Uskumatu, mis juhtus Suhkrumehega

Igor Garšnek

Dokumentaalfilm „Suhkrumeest otsides” („Searching for Sugar Man”, RootsiSuurbritannia-US A 2012, 86 min), režissöör ja stsenarist Malik Bendjelloul, operaator Camilla Skagerström. Osades Stephen Sugar Segerman, Sixto Rodriquez, Dennis Strydom, Mike Theodore jt. Linastub kinos Sõprus, Hobujaama tn kobarkinos ja Tartu kinos Ekraan. Eelmisel reedel kinos Sõprus meil esmalinastunud Alžeeria juurtega rootslase Malik Bendjellouli (sünd 1977) dokumentaalfilm, parima dokfilmi Oscari 2013 saanud „Suhkrumeest otsides” („Searching for Sugar Man”,) jutustab ligi pooleteise tunni jooksul lausa uskumatu loo rock- ja folkmuusika osalt täiesti läbikukkunud, osalt ülimenukast staarist Sixto Rodriguezest, keda justkui polekski kunagi olemas olnud. Täpsustuseks: oli küll keegi ameerika laulja-kitarrist artistinimega Rodriguez, kellelt firma Sussex Records (Detroiti kompanii Motown tütarfirma) alt ilmus kaks heliplaati: „Cold Fact” („Karm tõsiasi”, 1970) ja „Coming From Reality” („Reaalsusest tulles”, 1971). Kuid muusika autoriks on seal märgitud Jesus Rodriguez, laulusõnade loojana esineb keegi Sixth Prince. Teadlikult tekitatud segadus ja müstika, kuna tegelikku nime Sixto Rodriguez neil plaatidel ei kohtagi. Kummalisel kombel ei äratanud kumbki plaat USAs vähimatki huvi. Sussex Recordsi toonane omanik Clarence Avant räägib nüüd filmis, et Rodrigueze esimest plaati müüdi täpselt kuus tükki: ühe ostis ta ise, teise tütar ning ülejäänud neli kinkis ta lihtsalt oma sõpradele.

Tohutu menu Aafrikas

Ent veelgi kummalisemal kombel saatis Rodrigueze heliplaate tohutu menu hoopis Lõuna-Aafrika Vabariigis, kus nende läbimüük küündis arvatavalt kuni miljonini. Sest 1970. aastate LAVis valitses karm apartheidirežiim ja Rodrigueze mässumeelsed, Bob Dylani looduga võrreldavad laulutekstid muutsid ta sealsele elanikkonnale (mitte ainult mustanahalistele, vaid ka valgetele buuridele) kaugeks ja nähtamatuks vabaduselaulikuks. Nähtamatuks, sest keegi ei olnud teda LAVis kunagi näinud (v.a väike foto plaadiümbrisel). Samas muutus Rodrigueze plaadi „Cold Fact” avalaul „Sugar Man” („Suhkrumees”) LAVis ametivõimude poolt keelatud kultuslooks, kuna selle sõnades oodati „magusat laeva, mis toob amffi, hašši ja kanepit”.

Edasi läheb lugu veelgi müstilisemaks, kuna seitsmekümnendate keskpaiku igasugused edasised jäljed Rodrigueze elust ja tegevusest lihtsalt kaovad nagu vits vette. Informeeritumad teadsid tollal rääkida, et ühel kontserdil Ameerikas olevat Rodriguez sooritanud laval enesetapu sel kombel, et pannud ennast publiku ees põlema. Teised, veelgi informeeritumad, rääkisid kuulduste põhjal, et ta lasi keset kontserti endale kuuli pähe. Aga päris täpselt ei teadnud Rodrigueze saatusest mitte keegi mitte midagi.

Järgnevalt hakkab ekraanil vaatajate ees lahti rulluma tõeline detektiivilugu, kus neli entusiasti: kaks Lõuna-Aafrika Vabariigist (ajakirjanik ja plaadipoe omanik) ning kaks muusikaprodutsenti USAst hakkasid 1990. aastatel üheskoos otsima vastust küsimusele, et „mis sust üldse sai, Suhkrumees?”. Teadupärast oli üheksakümnendate keskel alanud juba internetiajastu, mis tollaste jututubade ja foorumite kaudu nende otsingute kandepinda mõnevõrra ka avardas. Ning avastused, milleni need neli „detektiivi” USAs ja mujal maailmas paraku tundmatu, kuid LAVis megastaari staatuses Rodrigueze saatuse keerdkäikude uurimisel üheskoos jõudsid, olid pehmelt öeldes täiesti jalustrabavad. Aga sellest natuke hiljem.

Kõnealuse dokfilmi tegevustiku üksikasjaliseks ümberjutustamiseks pole siinkohal vajadust ega võimalustki, aga nii palju siiski, et üles on selle loo põhilised stseenid võetud Lõuna-Aafrika Vabariigis Kaplinnas ja USAs Detroidis. Näeme ka kroonikakaadreid apartheidiaegsest LAVist, kus sõjavägi ja politsei toonaseid meeleavaldusi veriselt maha suruvad, meeleavaldajate laipu asfaldil jpm masendavat.

Malik Bendjellouli linaloo puhul on märkimisväärne, et ka neile meie vaatajaile, kes veel mäletavad Nõukogude tsensuuri, võib tunduda uskumatu, kui palju tagurlikum koguni Nõukogude Liiduga võrreldes oli apartheidiaegne LAV. Filmist selgub, et kommunistliku propaganda kartuses polnud teiste riikide poolt boikoteeritud LAVis seitsmekümnendatel aastatel isegi televisiooni. Muusikat „tsenseeriti” Kaplinna raadio fonoteegis sel kombel, et nende lugude heliread, mis ametivõimude arvates eetrisse ei sobinud, kraabiti LPdel noaotsaga lihtsalt katki. Esimene CD-plaat tehti ligi 40 miljoni elanikuga Lõuna-Aafrika Vabariigis alles 1996. aastal … Mingil ajal oli LAVi isolatsioon muust maailmast ikka täielik, ehkki (nagu näitas ka Rodrigueze muusika sealne edulugu) mitte absoluutne.

Come back ja meediamüüdid

Kuid pöördume nüüd „Suhkrumeest otsides” põhiteema juurde tagasi. Nimelt uurisid eelmainitud neli entusiasti 1998. aastaks välja, et Sixto Rodriguez on elu ja tervise juures ning töötab ühes Detroiti ehitusfirmas lihttöölisena. Elab oma perega (kus kolm täiskasvanud tütart) juba 40 aastat Detroiti eeslinnas üsna kitsastes oludes ning sama kaua pole ta enam ka muusikaga tegelenud. Ehkki oma lõbuks vahel kitarri ikka mängib. Ent sellest, et ta on Lõuna-Aafrika Vabariigis legendaarne megastaar ja kunagine vabaduselaulik, kelle plaate on seal müüdud ligi miljon, pole Sixto Rodri­guezel paraku õrna aimugi. Uskumatu, aga tõsi!

Filmi üks meeldejäävamaid kaadreid on turneest, kus Rodriguezele 1998. aastal Kaplinnas viietuhandekohalises saalis tervelt kaheksa kontserti organiseeriti, mis kõik viimseni (kokku 40 000 kuulajat!) välja müüdi. Ja kui karismaatiliselt ta seal laval publikut lummas …

Aga mis edasi sai? Kas pärast nii võimsat come back’i enam kui veerand sajandit hiljem pöördus Rodriguez rambivalgusse tagasi? Kaugel sellest – vana mees läks oma ehitusfirmasse Detroiti tagasi. Kaamera näitab tema müürsepast töökaaslast, kes ei uskunud Rodrigueze turnee toimumist enne, kui talle näidati ühte LAVis ilmunud ajalehte, kus vastav artikkel ja fotod sees. Ekraanilt on näha, kui hämmeldunud, lausa rabatud too müürsepp tegelikult oli.

Vana mees tahab koju – ehk niimoodi võikski kõnealuse linaloo lõpuepisoodi kõige paremini iseloomustada. Dokfilmi valmimise (2012) eel andis Sixto Rodriguez oma Detroiti kodus filmi tegijatele ka lühikese intervjuu, kus ta väljendas täielikku ükskõiksust aastakümnete jooksul saamata honoraride ja autoritasude suhtes. Ja see ei olnud teesklus, kui ta stoiliselt märkis, et talle on omane lihtsa inimese elu. Midagi rohkemat polevat talle lihtsalt vaja. Ka mitte ränka raha, mida ta Lõuna-Aafrika Vabariigis (ja miks mitte mujalgi?) võiks nüüd teenida.

„Suhkrumeest otsides” puudutab filmina mitmeid nüüdisaegsele maailmanägemisele omaseid sõlmpunkte. Üks neist on müüdiloome meedia kaudu, mis on viimase 40 aasta jooksul vähemalt popmuusikas päris märgatavalt muutunud. Sest kui 1960. aastate lõpus ja 1970. aastate alguses olid meedia loodud staarikultuse keskmes loominguliselt sõnumlikud ja karismaatilised isiksused (näiteks Jimi Hendrix, Bob Dylan, Jim Morrison, Janis Joplin jmt), siis alates 1980. aastatest pilt muutus. Siis hakkas müüma „pakend”, millega staare sildistati – à la Kiss ja glam rock, techno ja Kraftwerk, drum’n’bass ja Goldie (või Roni Size) jne.

Teine nüüdismaailmale omane iseärasus, mida see film otseselt puudutab, on meedia ülespuhutud edukultus. „Olen edukas, järelikult olen olemas,” kõlaks tänapäeva Descartes’i sentents. Aga nagu „Suhkrumeest otsides” peategelasest näha, võib ka vastupidi: igati normaalseks ja loovaks inimeseks saab jääda ka seda mõttestampi täielikult ignoreerides. Absoluutseid reegleid pole olemas mujal kui vaid meie ettekujutustes. Ja sellest arusaamine ongi vabadus, paistab Malik Bendjelloul režissöörina oma linalooga toonitavat.

Lisaks eelmainitud Oscarile on „Suhkrumeest otsides” maailma filmifestivalidel pälvinud veel 28 auhinda ja 17 nominatsiooni. Niivõrd sugestiivselt tehtud filmi puhul ei panegi see imestama.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht