Ühe katastroofi genealoogia

Karol Ansip

Kuna režissöör Riho Västrik on andnud eluõiguse mälestuste paljususele, kujuneb vaatajaga aktiivne dialoog. Dokumentaalfilmi „Tulekahju paine” (Vesilind 2013, 60 min) režissöör Riho Västrik, stsenaristid Riho Västrik ja Liina Triškina, produtsent Riho Västrik, operaatorid Arvo Vilu ja Riho Västrik, helilooja Tiit Kikas, monteerija Liina Triškina, helirežissöör Seppo Vanhatalo. Esilinastus 16. IV BFMi kinosaalis. Dokumentaalfilmi „Tulekahju paine” režissöör, operaator ja produtsent Riho Västrik nendib, et sellest filmist oleks saanud teha mitu versiooni. Kindlasti on see nõnda. Ajalugu õppinuna teab ta, et ametlik ajalugu on üks võimalik paljude lugude ning tõlgenduste seas. Ning sedagi, et dokumentaalfilm kui liik on olemas tänu publiku vankumatule usule meediumi võimesse reaalsust edastada. Seda vaatamata faktile, et juba filmiloo hällis seadis Georges Méliès dokumentaalfilmi ambivalentsesse positsiooni, lavastas 1902. aastal Eduard VII kroonimistseremoonia ja näitas seda tõsielusündmuse pähe kaks kuud enne tegelikult aset leidnud sündmust. Või legendaarne kunstilise dokumentaalfilmi looja Robert J. Flaherty, kes juba 1920ndatel mõistis, et üles filmitud elureaalsus ei pruugi filmis avalduda veel sügavaima elutõena, ning kasutas vajadusel lavastust. Kõigist hilisematest teoreetilistest seisukohavõttudest ning praktilistest filmieksperimentidest, mis keskendunud cinématographe’i reproduktiivse võime ja filmilooja kunstilise eneseväljenduse vastandusele või ühisosa leidmisele, siin kirjutada poleks kohane. Üks on selge – filmi „Tulekahju paine” autor ei pretendeeri tõemonopolile.

Antarktika vangid

Filmi lugu viib 1982. aastasse, mil lennutatakse Antarktikas asuvasse Vostoki jaama grupp teadlasi, mäemehi ja meedikuid. Uurimisjaama töö sujub plaanipäraselt, kuni ühel aprillikuu hommikul, polaaröö hakul, puhkeb elektrijaamas tulekahju. Diiselkütuse varud paiknevad mõne meetri kaugusel tulekahjust. Katastroof näib vältimatu, kuid ühel hetkel muudab tuul suunda ning tuleroaks saamisest pääsenud kütusevarud kingivad elu kahekümnele ekspeditsioonist osavõtnule. Talvitumine tuleb ränk. Kütust ja toitu ju jätkub, ent inimestel puudub võimalus teha igapäevast tööd, millega päevi täita ja kindlas rütmis vahetuse lõpuni tiksuda. Selles täielikus pimeduses ja vaikuses on igaüks rohkem iseendaga kui inimpsüühika taluvuspiirid lubavad. Tekivad pinged, mille käigus meeskond lõheneb, hakatakse süüdlast otsima … Lootus pääseda võib realiseeruda alles poole aasta pärast.

Ühelt poolt on olnud autori eesmärk jäädvustada üks ekstreemsemaid talvitumisi polaaruuringute ajaloos, teiselt poolt püsib lootus teraapilise vestluse toel maha matta kunagiste meeskonnakaaslaste vaenukirves. Mediaatoriks sel teekonnal minevikku on Vostoki sündmustest osa võtnud meteoroloog, eesti mees Vello Park. Teda saatva ajakirjaniku Jaanus Piirsalu plaan on koguda 1982. aasta sündmused tuleviku tarvis raamatukaante vahele. Koos kohtutakse kunagiste meeskonnaliikmetega, minnakse ajas tagasi olnud sündmuste juurde. Just selles punktis avaneb filmi metatasand – mäletamistest ja unustamistest kinematograafilise välja toomine.

Mäletamise võime

Inimene tajub aega, saab ajas tagasi rännata, meenutada ning taas läbi elada kunagi aset leidnud sündmusi. See on unikaalne, ainult inimesele omane võime. Meie kõigi mälu on segu olevikust ja minevikust, hirmudest ja ootustest ning reaalsetest faktidest. 27 aastat tagasi aset leidnud kannatused meenuvad katastroofis osalenutele nii objektiivsete faktidena nagu pidev hapnikupuudus või temperatuuri langemine alla 70 külmakraadi. Või hoopis üksteisele öeldud valusate sõnadena, mis nüüd veel aastaid hiljem leppida ei luba ja mehed eri leeri lahutab. Piir objektiivse ja subjektiivse mälu vahel on õhkõrn ning võib igal hetkel plahvatada. Ellujäämine tähendab mäletamist ning mäletamine pole sugugi kerge. Nii ei sünnigi meenutustest täpset pilti möödunud sündmustest, ühtselt jälgitavat narratiivi ega leita süüdlast. Ja just sellisel kujul, detailitäpsuse ja ähmasuse piire kompavana, on dokumentaalfilm kõige lähemal oma eesmärgile: kujutada subjektiivsusest läbi imbunud reaalsust. Aegruumi, kus unustamine on täitnud vahest olulisemadki lüngad kui mäletamine ning aitab üle elada igaühe ja kollektiivi katastroofe.

Filmi vormilised võtted toestavad delikaatselt pealisülesannet. Püha Peetri linna kultuuriline fluidum unenägudepikkuste uduste sildade ja aristokraatsete linnavaadetega juhatab vaataja kohe filmi alguses geograafiliselt teise aegruumi, mida omakorda rõhutab peategelase kaadrisseastumine venekeelse tervitusega „Prijehali!”. Lugu koosneb meeskonnaliikmete meenutuste ja neid saatvate dokumentaalkaadrite põimingust, milleks on oskuslikult kokku sulatatud kaadrid Andres Söödi ja Mati Kase Antarktika portreest „Enderby valge maa” (1969), Enn Kreemi (endine polaaruurija, käis Antarktikas aastatel 1966 ja 1969) amatöörfilmimaterjalist ning ekspeditsioonist osavõtnute fotodest.

Märgilise tähenduse omandab suurendusklaas, läbi mille uuritakse vanu fotosid ja mis muutub pärast tulekahju taskulambivihuks. Sellega viidatakse uurija kohalolule, individuaalsele vaatele, subjektiivsele narratiivile. See on ainuõige valik, kuna selle juhtumi puhul olid sündmuse tingimused küll kollektiivsed, ent kogemused privaatsed. Režissöör on andnud eluõiguse mälestuste paljususele, mistõttu kujuneb filmist aktiivne dialoog iga vaatajaga, mitte monoloog publikuga.

Kaebavad kangelased

Narratiivi ei saa olla aga ilma korrastava struktuurita, ilma alguse ja lõputa, sõnumi surveta. See on iga autori valik, kui palju ta riskib filmi puhastada ideoloogilisest lastist ja lasta sel voolata entroopilisel kujul. On ju teada, et filmid, kus võetakse liialt mõtiskleda meediumi enese üle kunstis ja reaalsuses ning mille narratiivne areng dekonstrueeritakse, on dokumentaalidena (lugudena) tihtipeale vaadatamatud. „Tulekahju paine” puhul raamistatakse kogu juhtum konstateeringuga, et Nõukogude Liidus lahendati raskeid olukordi kangelastegudega. See ei mõju usutavalt: nagu mälestused, nii saavad ka kangelasteod olla vaid isiklikud.

Ideoloogiline paradigma monopoliseerib vaatepunkti, lihtsustab olukorrad neid avamata ja lahendust leidmata. samamoodi käitusid ka katastroofist pääsenud arstid. Õnnelikult koju jõudnud, otsustasid nad kirjutada jaama ülema aadressil pika kaebekirja partei keskkomiteesse, mille peale viimane parteist välja astus. Süüdlane oli formaalselt leitud. Formaalselt autasustati kõiki võrdselt Tööpunalipu ordeniga ja juhtum lõpetati. Kas meeste hinge saabus selgus ja leppimine? Tundub, et mitte. Tuli hõõgub endiselt tuha all, mälu painab miski.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming