Urbaansus ja eksperimentaalsus

Uued Eesti animafilmid „Animated Dreams’il“

KADRI ROOD

Kaspar Janice „Piano“ on leidlik kommentaar linnaelule.

Kaspar Janice „Piano“ on leidlik kommentaar linnaelule.

Kaader filmist

Nagu tavaks, näitab 18. kuni 22. novembrini toimuv animatsioonifestival „Animated Dreams“ ka sel aastal värsket kodumaist animafilmisaaki. Festivali alaprogrammis „Uus ja uhke eesti anima“ filmide hulgast leiab kolm maailma esilinastust ning kaks filmi sealt võistleb ka festivali rahvusvahelises võistlusprogrammis.

Programm toimib animatsiooni aastakokkuvõttena ning näitab vaatajale kompaktselt ja korraga, mis valdkonnas toimumas on. Kuigi sama valmimisaasta pole ehk kõige parem alus filmide kohta suuremate sisuliste üldistuste tegemiseks, on siiski huvitav vaadata, kas leidub mõni üldisem tendents või suundumus. Eesti animatsioon üldiselt (päeva)poliitika ega ühiskonna valupunktidega eriti ei tegele ning toimetab pigem fantaasiasfääris, kuid see pole tingimata halb, kuna nii pääsevad paremini mõjule just meediumi enese materiaalsed eripärad ja tehnikate paljusus, mis jääksid muidu ehk suure sõnumi varju. Kui eelmise aasta programmis tõusis esile alateadvuse ja unenäolisuse temaatika, mida vürtsitas erootiline alatoon, siis sel aastal torkab silma linnalisuse teema ning ka suurem eksperimentaalsete ja visuaalile keskendatud, narratiivi tagaplaanile jätvate animatsioonide osakaal.

Neid kahte suundumust ühendab põnevalt Urmas Jõemehe, Hardi Volmeri ja Ülo Kriguli „Urbanimatio“, kus viieteistkümnes maailma linnas pildistatud kaadrid on sulatatud üheks pulseerivaks tervikuks, antud väga hästi edasi linnalisuse olemus. Sõna saavad nii kohad kui ka mittekohad, nii sakraalne kui profaanne, nii vana kui uus. Film toob nähtavale linnades pidevalt toimuvad muutused, mida paljad silmaga ehk alati ei märkagi, kuid mis saavad nähtavaks just animeerituna ja hakkavad elama. Valitud tehnika toob esile ka fotopõhise animatsiooni ja filmikunsti visuaalse erinevuse, kuigi nende üleminek on tehnilises mõttes siiski sujuv. Skaala ühes otsas on üksikkaader, teises otsas katkematu filmivõte, nende vahel aga montaaž oma võimaluste paljususes.

Eksperimenteerivamasse ja abstraktsemasse suunda kuuluvad ka Ülo Pikkovi „Sebra ja kõik minu elu kardinad“ ning Liis Viira „Magusam kui mesi“. Esimene on joonistatud otse filmilindile (vahetu animatsiooni tehnika ehk direct animation) ning on suuresti abstraktne vaatemäng, millele sebra kujund annab siiski figuratiivse suuna ning kontseptsiooni. Filmis „Magusam kui mesi“ on pandud aga liikuma lilleõitest tehtud lähivõtted ning see pakub meditatiivset silmailu. Seega valitseb animatsiooni narratiivita suunas meeldiv tehnikate mitmekesisus ja katsetamislust.

Väljaspool lastele mõeldud (laiatarbe)multikaid on animatsioon (eriti oma lühemates vormides) pigem n-ö nišitoode, mida laiem publik nii tihti vaatama ei satu. Vähese tähelepanu plusspoolena puuduvad publikul aga ka tugevad eelhoiakud ja nõudmised, mida esitatakse mängufilmile. Eesti publik on üsnagi nobe kodumaiseid mängufilme kritiseerima ning ikka ja jälle Hollywoodi popkornikino poole pöörduma, animatsioonis aga on juba võimaluste rohkusest tulenevalt suurem katsetamisvabadus. Vähemalt lühianimatsiooni puhul on täiesti võimalik jutustada selgete piirideta lugu, mängufilmipublik kurdab aga tihti juba siis, kui lugu pole piisavalt tempokas. Nii saab animatsioonis teha sisulisi ja vormilisi eksperimente ning on positiivne, et seda võimalust ka kasutatakse.

„Animated Dreams’i“ võistlusprogrammis osalevad kodumaistest filmidest sel aastal Kaspar Jancise „Piano“ ja Chintis Lundgreni „Elu koos Herman H. Rott’iga“. „Piano“ kujutab ühes kortermajas ja selle ümber lahti rulluvat kokkusattumiste ahelat, kus võõraste inimeste teed ristuvad ning nende teod ja valikud teisi mõjutama hakkavad. Leidlikult on kommenteeritud linnaelu, kus kõik anonüümseks jäädes kõrvuti elavad, kuid õhk on igal hetkel siiski võimalustest ja potentsiaalsetest kokkusattumistest paks. Anonüümse kokkusattumuste ruumi tunnet tugevdab visuaalne pool, kus poesildid, plakatid ja kirjad taustal annavad asukoha kohta vastuolulisi vihjeid. Tulemuseks on linna kui sellise koondpilt. Eesti, Horvaatia ja Taani koostööna valminud „Elu koos Herman H. Rott’iga“ on programmi ainus rahvusvaheline koostööfilm. See on lustakas lugu lohaka rotihärra ja korraliku kassipreili kooselust. Hea tahtmise korral võib seda vaadata allegooriana soorollide ja vana tõdemuse kohta vastandite tõmbumisest. Tahetakse seda, mida ei saa, kui aga soovitu käes, tüdinetakse sellest üsna ruttu. Vahva kokkusattumisena jäi silma, et mõlemas võistlusfilmis on üsna tähtis roll täita klaveril.

On sümpaatne, kui meediumispetsiifiliste vahendite ja animatsioonile tihti omase mängulisuse kaudu puudutatakse vahel siiski ka pärismaailma aspekte ja probleemkohti. Seda võib näha ka Ave Taaveti filmis „Õnnesoovid eakatele“, kus on kujutatud halli ja üksluist elu vanadekodus, mille elanikud endale aga oma värvilise salamaailma loovad ning selle kaudu tagasi lapsepõlve rändavad. Isegi kui asutuse range kodukord seda ei soosi, ei saa keegi inimestelt siiski ära võtta nende fantaasiamaailma.

Stiililt ja sisult täiesti omaette seisab eesti muinasjutul põhinev „Pulmamäng“ (režissöörid Andres Tenusaar, Marili Sokk, Malle Valli). Teatav rahvusromantiline suundumus, kus kasutatakse tihti materjalina tekstiili ning mis põhineb rahvapärimusel, paistab eesti animatsioonis pidevalt kohal olevat. Kuigi käsitöö võimalusi kasutatakse sageli põnevalt, jääb see suund sisuliselt leidlikkuselt ja teravuselt siiski tagasihoidlikumaks ega kõneta samavõrd, kui seda teevad minimalistlikuma stiiliga teosed.

Uue tööga on programmis esindatud ka eelmisel aastal filmiga „Must stsenaarium“ auhindu võitnud Kristjan Holm. Teos kannab pealkirja „Punkt“ ning kujutab kahte maailma, musta ja valget, mida ühendavast avausest pääsevad uudishimulikud teisele poole piiluma.

Eesti anima võistlusprogrammi kõrval võib üht kodumaist esilinastust näha ka 20. või 22. novembril Kanuti gildi saalis, kus toimub üritus „Silent Movie Night“. See on muusikute ja animatsiooniloojate koostööprojekt, kus heliloojad helindavad uuesti juba olemas filme ning animaatorid loovad uut visuaali juba valmis muusikapaladele. Tegu on rahvusvahelise koostööprojektiga ning filmiõhtu käigus esilinastub ka Priit Tenderi uus film „Linnugripp“.

Eesti anima on jätkuvalt mitmekülgne ning tehnikate ja materjalide poolest leidlik ja kirev. Tegijatel on elav fantaasialend ning hea huumorimeel, kuid veidi kummitab ehk liigne meediumispetsiifiline sissepoolepööratus. Julgemalt võiks suhestuda maailmaga enda ümber ning võtta oma seisukoha. See ei tähenda aga kaugeltki, et samal ajal ei tohiks teha kunsti kunsti pärast, katsetada visuaali, vormi ja materjaliga ning jätta narratiiv ja kõiksugu sügavamad seisukohavõtud täiesti kõrvale. Erinevus rikastab.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht