Uitamisi eesti filmi kapsaaias

JÜRI SILLART

Kaunil Maarjamaal eksisteerib üks kummaline nähtus ? seda fenomeni kutsutakse eesti filmiks. Suhe sellesse on veidi ebalev, ikka ei ole see päris oma, mingi plekk on nagu küljes. See ei kuulu kindlasti rahvuslike kaunite kunstide hulka. Põhjus on siin väga ühene: sel on dekreedi pitser küljes. On ju eesti film kui säärane enamuse jaoks siiski sündinud sotsialismi viljastavates tingimustes, pärast käsku ja ülalt tulnud raha. Millegipärast kiputakse unustama, et eesti film kui säärane siiski eksisteeris juba enne sõda, võib-olla mitte säärastes tootmismahtudes, aga see eksisteeris. Nähtavasti on asi loomuliku arengu katkemises ja ruutpesiti meetodi rakendamises, millega meie maaviljelus polnud harjunud.

Teisalt on ju vanema põlvkonna filmitegijatel ikkagi võõra kooli maik man, tegid Moskva filmikooli läbi, puudub Emajõe Ateena pühendus.

Üldise suhtumise võib kokku võtta: ah, see on ju eesti film?

Tehatahtmise maagia ja pildikasti võim

Kui eesti film ei tõmba, siis filmitegemisel ja tema erivormidel, vaatamata ikkagi kusagil hingitsevale arusaamale filmist kui ?madalast? vormist, on mingi maagiline kutse. Ka kõige kaunimate ja pühade kunstide esindajad kipuvad pattu tegema. Pigem on ülaltoodud suhtumine laiema sootsiumi osa.

Üldiselt on täieline postmodernistlik situatsioon: eri arusaamade jupid heljuvad puljongina, suutmata moodustada rahvuslikku filmidiskursust. Olukorda komplitseerib veel digitaalajastu algus. Iga inimene võib tahtmise korral nüüd ise filmi teha, abiks suhteliselt odav kaamera ja mis tahes kaasaegne lauaarvuti. Seda situatsiooni võib mingil moel kõrvutada vasikanaha väärkasutamise lõpetamisega ja Taevase Impeeriumi leiutise evitamisega.

Protsessil on ka härra Gutenbergi lõhna juures; ajalooliselt hakkasid siis teatud oskused kloostri kaitsvate müüride vahelt välja kolima ja on nüüd saanud üleüldiseks ja kohustuslikuks.

Nii õpetatakse tavakoolides kirjutamist, lugemist, kirjandust, muusikat ja ka natukene kujutavat kunsti. Kuid liikuv kujutis on ju nii arusaadav ja puust ette tehtud, et see on justkui enesestmõistetav.

Üks küsimus: kui palju aega paneb tavakodanik päevas magama, kas kirjandust lugedes, musa kuulates või kauneid maale vaadates? Too tavakodanik aga veedab päevas pildikasti ees vähemalt tunni või paar. Mitut filmi vaatab ta TV vahendusel? Kardan, et märksa rohkem kui loeb romaane sama nädala jooksul. See võib meeldida või mitte, aga see on karm reaalsus.

Arvan, et siit saab teha kaunis ühese järelduse. Aga see on vaid asja üks külg.

Filmi- ja meediahariduse alusest

Koos digitaalajastu saabumisega on tekkinud liikuva kujutise vormide paljusus, mida nimetatakse üldiselt AV-meediaks. Nende uute vormide tekkimist saadab jalgrattakellade pühalik kõlin.

Uue vormi leidmine on alati harras hetk, peaaegu teofaania. Nii tekivad uued skismad. Progressireligiooni üks tunnuseid on aga eelneva teatav alavääristamine, ebaoluliseks ja primitiivseks kuulutamine. On ju uus tõde leitud ja seekord lõplikult. Püha Graal on nüüd meie templis.

Uue meedia kaunid psalmid ja mantraid nagu laulud, mis aitavad elada, võita? ? aitavad meil katta vaid katust uue ja põneva kattematerjaliga ning seda vahest ka nii, mis siin salata, nagu me pole uneski näinud. Aga vundament jääb üpris tihti insenerlikult läbi mõtlemata.

Olen väga sügavalt veendunud, et kogu liikuvat kujutist käsitlevad seaduspärasused (kuidas liikuvate kujutiste vaheldumisega jutustada lugu) on mingil moel läbi katsetatud, uuritud ja ka formuleeritud mängufilmi saja-aastase loo kestel. On ju mängufilm see koht, kus kõige komplekssemalt ja süsteemsemalt on tööle rakendatud kõigi võimalike audiovisuaalsete väljendusvahendite rattad ja mutrikesed. Siin on kogu AV-meedia boot (programmiosa, mis käivitab arvutis operatsiooniprogrammi enda). See sisaldab leksikat ja grammatikat ? kirjaoskust. (Kaks lepikus ristuvat jalgrada sisaldavad endas põhimõtteliselt juba valgusfoori? rajad saavad eksisteerida ilma valgusfoorita, aga valgusfoor ilma teeta on nonsenss või siis kui soovite artefakt.) Ilma selle teadmiseta ei käivitu ükski AV-nähtus, seda omamata on ta sunnitud selle boot?i ise tuletama ja mis ise tehtud, see hästi tehtud.

Olen samuti sügavalt veendunud, et igasugune AV-meediaharidus peab endas sisaldama süvitsi selle boot?i õppe. Kui inimene on omandanud selle vundamendi printsiibid, siis edasi on tal võimalik sellele püstitada nii gooti katedraal kui ka McDonald?si drive-in. Mõlemad jäävad seisma ka seismiliste olude halvenedes. Ja mida laiemaid rahvamasse see haarab, seda enam tekib tühjast tulu.

Samas on ju üldiselt teada, et nn. loominguliste õppeinstitutsioonide otsene väljund on üpris kasin. (Muuseas, eesti filmi uus põlvkond, kes on haaramas rooliratast õblukesel eesti filmilaevukesel keset tormist (finants)veeklaasi, on praktiliselt kõik tulnud peda filmiõppest. Siin tahaks arglikult küsida: milline oleks siis filmi situatsioon olnud kaunil Maarjamaal, kui Arvo Iho poleks õppega peale hakanud ja Rein Maran jätkanud?)

Üldiselt on nii, et kui ühelt kursuselt (~ 15 ? 20 õppurit) tuleb välja kaks-kolm arvestatavat Kunstnikku (kasutan nimme seda terminit, mitte käibesõna ?tegijat?) antud valdkonnas, siis on kõik väga hästi läinud.

Ülejäänud inimesed aga ei kao kuhugi ja neid ei visata mitte mingil juhul üle parda. Need on inimesed, kellel on süsteemsed baasteadmised ja arusaamad filmist ja üldse liikuvast kujutisest ning meediast. See loob pinnase, selle aluse, millelt võib hakata muutuma eesti sootsiumi suhe eesti filmi. (Kui pühalik kõla?) Nad kas suunduvad meedia terendavatele väljadele või siis neist saavad valgustatud bürokraadid või siis rahvavalgustajad gümnaasiumides või siis filmist kirjutavad kriitikud ja annaks jumal ? ka teoreetikud. (Olen järjekordselt väga sügavalt veendunud, et filmist kirjutajad peaksid ka ise olema filmitegemist korragi proovinud ? see aitaks neil väiksema vaevaga hoida kätt patsiendi pulsil.)

Uue Atlantise ootel

Väga mitmetel põhjustel puudub meil filmiteadus. Jooksev kriitika pole suuteline seda hundiauku täitma ega ka vältima. Filmiteadus tundub olevat millegipärast ebaakadeemiline ja puudub ka traditsioon. (Kunagi käsitles neid küsimusi Juri Lotman, aga see jäi kuidagi sootsiumi ääremaadele.)

Teised humanitaarvaldkonnad on filmi küll puudutanud ja vahest väga huvitavalt, kuid üpris tihti jääb see teiselt kaldalt vaatamiseks, mis on muidugi kahtlemata ääretult imeline ja põnev, aga ideaalis võiks ikkagi kuskil lainetava ookeani keskel kokku saada ja luua uue Atlantise.

Üldtuntud on ju fakt, et arenenud kunstiprotsessis on tegija ja ta töödest rääkija ühe kulgemise kaks peaaegu võrdväärset ja lahutamatut osa. Nüüd prohvetlikult: me seisame suurte muudatuste ees, oodates seda, mida toob ?igamehefilm?. Kui palju jumalikku sädet ei lähe enam kaotsi teostusmehaanika müstifitseerimisega? Tekkiv situatsioon loob ja taastab muidugi usu helgemasse tulevikku eesti filmis (mitmendat korda?).

Kuid nagu igal nähtusel on ka sellel vähemalt kaks poolt, otsa, väljundit? Tekkivas situatsioonis on väga ohtlikke karisid, mis tegelikult võivad algselt paista kaunite ja paradiislike troopikasaartena? Nende miraa?ide vältimiseks saigi see lugu kirja pandud. Ja muidugi salamõttega, et kunagi eesti filmi maine ja filmi maine kui säärane üldse saaks teiseks meie sootsiumis, natsiooni identiteedi kontiinuumis.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming