Usuelu olemine ja ristiusu tulemine

Vootele Hansen

„Ühendav usk” käsitleb meie rahva usuelu kujunemist viimase tuhande aasta jooksul ja ristiusu jõudmist meie maale. Dokumentaalfilm „Ühendav usk” (Maagiline Masin, 2013, 30 min), režissöör Elo Selirand, stsenarist Aldur Vunk, produtsent Kristiina Davidjants. Esilinastus 18. IV. „Ühendav usk” on Eesti Kirikute Nõukogu panus kultuuripärandi aastasse. See film on meie rahva usuelu kujunemisest viimase tuhande aasta jooksul ja ristiusu jõudmisest meie maale ning selles elamisest kuni hernhuutlikust palvemajast pärit ärkamisaja suurmeesteni. Alguskaadrites määratleb ülempreester Ardalion Keskküla usu: see on tema sõnul tihendatud kujutluspilt tegelikkusest ja juhib inimese tahet ja otsuseid. Jääb lisada, et mõneti teiste meetoditega saame ühe teise pildi maailmast – teadusliku maailmapildi. Järelikult on meie osaks elada ilmutatud või kokku seatud piltide keskel. Filmi sissejuhatuses öeldakse, et küsimusele, kas või mida usume, otsib küllap iga inimene vastust. Filmi autorid ei uuri siiski mitte üksikinimese usuelu, vaid terve rahva usku ja ühise usu vastuvõtmist. Sõna saavad Ülo Valk, Tõnno Jonuks, Kersti Markus, Kristiina Ross ja Toomas Paul. Siinkandi rahva muinasusku me ainult aimame, toetudes rahvaluulele, arheoloogiale ja võõraste kirja pandud nappidele tekstidele. Püütakse heita pilku hiitele, mis nime all tunti pühapaiku Põhja- ja Lääne-Eestis. Teadete järgi on ande viidud Uku ja Tõnni kividele ning puudele. Kas and oli mõeldud kellelegi hingede ilmast või puule endale, seda võime vaid oletada. Läti Henriku sõnul on Virumaal olnud pühapaik, kust saarlaste jumal Tarapita lendas Saaremaale, kuid virulaste endi jumal olevat rahvaluule kohaselt olnud Uku. Kas Tarapita on ka skandinaavlaste Thor, ei tea. Kui on, siis miks mitte ka roomlaste äikesejumal Jupiter ja kreeklaste Zeus, kelle meenutuseks on ju neljapäev? Olemata keeletundja, tekitavad meie sõna „taevas”, läti „dievs” ja ladina „deus” ikka mingi äratundmise.

Filmis küsitakse, kui kaua on olnud koos puu ja rist, ning vaataja näeb tänapäeval peamiselt Kagu-Eesti hingepuid, millesse lõigatud ristikujutis. Käidi nii kirikus kui puu juures. See tõdemus tuletab meelde, et välismaalased on nii vanemas kirjasõnas kui ka tihti tänapäeval imestanud, et eestlased oma lahkunud metsa matavad. Ülemöödunud sajandi Rapla õpetaja Carl Eduard Malm kurdab oma väikeses raamatus „Rapla kirik Harjumaal” (1868), et uus, väljale rajatud kalmistu nõnda lage on, ja avaldab lootust, et küllap hoolsad inimesed puid istutavad ja varsti seal varjuline salu on. Eks ole mitmete Euroopa maade lagedad kalmistud meile võõrastavad.

Kui juba ristini jõutud, antakse ülevaade kiriku organisatsiooni jõudmisest põhjapoolsesse Euroopasse. VIII sajandil asutati Bremenisse piiskopitool, paarisaja aastaga seitse piiskopkonda sakside ja skandinaavlaste aladele, XI sajandil uued piiskopkonnad slaavlaste ja rootslaste juurde. XI sajandi teisel poolel seati ametisse munkpiiskop Hiltinus. Kas ta ka Eesti aladele jõudis, ei ole teada. XII sajandi keskel peeti Teine ristisõda, mis Pühal maal Damaskuse all lõppes lüüasaamisega, kuid Püreneedel Lissabonist maurid välja tõrjus. Meie alade ristiusustamiseks seati ametisse piiskop Fulco, kelle sõnul olla eestlased kanged ja metsikud. Samal ajal andis paavst Alexander III rootslaste kuningale loa osaleda Põhja ristisõjas.

Nii seab film kiriku organisatsiooni jõudmise meie aladele Euroopa sündmuste taustale. Arheoloogia kinnitab aga samal ajal aset leidnud matusekombestiku muutust. Peaga läände ja näoga ida suunas maetud surnukehad viitavad ristiusule. Matmiskommete muutus olla alanud Ida-Eestist. Hauapanustesse tulevad ristikujutisega ripatsid, mis pealegi on kohalike ehteseppade töö. Nii sepp kui ka töö tellija on pidanud andma ristile mingi tähenduse. Kersti Markus toob näite Rootsist, kus neil sajandeil olid ülikute pered ja kaaskonnad nagu ristiusu saared paganlikul maal. Mitmed inimesed liikusid ristiusu ja vana usu vahel. Millised võisid olla meie maal enne vallutust elanud ristiinimeste pühakojad, seda me ei tea. Mört paekivi sidumiseks ja tellis tulid koos vallutajatega. Hiite ja kalmete kõrvale ja asemele kerkisid maastikus kirikud, ametisse seati piiskopid ja preestreid.

Kui uskuda Läti Henrikut, siis teadsid virulased ristiusu õpetust ühest jumalast ja ühest ristimisest päris hästi. Kirjeldades riialaste ja taanlaste võidujooksu kohaliku rahva ristimiseks, on ta kirja pannud järgmised sõnad. „Virulased niisiis uskusid, et on üks Jumal kristlastel, niihästi taanlastel kui sakslastel, ja üks usk ja üks ristimine, ja võtsid vahet tegemata oma naabritelt taanlastelt ristimise vastu, arvates, et sellest ei tule mingit lahkheli”.

Kirikuid oli maal hõredalt, kuid pühapaigata ei jäänud maarahvas mitte. Filmis tuletatakse meelde, et Eestis on palju kiriku- ja kabelimägesid. Pärast Liivimaa vallutamist oli 1624. aastal Rootsi võimude korraldatud kirikuvisitatsioon ning see täheldanud, et Tartumaal olla igal talul oma kabel.

Nii annab film ülevaate ristiusu jõudmisest meie maale. Kui võiks veel midagi lisada, siis vahest meie kristlust ja kristlikku ajaarvamist käsitleva sõnavara kujunemise, kus ka idakiriku mõju võib leida, samuti jesuiidist paavsti legaadi Antonio Possevino märkusi eestlaste usuelu kohta vastureformatsiooni algajast. Poole tunni sisse muidugi kõik ei mahu.

Vastureformatsiooni meenutamine toob meid ka uue aja usu juurde. Nagu filmis öeldakse, siis keskvõimu tugevnemine, türklaste pealetung, Hispaania inkvisitsioon ja trükikunst viisid võitlusele uue ja vana vahel. Meie aladel väljendus see külakabelite mahajätmises ja võib-olla ka hävitamises, et uus ja vana ei põimuks. Viljeleda usku samamoodi kui valitseja oli sellel ajal riigitruuduse märk ja mitmekesiseid usuelu avaldusi ei sallitud. Nii tõrjuti hugenotid välja Prantsusmaalt, katoliiklasi kiusati Inglismaal ja vanast lugupidajad pagendati ning tapeti Venemaal. Saksamaal võis vähemalt teise vürsti juurde kolida.

Uuesti tulevad maalähedased pühakojad koos vennastekogudusega pärast Põhjasõda. Olen mõelnud, et võib-olla on eestlaste kõhklused kiriku kui institutsiooni suhtes seotud just sellega, et kiriklik organisatsioon on mitmel korral võõraste poolt seatud. Nii tulid piiskopkonnad koos vallutusega, kui ka kohalikud kabelid olid saanud osaks kirikuorganisatsioonist, siis Rootsi võim kaotas need ära ja ka vennasteliikumine oli mitmel ajal Vene võimule pinnuks silmas või siis suisa keelatud. Kodune ja maalähedane oli seega tõrjutud. Möödunud sajandi alguses saavutas maarahvast pärit vaimulikkond enamuse.

Kuid mille poolest usk ühendab? Kristiina Ross tuletab meelde, et piibel on kogu kristliku ilma keskne tekst. Kujundlik keel on sellest raamatust pärit ja selle kaudu näeme ning kirjeldame maailma. Seejuures ei meenuta me sageli nende keelekujundite päritolu. Ühendab ka kuulmine, sest Toomas Paul sedastab, et piibel oli ettelugemiseks. Kui luterlik kirik rõhub kuulmismeelele, siis katoliku ja õigeusu kirik ei alahinda ka nägemist, haistmist ja teisi meeli. Nii võivad väljendusvormid erineda, kuid on üks pühakiri ja samad väärtused. Ardalion Keskküla võtab filmi kokku mõttega, et igaühel võivad olla oma kombed, kuid vajame ühte usku tegemaks samu asju ühel meelel ja liikumaks ühes suunas. Küllap on meist paljud tajunud kas väheseid sõnu öeldes või kuuldes, sageli hoopis vaikides, et mõistame teist inimest, et me oleme ühe elu sees, me oleme elus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming