Ühte laulu tahaks laulda

Kaarel Tarand

Dokumentaalfilm „Inimese mõõt” („The Measure of Man”, Testfilm, 2010, 56 min), režissöör Marianne Kõrver, stsenaristid Marianne Kõrver ja ja Kaie Kotov, operaator  Margus Malm, helilooja Robert Jürjendal ja Lauri-Dag Tüür, jutustaja Miriam Anne McIlfatrick-Ksenofontov, produtsendid Marianne Ostrat ja Vallo Veering. Esilinastus 31. III kinos Artis.        Lõpuks on Eesti saanud ka päris oma ökodoki, millega julgelt astume oma õigele kohale tähtsamate  murelike õhtumaiste rahvaste seas. Nende, kelle haridus ja rahakott on võimaldanud filmi maakera allakäigust vastutustundetu inimtegevuse tagajärjel juba varasemast valmis teha. Mõistagi on raske konkureerida US A eksasepresidendi Al Gore’i ja tema „Ebamugava tõega” („Unconvenient Truth”, 2006) või briti lavastaja Franny Armstrongi menutüki „Lollide ajastuga” („The Age of Stupid”, 2009), seda nii faktimägede efektse esitamise  kui ka arvutivõimsuste abil tulevaste katastroofide visualiseerimise osas. Kuid see polegi nii tähtis. Iga rahvas tahab praegu oma südant hukuloo jutustamisega kergendada ja igal rahval peab selleks ka oma viis olema. Suurtel ju suurem süü ja vastutuskoorem kanda. Meie ei pea mujal kui ehk põlevkivivööndis enda peale süüdistavalt näpuga näitama.       

Lugu sellest, kuidas inimene praeguseks saavutatud kõikvõimsuses on uude geoloogilisse ajastusse sisenenud, kuid ei oska saavutatud kõikvõimsust paremini keskkonda ära mahutada kui Gulliver sattumisel Liliputimaale, annab jutustada miljonites versioonides. Tundub, et vähemasti dokumentaalfilmi žanris hakkab jutustusviis tasapisi kanoniseeruma  ja „Inimese mõõt” sammubki kõiges oma ilus kindlalt kanoonilist rada. Mida see tähendab? Alustuseks globaalset haaret. Me oleme üks liik ja üks inimkond, mis sest, et õnneks mitte ühe juhiga. Sama probleem, inimese üle jõu elamine, tulevaste põlvede elukeskkonna kahjustamine, levib kõikjal. Armstrongil ilmutas see end naftapuurimisena Kesk-Aafrikas ja liustiku sulamisena Prantsusmaa Alpides, Kõrveril röövib inimeste traditsioonilised elatusvõimalused  hüdroelektrijaamade rajamine Tigrise ja Mekongi jõele. Hävib küla, hävib järv, hävib eluviis, hävivad juured. Lihtne türgi juuksur ja kambodža kalur ei pea mõistma globaalse kasvumajanduse nüansse, vabaturu voorusi või Adam Smithi õpetuse tuuma. Ta näeb ainult, et kinnisvarahinnad langevad ja elanikud lahkuvad, või siis, et võrgumeetreid kulub sama kalasaagi püüdmiseks kümme korda rohkem kui varem. Ja kala on aina väiksem ja väiksem.  Keegi ei taha maal elada, hankida toitu ainult koduaiast ja emiteerida minimaalselt kasvuhoonegaase. Ei, nad matkavad kutsuva tuledesära poole. 

Iga ökotragöödia loo kohustusliku vastaspoole surevale maaromantikale moodustavad urbaniseeruva inimkonna moodsad patupesad,  kõlvatuse, saamahimu ja vastutustundetu egoismi epitsentriga kus mujal kui Manhattanil. Kõrveri filmis esindab maa hüljanud inimtüüpi New Yorgis tegutsev hindust pankrotiadvokaat. Tal on küll oma kodumaa usundi põhisõnumid sujuvalt tsiteerimiseks meeles, kuid ta elab energiakulukat city-elu ning on põhjust kahtlustada, et ta on austuse oma surnud esivanemate ja nende kommete vastu südamest välja kiskunud, mis sest, et lubab nädalalõppudel  mediteerimiseks mägedes onni hankida. Siiski, ebakindla väikese lootuskiirena näidatakse vaatajale ka „uut inimest”: teadlikku, ökotoidulist ja energiasäästlikku eurooplast. Kõrver on eesrindlased leidnud Saksamaalt Vaubanist, viie tuhande elanikuga autovabast ökolinnaosast Freiburgis. Niisugustes paikades elavad lihast ja luust pühakud, keda lähitulevikus lõpuni urbaniseeruv inimkond endale eeskujuks ehk küll seada suudab, kuid nende  eeskuju järgida paraku kindlasti mitte. Teljed ida-lääs ja maa-linn on kenasti ekspluateeritud, küllap on aga eelarve kitsikuse tõttu kasutamata põhja-lõuna mõõtme võimalused, mis kõige sagedamini väljenduvad Arktika jääväljade sulamist sümboliseerivates kaadrites viimasest jääkarust viimasel jääpangal.       

Tõsi, globaalset auditooriumi arvestades ongi jää ja lumi ju vähemuse teema. Eelöeldu pole mingi ironiseerimine tõsisel teemal. Inimkond elab kindlasti praegu murrangulisel ajajärgul ning selle murrangu dokumenteerimist, lõpliku ja täieliku linnastumise protsessi vaevade vaatlemist ja kunstilist  analüüsi ei saa kunagi olla liiga palju. Kuni protsess on pooleli, peabki alati leiduma neid, kes tormavad uue poole kriitikameeleta õhinaga, nagu ka neid, kes vaatavad muutusi murega, nutavad taga endiste aegade rahu ja turvalisust. Ent (filmi vormiv) vaatleja peab enne lõppu olema ka ühtviisi ettevaatlik järeldustes mõlema poole kohta. Ei saa väita, nagu tähendaks 10 000 aastat väldanud põllumajandusele toetuva hajaeluviisi lõpp ühtlasi inimkonna  väärtussüsteemi ning loodusega harmoonilise kooselu lõppu, urbaniseerumine aga peatse viimsepäevapauguga lõppevat enesehävitust. Ka linnakeskkond on õigupoolest põllumajandusliku külaga enam-vähem sama vana, mistõttu pole põhjust väita, et linnastudes sukeldub inimkond, pea ees, tundmatusse, tekitades nõnda pöördumatut hävingut. Arvutused näitavad aga sedagi, et ka linnakeskkond on pikast arendustegevusest hoolimata endistviisi  ebatäiuslik ja ebaökonoomne ning esialgu jätkusuutlikkuse ülemlaulu välja teeninud pole. Iga magusvalus filmilugu võimalikust ökokatastroofist ning inimese osast selles sisaldab kaunist pildirida Maa kordumatust ja rikkalikust ilust igas tema nurgas, mõtlemapanevast meeleolumuusikast ning jutustaja korduma kippuvatest, lausa lennartmerelikest küsimustest elu ja meie olemise mõtte, meie tuleku ja mineku kohta. Need kõik on „Inimese mõõdus”  hästi õnnestunud.       

Mõtteharjutuseks pärast filmi vaatamist  soovitan aga püüda leida koht ja inimene Eestis, keda saaks ses globaalses variatsioonidega loos usutavalt kasutada, kui näiteks mõni Uruguay või Singapuri režissöör peaks asuma oma versiooni väntama. Ilma pettuse ja lavastuseta, ma mõtlen. Eks loomulikult leidub kuskil Maidla kandis karjääriserval üksik vanataat, kes mõistab loomade ja lindude keelt, aga ta ei oleks sotsioloogiliselt esinduslik eksemplar. Meie siin oleme ikka väga rikkad oma silmapiirist  kaugemale ulatuvate vabade valikutega ruumis. Ja meist on aus filmida võõraid, kui on soov esitada muret kogu selle suuruses.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming