aga järgmistes filmides tahaksin end pigem millegi uuega proovile panna.

 

On sul ambitsiooni teha tööd ka näiteks mängufilmi operaatorina, nagu sinu suur õpetaja Rein Maran omal ajal?

Juba kooliajal sain aru, et mängu­filmikeskkond mulle ei sobi. See oli nii segane. Ilmselt saaksin hakkama väikese võttemeeskonnaga ja režissööriga, kellega oleme ühel lainel, ja võtaksin väljakutse vastu, aga ma pean ennast tegelikult pigem dokumentaalfilmide operaatoriks.

 

Su filmograafias ongi peamiselt operaatorina filmitud teiste teosed ning inimene on samuti palju sinu kaamera ees olnud.

See meeldib mulle väga. Mulle sobib jälgiv dokumentalistika, ma tunnen end seal hästi.

 

Kui loodus kõrvale jätta, siis kust saad inspiratsiooni?

Kuna ma olen tundlik natuur, siis jätavad mulle hästi tugeva jälje just erinevad keskkonnad. Ma ei ole eriti aktiivne kultuurivaldkonnas, aga mulle pakub väga suurt pinget millegi kasvatamine ja harimine. Näiteks kasvatan tomateid ja sain endale just mesilased. Veel tahan endale kitsed võtta. Mind inspireerib maaelu. Tunnen seal ühendust kogu universumi ja maaga. Loodusfilmitegijana tunnen, et olen tegelikult loodusest nii kaugel – mu käte vahel on kogu aeg mingisugune tipptehnoloogia ja ma vaatan loodust läbi objektiivi. Igatsus on lähema päris kontakti ja lihtsuse järele, et tunnetada looduse olemust, ka karmust ja ebameeldivust. Mul on inimesena vaja hästi palju rahu ja ruumi ning kui on valida, kas minna teatrisse või maale, siis valin teise variandi. Maal on võimalus kogeda tühjust. Tühjusest ja eimillestki saan ma oma peamise inspiratsiooni.

Peaksin olema rohkem looduses lihtsalt niisama, mitte kui filmitegija.

 

Mida sa arvad ütlusest, et mets on eestlase kirik?

Mina küll ei julgeks sellist asja väita. Me ei tee ju eriti midagi selle vastu, et oma maa tuimalt lagedaks tõmmatakse. Teiseks, kui palju on tegelikult neid inimesi, kes metsas julgevad ringi liikuda? Mitte päise päeva ajal ja kõva häälega juttu rääkides, aga varahommikul või öises pimedas metsas. Kui aus olla, siis on mul endal ka vahel kõhe. See polegi otseselt kartus kallaletungi ees, aga pimedas metsas kõndimine on ikka väga omamoodi kogemus. On väga vähe inimesi, kes tunnevad ja usaldavad metsa niipalju, et võivad turvatundega ka lageda taeva all magada.

 

Filmis „Tuulte tahutud maa“ on millegipärast väga vähe kiskjaid, kellele rajatakse tihti loodusfilmide pinge. Miks?

Aafrikas on loodusfilmitegijail loomad kogu aeg silme ees: sõida ühe juurest teise juurde ja filmi nii kaugelt kui tahad. Eestis peab looma nägemisekski mitu nädalat vaeva nägema. Ma oleksin hea meelega filminud mõne sellise stseeni, kus hunt murrab kitse, aga ma pole lihtsalt kunagi midagi sellist näinud. Muidugi murtakse ka meil iga päev loomi, aga nii varjatult, et see Eesti looduses filmi peale saada on ime.

 

Mis kellaajal filmitud materjali on kõige rohkem filmi sisse läinud?

Arvan, et hommikul seitsmest kaheksani. Kuna meie laiuskraadil päeva pikkus kõvasti kõigub, siis põhimõtteliselt on see aeg päikesetõusust kahe tunni jooksul.

Sinu tööpäev algas siis tavaliselt kesk pimedat ööd, et olla valmis nendeks tundideks, mis kuldseimat materjali pakuvad?

Selles protsessis ongi üks kõige raskemaid asju, et elurütm on täiesti sassis. Pikapeale on see hästi kurnav ning jätab sügava jälje.

 

Kas haaras sind seda filmi tehes mõnikord ka ohutunne?

Otseselt ohtu elule pole ma kogenud, aga ma olen ehk ka ettevaatliku loomuga: ega ma ikka ei lähe kohta, kus võivad tõenäoliselt olla põdravasikad. Ma lihtsalt ei lähe sellisesse kohta töllerdama ja neid üles otsima, et neile pai teha. Lolle riske pole mõtet võtta. Ühe korra peibutasin põdrapulli ja kui ta ilmus, siis oli näha, et ta on väga ärritunud. Ilmselt oli ta kellegagi just kakelnud. Ta ei saanud vist selles seisundis aru, et mina ei ole põder. Ta tuli täitsa lähedale ja hakkas ri tuaalselt ühelt jalalt teisele tammuma – nii tehakse tavaliselt enne võitlust. Siis ma sain aru, et see mees küll ümber ei pööra. Tõstsin siis käed üles ja tegin mõned plaksud. See võttis ta mõttesse. Õnneks keeras ta ümber ja läks rahulikult minema. Sellised hetked võivad kulmineeruda jumal teab kuidas.

Vanaisa rääkis, et Kanadas tulevad suured põdrapullid täiesti inimese juurde. Panevad oma nina inimese nina vastu ja nuusutavad, et kes sa selline oled, eriti muidugi jooksuajal. Vanaisa hoiatas, et kui selline juhus on, siis ära sina jookse mitte kuskile, hoia kuskilt kinni, seisa paigal ja püüa olla hästi rahulik. Sama tuleb teha ju ka karuga kohtumise juhul.

 

Kas Eesti rahvuslooma valimine oli sulle oluline või läks sinust mööda?

Mõtlesin küll, kes võiks olla Eesti rahvus­loom, aga mul küll ei ole sellist tunnet, et hunt on see õige – see peaks kuidagi loomulikumalt ise tekkima. Kogu protsess tundus praegu pigem formaalse lünga täitmisena. Vaatame kas või seda, kuidas me oma huntidega ümber käime. Enamik jahimehi ja talupidajaid vihkavad hunte ja tahavad nad lihtsalt maha tappa. Kerkib küsimus, et miks peame oma sümbolloomale sel­list klaperjahti? Võib-olla on karu oma loomult inimesega kõige lähedasem ja sobivam, aga eks tuleks pigem vaadata ja analüüsida sügavamalt meie folkloori.

Eestis on neli iseloomukat aastaaega ja nii ka sinu filmis, kus me liigume talvest tagasi uue kaamose saabumiseni. Oletame, et nii talvel, kevadel, suvel kui ka sügisel tulevad sulle külla sõbrad välismaalt. Missugused on need neli kohta, kuhu sa vastavalt aastaajale oma sõbrad viiksid?

Talvel Lahemaa rahvusparki, kus on tavaliselt üllatavalt palju lund. Ma olen täiesti võlutud Lahemaa metsamassiividest ja jõeorgudest, mis tulevad talvel eriti võimsalt ja kontrastselt välja. Seal on hästi ürgne ja võimas loodus. Põhilised talvekaadrid on mul just Lahemaalt. Kevadel on ikkagi Matsalu kõige võimsam koht, kus seda linnumöllu ja meeletut üleujutust on nii omanäoliselt palju. Suvi on tegelikult üks igavamaid aegu looduses: igal pool on hein kõrge, puud lehes ja loomad-linnud vait ning varjus. Suvel on Lõuna-Eesti hästi mõnus oma kuplite ja järvedega. Sügisel tõenäoliselt viiksin nad Soomaale, kuigi seal on ka kevadel võimas, aga sügiseti on need puisniidud ja jõeluhad suurte tammedega hästi värvilised. See on täiesti omanäoline keskkond pluss veel see, et Soomaa on iseenesest tõenäoliselt kõige metsikum paik Eestis. Igal pool laiu­vad kas rabad või metsad.

* Stuudios pärast pildiribale eraldi peale lindistatud helid.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht