Üksinda roolis

Donald Tomberg

Los Angelese pahaendelises atmosfääris on tähtsal kohal teatav määramatus. Mängufilm „Ohtlik sõit” („Drive”, USA 2011, 100 min), režissöör Nicolas Winding Refn, stsenarist Hossein Amini James Sallise romaani põhjal. Osades Ryan Gosling, Carey Mulligan, Bryan Cranston, Albert Brooks, Christian Hendricks jt. Linastub kinodes Sõprus, Solaris ja Hobujaama tänavas. Taanlase Nicolas Winding Refni „Ohtlik sõit” on neo film noir’i stiilis lugu salapärasest Juhist, kes päeval teenib leiba mehaanikuna autosid remontides ja kaskadöörina Hollywoodi võtteplatsidel kihutades, leivakõrvast soetab aga öösiti Los Angelese tänavatel, kus sõidutab kurjategijaid objektile ja tagasi. Juht on vägagi hõivatud ja hinnatud, tööd jagub, siis aga armub mees oma naabrinaisesse Irene’i, kelle abikaasa Standard istub parasjagu vangis, ning tegevus võtab uue pöörde. Standard vabaneb, kriminaalid nõuavad temalt vanade võlgade tasumist, Juht pakub abikätt ja satub allmaailmaga rinnutsi. Rehvid suitsevad ning Juht saab loota vaid iseendale ja autole.

I

„Ohtlik sõit” on süžeelt õigupoolest üsna standardne põnevik, siiski pälvis Refn selle filmiga Cannes’is parima režissööri tiitli. Tõepoolest, „Ohtliku sõidu” puhul tuleb tunnustada vormistust, mõjuvalt väljapeetud intensiivsust. Pahaendeline õhustik, cool kangelane, terav action, vägivalla viimistlemine ja must huumor – kõik see on filmis olemas, ent lisaks on Refn kõik nõnda kokku kudunud, et toimuv mõjub veidi unenäolisena. Erilisest poeesiast „Ohtliku sõidu” puhul rääkida ei saa, küll aga võib öelda, et selle filmi rütm, üldine intensiivsus on väga plastiline ning et märulis ja suheteski tõuseb esile teatav efemeersus. Lisaks on „Ohtlik sõit” üksjagu iseteadlik: film noir’i peakangelased on ju ammugi stereotüüpideks kujunenud, Refn aga stereotüüpsust ei karda, vastupidi. Võiks öelda, et üht teed pidi kihutabki „Ohtlik sõit” oma hoiakult ajas tagasi perioodi, kus see, millest räägime kui film noir’ist, oli Hollywoodis määratletud veel melodraamana ning kus „karmi mehe” kuju oli alles stereotüübiks kujunemas.

„Ohtliku sõidu” kangelane pakutakse samuti välja täie tõsimeelsusega: Ryan Gosling mängib Juhti nii, et tunneme tegelases ära mitmed stereotüüpsed jooned, hoiak on aga säärane, nagu ilmuks selline kangelane kinolinale esimest … no hea küll, teist või kolmandat korda. Näeme napisõnalist, peaaegu üleloomulike võimetega cool’i ja salapärast tegelast, kelles ei puudu ka melodramaatiline külg.

Lugu raamiv heliriba kinnitab Juhi kangelasestaatust lausa illustratiivselt: laulutekstid juhatavad teema sisse ja võtavad ka ühemõtteliselt kokku. Nõnda jäävad tühjad pihud kõigile, kes muidu võinuksid ehk „Ohtlikus sõidus” eriti osavat camp’i kahtlustada.

Peaosalisel on filmi õnnestumises kahtlemata oluline osa. Goslingus on loomulikku elegantsi ja kontsentreeritust, temas on nii hurmurit kui kiskjalikult lõtva ökonoomsust. Pealegi paistab Gosling järjekordne seda laadi näitleja, kes rolli õnnestumise nimel sukeldus ka tegelikus elus vastavasse valdkonda. „Ohtliku sõidu” tarvis tuunis mees auto oma käe ja jala järgi, ent selle kõrvale võiks vaadata ka filmi „Kurb valentinipäev” – selle rollisoorituse huvides ei pidanud Gosling paljuks töötada kolimisfirmas.

Teiselt poolt võiks öelda, et režissöör Refn on osanud stsenaariumi (James Sallise samanimelise romaani põhjal) igati sobivasse vormi valada. Refn on „Ohtliku sõidu” puhul anonüümsuse teemast peaaegu viimase välja võtnud ning film noir’i võti lubab siin leivale võid veelgi paksemat peale määrida.

Los Angelese pahaendelises atmosfääris on tähtsal kohal teatav määramatus. Öösiti paistavad linnatänavad nagu mitmetasandiline labürint, mida valitsevad tundmatuks jääda soovivad kodanikud, pahade kontrolli all on kõik ka päeval, nii et valguseski ollakse tegelikult varjus ning millegi peale ei saa õieti kindel olla. Juht annab aga anonüümsuses silmad ette kõigile, tema anonüümsus on mitmekordselt topeldatud (ning võib-olla selles ongi tema tugevus.) Juhil puudub minevik: mees ilmus linna ja autoremonditöökotta ei tea kust, poetamata sõnagi varasema elu kohta. Lisaks teeb ta kriminaalidele tööd ja teeb seda anonüümselt. Ühtlasi töötab Juht kaskadöörina ja jääb ka dublandina loomulikult anonüümseks. (Igaks juhuks kannab ta filmivõtetel ka kummimaski.) Ning viimaks, keegi ei tea, mis on Juhi tegelik nimi. Kui Clint Eastwoodi Nimetu ratsutas linna, lasi seal liigseid sõnu tegemata pahad maha ja ratsutas seejärel minema, siis Ryan Goslingu Juht sõidab linna, sulab ühte anonüümselt pulseeriva (all)maailmaga ning liigseid sõnu tegemata lööb vastaseid nende endi relvaga – Juht on veel rohkem varjus, veel teravam, salapärasem ja anonüümsem kui kriminaalid. Juht kujutab omamoodi mütoloogilist plaani, esindab üht selget olemust.

Filmis näeme, et Juht kannab alati valget rallijakki, mille seljal on skorpioni kujutis. Aja möödudes määrdub jakk verega, Juhil aga ei näi pähegi tulevat midagi muud selga panna. Säärane hoiak teeb mehe isegi veidi koomiliseks: salapärane ja anonüümne Juht tõttab silmatorkavalt verise jakiga nii tänaval kui restoranis. Oluline on aga see, et skorpion jaki seljal viitab mehe olemusele, skorpion ongi nagu Juhi nimi, seda seost rõhutatakse selgelt ja sirgelt.

Kui eespool sai öeldud, et „Ohtlik sõit” mõjub mõneti unenäoliselt, siis nüüd võiks märkida, et selle unenäolisuse n-ö aluskiht ongi niisama lihtne: hea skorpion võitleb halbade jõududega. Ning kui filmi finaalis pöördub lõpuheitlus varjude mänguks, antakse selge viide: kõik mis toimus, oligi nagu viirastus.

II

Loo ülesehitus ja visuaalia on „Ohtlikus sõidus” igati väljapeetud. Avastseen, kus Juht kurjategijaid transpordib, annab laias laastus kätte kogu loo rütmi, pinge vaheldumise laadi. Kurjategijate sõidutamine on ühtlasi duell politseiga, taktikamäng, millesse mahub ootamist, luuramist, varjumist ja rünnet, kusjuures Juht tegutseb alati ülimalt ökonoomselt. Duell kannab ka kogu filmilugu ning tervik vormistatakse minimalistlikult, just nagu peakangelase hoiakule sekundeerides. Ning nagu film noir’ile kohane, pääsevad siin nii visuaalias kui loo kompositsioonis mõjule kontrastid: Juhi elu näib Irene’i lähedusest päikeselisemaks muutuvat, siis aga leiab mees end kurikaelte eest põgenemas. Filmi keskel toimub aga pööre, rünnatavast saab ründaja ning kontrast, olukorra muutus mängitakse lahti hoopis kriminaalide peal.

Refn kasutab „Ohtlikus sõidus” pinge võimendamiseks üksjagu aegluupi, hetkede „voolavaks muutmine” aitab unenäolisuse efektile samuti kaasa. Aegluubis action pole muidugi miski eriline avastus, Refn püüab aga intensiivsust sulatada ning luua meeleolu action’i ja melodraama ühendamisega. Nõnda suudleb Juht liftis aegluubis Irene’i selleks, et järgmisel hetkel palgamõrtsukat kolkima hakata. Teisal näeme autode duellis aegluubis masina piruetti, kus märulile pakub kontrasti tagaistmel lendlev hirmunud krimidaam.

Kui aga kokkuvõtteks küsida, millest Refni film, peale oskusliku vormistuse sisulises plaanis räägib, siis paistab nii, et ega väga sügavat sõnumit siit otsida tasugi. Üht-teist aga ilmneb siiski. Algatuseks saab muidugi selgeks, et ega Metsiku Läänega võrreldes pole ajad väga palju muutunud. Maailm on jätkuvalt kahtlane paik ja üks korralik kauboi saab ikka olla kindel vaid väärt relvale, heale hobusele ja iseenda külmale närvile. Või mis on üks kauboi hobuse, relva ja külma närvita? Auto on Juhile nagu vibu Robin Hoodile või ainumas ja oma jahipüss Haukasilmale, auto on Juhi käepikendus, relv ja identiteedi kandja.

Kangelane tuleb ja läheb, sest maailm on selline, et jääda ei saa. Ning kangelane on kangelane, kuna ta püsib oma piirides.


Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming