Usk ja elujanu

Sven Vabar

Euroopas on kaks piirkonda, mille kohta võib öelda, et kunsti tehes seal emotsioone tagasi ei hoita. Need piirkonnad on Balkani poolsaar ja Iirimaa. Olgu tegemist muusika, kirjanduse, näidendite või filmidega, mis neist paigust tulevad, tihtipeale on rõõm ja naer või siis hoopiski vihkamine, nutt, lein ja pisarad neis pidurdamatult ülevoolavad. Iirlase, serblase või horvaadi õnnel ja õnnetusel, kui ta juba lugeja-vaataja-kuulaja ees lahti rulluma hakkab, ei ole otsa ega äärt, see ületab loo lõpuks igasugused kujutlusvõime piirid.

Mõistetavatel põhjustel on endisest Jugoslaaviast pärit lugudel rõhk pigem negatiivsetel emotsioonidel. Meenutagem Emir Kusturica filme, näiteks “Maa-aluseid”. Tõepoolest on tema filmid kohati ka väga naljakad, aga Kusturica nali pole mitte lunastav ja vabastav, vaid mingi eriti salakaval meetod, mille abil lõbus trallitamine pasunate saatel muundub märkamatult eriti võikaks ennast haletsevaks irvitamiseks.

Meie euroteavitajad on meile rääkinud, et iirlaste käsi käib nüüd euroliidu abiga õige kenasti, kuid ka iirlased ei väsi tänase päevani kirjeldamast neid kõige traagilisemaid lehekülgi oma rahva ajaloos või lihtsalt mõnede tähelepanuväärselt õnnetute iirlase saatusi. Näiteks on asjalood nõnda Martin McDonaghi näidendites, mida on Eesti teatrites üpris menukalt lavastatud. Ka Iiri popmuusika, näiteks varasem U2 või Cranberries, on kuidagi eriti nukrad. U2 nukrus on muidugi alati olnud ka poliitilise alatooniga.

Ei tea, mispärast just balkanlased või iirlased nii hirmsasti kõike sisimast välja paisata tahavad. Muidugi ei ole nende käsi viimase paarisaja aasta jooksul hästi käinud, aga ega eestlastel kergem pole olnud – või lätlastel või armeenlastel. Meie ei taha kogu maailma nähes ennast tühjaks nutta ja südamelt ära rääkida, tegeleme oma ängidega teistmoodi. Näiteks nagu Sulev Keeduse kahes viimases teoses, mis on just sellised mitte-rääkimise filmid.

Mitte, et selline purskav emotsionaalsus halb asi oleks, aga veidi võõras on ta küll. Mulle vähemalt. Ma ei tea, miks. Nii juhtubki, et endise Jugoslaavia või Iiri filmid võivad mõjuda kuidagi eriti äärmuslikult. Nad on kas tülgastavalt ülevoolavad, tulvil lapsikut, ekshibitsionistlikku ja läbinisti võltsi hädaldamist või raputavad tõsiselt sinu ugrimugri tundeelu. Kust see piir läheb, miks ühe filmi pisarad sunnivad sind piinlikkusest silmi sulgema, aga teise omad päästavad vaatamata hingamisharjutustele ja korduvale neelatamisele lõpuks valla ka sinu enda pisarad, on mõistatus, millele nii kergesti lahendust ei leia.

Ühe konkreetse autori või teose raames on muidugi kergem lahendust otsida. Näiteks Jim Sheridani ja ta filmi “Ameerikas” raames. Sheridani filmid on inimlikust õnnest ja tragöödiast tulvil ning seejuures toimivad küll. “Ameerikas” räägib loo millalgi tänapäeval Iirimaalt New Yorki kolinud noorest iiri perekonnast, kes üritavad oma uuel kodumaal hakkama saada. Peres on kaks imearmast väikest tütart, kuid vanemaid ei lase lahti painavad mälestused väiksest pojast, kes traagiliselt hukkus. Naine jääb rasedaks ja otsustab taas sünnitada, kuigi lootused saada maha elusa ja terve lapsega ning seejuures ka ise ellu jääda on päris väikesed. Maja, kus perekond elab, on täis narkareid, kuid iirlased leiavad tuge õudselt mustalt mehelt Mateolt, üksikult kunstnikult, kes mingit rasket haigust põeb ja pimedas raevus oma deemonitega heitleb.

Selle hakkamasaamise filmi puänt ei kõla kuigi subtiilselt. Tegemist võiks olla võltspateetilise melodraamaga. Aga ei ole. Võib-olla sellepärast, et lihtsa usu ja lootuse loo tagaplaanil räägitakse meile veel üks teine lugu, mis on põhisündmuste siiruse ja otsekohesuse taustal tähelepanuväärselt vaoshoitud ja peenetundeline. Tolle teise loo märkamiseks peame pöörama pilgud lihtsate inimeste saatuselt ajaloole, kultuurile ja erinevatele asjadele, millesse inimesed usuvad.

Ameerikasse saabunud iiri perekond on muidugi mõista katoliiklik ja seetõttu usub jumalasse. Lapsed pannakse katoliku kooli. Aga nii lihtne see asi ei ole. Kui tuleb Halloween ehk siis hingedeaeg, riietub üks tüdruk küll ingliks, teine aga sügiseks, ilmutades oma esivanemate maalähedasi, kristluse-eelseid traditsioone. Vanem tüdruk usub ka Frankiesse, oma hukkunud väiksesse venda, ja palvetab tema poole. Frankie täidab tüdruku soove ega vea kunagi alt. Kogu pere aga usub veel sellesse ninnunännu-tulnukasse Steven Spielbergi tuntud filmist “ET”. Allkorrusel elav õudne mees Mateo usub oma Aafrikas elanud esivanemate vaimudesse. Umbes nii need uskumiseasjad tänapäeva Ameerikas käivad, aga ega vist Eestis ole palju teistmoodi.

Pereisa Johnny üritab iseendasse uskuda, aga tal ei tule see paraku kuigi hästi välja. Seetõttu ei tule usutavalt välja ka tema näitlemine, millega ta edutult leiba teenida üritab. See-eest usuvad Johnnysse ta naine ja lapsed sel määral, et hirmus hakkab. Kui Johnny naise Emma äsja sündinud last saaks arstide arvates päästa ainult vereülekanne, ei tee Emma isegi mitte katset uskuda tänapäeva teadusesse ja meditsiini. Ta pole vereülekandega nõus, kuna ka tema hukkunud pojale Frankiele tehti vereülekanne ja Frankie hukkus. Emma usub, et just vereülekande pärast.

On otse uskumatu, kui kergesti tänapäeva inimesed, kes on koolis kõikvõimalikke tarkusi õppinud, hakkavad uskuma igasugustesse kummalistesse asjadesse, kui häda käes. Mitte ainult filmis “In America”, vaid Ameerikas üldse, ja Eestis, ja igal pool mujal. Ka Sheridani teistes filmides, kus samuti usul tähtis koht, näiteks teostes “Põld” (“The Field”) ja “Isa nimel” (“In the Name of the Father”). Kui millelegi Sheridani loomingus kohta ei ole, siis usul inimese kõikvõimsusse ja oma tarkadesse mõtetesse. Seda lootusrikkamad selle iiri emigrandi filmid aga on.

Jim Sheridani ülimalt autobiograafilise filmi “Ameerikas” erakordsus ja vajalikkus selles peitubki, kui vaikselt, neutraalselt ja samas tähelepanelikult on antud edasi tänapäeva inimeste maailmapildi see osa, mida võib nimetada religioosseks. On veelgi erakordsem, kui palju on sellel filmil liha luudel, teisisõnu, kuidas on suudetud vältida tühje jutte jumalast, väärtustest ja moraalist, samas neid samu asju ülimalt elusal moel ikkagi näidates. Pisarad ja emotsioonid ilma viideteta inimeste maailmapildile ning uskumustele olnuksid nõretavad ja ebausutavad, puhas väärtuste kujutamine ilma inimliku momendita aga mõttetu targutamine.

Filmi “Ameerikas” tegelaste elujõud annab tunnistust millestki hägusest, millele viitasid erinevad asjad, millesse selles filmis usuti: alates tulnukast ja lõpetades esivanemate hingedega. Seda hägust oli filmis aga sel määral, et pärast filmi vaatamist on raske uskuda praegusaja moekaid jutte traditsiooniliste väärtussüsteemide kokkuvarisemisest ja sellele järgnevast (või järgnenud) inimeste vaimsest peataolekust.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht