USSS pole lihtne uss

Aarne Ruben

Salateenistuse agentidel on saatja käekellas ja mikrofon kõrvas, neist paremaid hinnatakse saja punktiga.  

Valedetektor võib anda jälje, kas presidendi

salateenistuse agent Pete Garrison

(Michael Douglas) on reetur.KAADER FILMIST

 

 

 

Põnevusfilm “Tunnimees” (“The Sentinel”, USA, 2006), režissöör Clark Johnson. Osades Michael Douglas, Kiefer Sutherland, Kim Basinger. Linastub Tallinna kobarkinos.

 

Mida teadsin ma USA presidendi salateenistusest enne selle filmi vaatamist? Clifford Stoll kirjutab oma geniaalses “Käomunas”: “Need on need kutid, kes kaitsevad presidenti… ja tundub, et tegelevad ka arvutikuritegude analüüsiga. ” Teadsin, et mees, kelle käes oli üldjuhtimine kaitsmaks George Bushi Vilniuses, oli Andrew Almblad. Ning et US Secret Service’i (USSS) kohta kehtib Sheaf act: salateenistuse agent peab presidenti teavitama, kui too on alustanud kellegagi jutuajamist ning too “keegi” ohustab julgeolekuskeemi (nagu oli ka filmis). Ning et kui president annab (näiteks telefonitsi) kellelegi käsu “tappa see isik kiiresti”, siis peab salateenistuse agent sellest ette kandma. Ning et USSS agentidel on saatja käekellas ning mikrofon kõrvas (nagu oli ka filmis). Ning et salateenistuse kõrgemaid tippe hinnatakse saja punktiga: 2003. aastal oli Lähis-Ida spetsialistil Ray Moore’il 98,57 punkti. Tema kohta öeldi: one of the top agents. Ometi teda ei edutatud, sest tegemist oli tumedanahalisega.

 

Presidendi kutid katusel

 

Filmi “Tunnimees” eestikeelses tõlkes nimetatakse otseselt riigipea kaitsmisega ametis kutte “presidendi turvameeskonnaks”. Mõeldakse muidugi White House Joint Operations Centre’it. Tänapäeval võib igaüks oma arvutisse laadida programmi Google Earth. Sellega saab enamikku maailma nurki zoomida, kogu planeet tuleb meile kätte. Teravdame pilti Washingtoni kohal, jõuame lõpuks Pennsylvania avenüüle. Teravdame ka Valge Maja pilti. Mida me lõpuks näeme? Snaipereid selle katusel. Just nagu ka filmis.

Kuna “Tunnimehes” nähtud president, keda kaitseb salateenistus, näikse olevat George Bushi vastand (tunnistab näiteks Kyoto protokolli), süveneme härra Bushi kaitsmisesse. Valge Maja JOC ei kaitse ainult presidenti. Kaitstakse ka national security staff’i. NSS järgneb presidendile saateautos, ühel selle tegelasel on tuumakohver. Kui aeg käes, aktiveerib president selle. Siis lendame kõik õhku. Seni aga vaatame “Tunnimeest”.

Kes eales on süvenenud USA salateenistuse lõbusasse maailma, teab ka Londoni USSSi toredat peasidemeest Ralph Bashamit. Too Basham on üks kõrgematest agentidest, tema juba ei reeda, nagu filmis juhtus. Ta on andnud pressile intervjuu, kus selgitab, kuidas salateenistus presidendi liikumisareaali turvalisuse tsoonideks jagab. Iga tsoon saab turvalisuse hinde. Just nii toimiti ka filmis. Presidendipaar jäi oma autosse, kuni Garrison kontrollis “musta piirkonda”. Auto on aus, Cadillac DeVille’i eriversioon (Presidendi lennuk on Air Force One, presidendi helikopter Marine One, presidendi auto Cadillac One). Cadillac One’il on varuks pikk tross ja rumpel, kummid ei tühjene isegi siis, kui satuvad “siilile” või läbi lastakse. Masinal on viietolline soomus, mis peab vastu isegi reaktiivmürskudele. Automaatrelvast klaaside pihta laskmist ei maksa isegi üritada, need on ka tegelikult kuulikindlad.

Film algab atentaadiga 40. presidendile Ronald Reaganile. Kuidas kaasajal sellele reageeritaks? Hetked enne atentaati Reaganile olid agendid “valmis taktikaliseks vastuseks, kui olukord seda nõuab” (USSS agentide tegutsemisjuhendist). Salateenistus näeb presidenti ümbritsevas turvamullis (security bubble) kahtlast liikumist. Nagu igal inimesel on agentidel peaaju koores ülikiiret reageerimist ja liikumist võimaldavad neuronid, sellepärast üritavad nad kurjamile otsemaid peale hüpata. Vilniuses 2002. aastal ning Dallases 1963. aastal oli salateenistusel riigipea liikumistrajektooridel kaks komandopunkti, kus kooskõlastati ja jaotati kogu info. Ometi mõrvati president Dallases kõige elementaarsemate ettevaatusreeglite eiramise pärast, Vilniusest tuli ta aga kilbiga tagasi, olles öelnud meile nii olulised sõnad, et Balti riike ei jäeta enam kunagi üksi. Ka salateenistuses on aeg edasi läinud. Salateenistusse ei võeta mingeid mökusid, need mehed on treenitud Miami Coast Guard’i juures paiknevas spetsiaalses laagris.

Peategelane Pete Garrison on trigger happy agent, nagu neid salateenistuse argoos kutsutakse. Ta kaifib relvi. Kui aga seltsimehed panevad ta usaldusväärsuse kahtluse alla, jookseb ta igalt poolt minema. Filmis on kõnekas stseen, kuidas ta avab oma võtmega presidendiproua ukse. See on ikka nii olnud, et esimene leedi usaldab oma inimesi. Ustavad ihukaitsjad on presidendi perekonnale väga lähedased. Filmis on riigipea koodnimetuseks Classic, tema abikaasa omaks aga Cincinnati. Tänapäeval on koodnimed avalikud: pole mingi saladus, et Kennedyt nimetati Lanceriks, Lyndon Johnson oli Volunteer, Jimmy Carter sai nimeks Deacon, Reagan oma vesternite järgi Rawhide. Praeguse presidendi nimeks on Tumbler, Tallinnas napsitamas käinud senaator Clintoni oma aga Evergreen. Võime olla kindlad, et kui Condoleezza Rice kusagil Euroopas liigub, kõnelevad agendid oma randmesaatjasse: “Fadeaway siseneb hoonesse… Fadeaway väljus autost…”

 

Ronny raudnaelad ja Kadrioru pargivaht

 

“Tunnimehe” esimene kaader: Ronald Reagan läheb autosse, Hinkley avab tule. Auto ei pruugi olla Cadillac One. Julgeolekukaalutlustel võib president istuda ka mõnesse teise autosse, igatahes on ühes presidendikorteeži masinas mobiilne verepank, teises aga tuumakohver ja NSS. Reagan läks nii mõnigi kord salateenistuse autosse, kus istusid tema ustavad teenrid ning kaitsjad Larry ja Tim, alati valmis nagu pioneerid ja mitte iial taganevad raudnaelad.

Soovitaksin kindlasti vaadata filmi “Tunnimees”. Tegelikult on sellel ka küllalt seoseid meie eluga. Kui Eesti praegune president ametisse kinnitati, ütles ta ajakirjandusele, et jääb ihukaitsjate suhtes tagasihoidlikuks, sest kui “teda tappa tahetakse, saab snaiper seda niikuinii”. Tegemist oligi suurmehele igiomase väikese hajameelsusega, “niikuinii” just ei saa. Kus see snaiper siis varitsema peaks, Kadrioru puude vahel? Ka meie julgeolekupolitsei ei maga, pealegi on parki kujutleda tulistamiskohana sama võimatu nagu Washingtoni rahvarohket põiktänavat filmis “Tunnimees”. Puu otsa ronida ei saa, kuna pargivaht peksab alla. Kõikjal laiad teed ja lagedad platsid – Kadriorg on halvim koht “banaanikala püüdmiseks”.