Uute muusikamaailmade otsinguil

M?-Matis Lill

 

Õpetaja Carsten ja õpilane Pili Taani filmis “Tapmine”. kaader filmist

Tallinna Pimedate Ööde filmifestival on olnud ikka koht, kust avastada uusi maailmu ja uusi nägemisviise – juba festivali sedavõrd mitmekülgne geograafiline haare annab selleks head eeldused. Selleaastasel PÖFFil kuulus üllatavalt oluline osa selle avastusretke juures muusikale: mõnel juhul oli tegemist erakordselt õnnestunud filmimuusikaga, mõnel juhul oli muusikal kaalukas osa filmi ülesehituses, aga oli ka filme, mille teemaks oligi muusika.

 

Ebamaiselt mõjuv laul

 

Filmimuusika osas jättis tihti väga sügava mulje rahvamuusika kasutamine. Meeldejäävamaid näiteid oli ungari mustlasdraama “Dallas Pashamende”, kus delikaatne ja napp mustlasmuusikale rajatud sooloviiulisaade aitas oluliselt kaasa eriliselt pineva ja fatalistliku hõnguga õhkkonna kujunemisele. Muusikaline kujundus oli tehtud äärmiselt hea maitsega, sest väikegi üledoseerimine oleks hakanud filmile ilmselt vastu töötama.

Samalaadse ebamaise mõjuga oli Afganistani filmi “Maa ja tuhk” pärimusmuusikaline taust. Muusikat oli seal vähem ja vastavalt oli see nendes lõikudes ka siis seda rohkem fookuses. Filmi mõjuvamaid hetki oli vanamehest peategelase Dastagiri unenäoline nägemus hetkest, mil ta koduküla pommitati. Täiesti hullunud stseen tundub justkui välja kasvavat kõrvalmajas toimuvast matuserituaalist, mis kulgeb ebamaiselt mõjuva jõulise laulu saatel. See oli ühtlasi just see hetk, kus filmi seisukohalt jooksid kokku ka olulisemad liinid (lapselapse kurdistumine, tema ema hullumine ja küla häving). Just sellel filmil oli ka üks festivali mõjuvamaid lõpumuusikaid, mis võttis uskumatult täpselt kokku selle eripärase, muserdavalt traagilise meeleolu.

Samalaadselt nagu afgaani filmi pommitusstseenis viis muusika omalaadse ekstaatilise kulminatsioonini ka taani psühholoogilises draamas “Tapmine”. See oli stseenis, kus peategelane kuulas kontserdil oma poega ja jõudis justkui seal kõlanud Beethoveni keelpillikvarteti kaudu arusaamisele, et oli teinud oma pere ja iseenda suhtes täiesti valed valikud. Seda laadi nägemus muusikas peituvast platoonilisest täiusest ja moraalsest jõust oli olulisel kohal ka prantsuse filmis “Kooripoisid”. Huvitaval kombel kujundas siin Bruno Coulais’  isikupärane ja maitsekalt lihtsakoeline muusika justkui filmi sündmustega paralleelselt kulgeva autonoomse süžee.

 

Lärm ja kurbus maailma kaitsel

 

Süžeeliselt kesksel kohal oli muusika ka jaapani ulmefilmis “Eli eli, lema sabachtani” ja kanada nauditavalt nihestatud film noir’is “Maailma kõige kurvem muusika”.

Jaapani ulmeka lähtekoht oli naljakalt absurdne: kõrvulukustavalt lärmakale eksperimentaalset industriaalmuusikat viljelevale bändile oli antud ei rohkem ega vähem kui maailma päästmise roll! Ootamatult toimis alternatiivne muusikamaailm siin üllatavalt hästi – ilmselt paljuski tänu oma radikaalsusele. Näiteks aeglased popballaadid või klassikalise muusika hitid oleksid sellises kontekstis mõjunud ilmselt mitteusutavalt ja läägelt. Filmi muusikalise telje anarhistlikus esteetikas oli kindlasti ka oma annus (rinzai-)zen’i nonkonformistlikust väärtustemaailmast, millele üllatavalt lähedaste seisukohtadega esindajaks läänemaailmas on ju Adorno! Viimase kuulamisharjumuste lõhkumise apoloogiale sobiks lausa  manifestiks see üsna filmi lõppu jääv lõik, kus detektiiv Natsuishi teeb pärast ühe lõbusa populaarse laulukese laulmist enesetapu.

Ka “Maailma kõige kurvem muusika” oli kantud üsnagi adornolikest alatoonidest, ainult et  fookuses oli rohkem meelelahutustööstus. Selle üsnagi “South Parki” pika filmi vaimus üle vindi keeratud musta komöödia – või peaks ütlema musta muusikali – nauditavamaid ja absurdsemaid külgi oli erinevate klišee-muusikakultuuride vahel lavastatud kohati otseselt verine võistlus ja teiselt poolt ühe peategelase Chester Kenti illusioonivabast muusikatöösturist tegelaskuju, kes ise kordagi elus kurbust tundmata oskab õigetele nuppudele vajutada ja lõpuks ka selle äraspidise võistluse finaali jõuda. Kenti ärivaistust võiksid meie eurovisioonikultuuri hallid kardinalid nii mõndagi õppida.

“Maailma kõige kurvema muusika” üheks olulisemaks ja nauditavamaks eripäraks oli tummfilmi esteetika stiilipuhas kasutamine. See andis ühtlasi ka filmimuusikale traditsioonilisest erineva, juba eos pisut üle võimendatud tähenduse. Sarnane lähtekoht, aga veidi teises võtmes ja heliliselt kaugemale arendatud kujul oli tšehhi absurdikomöödial “Skritek”. Sõnadest oli täiesti loobutud, sõnadialoogi asendasid arusaamatu sõnamulin ja häälitsused. Seega sai puhtheliline pool veel rohkem ruumi. Kahjuks jäi see aga kuhugi pidama, sest üsna sümpaatse filmi suureks nõrkuseks oli suhteliselt isikupäratu muusika.

Ebaõnnestunud muusikavalik ja ilmetu filmimuusika rikkus ka vendade Quayde muidu väga muljetavaldava “Maavärinate klaverihäälestaja” tervikmuljet. Selles ebamaiselt unenäolises saagas on muusikal üsna suur tähendus – filmis nii olulisel kohal “kellegi häälde äraarmumise” tunne ei saa aga helilisest küljest paraku eriti kinnitust. Täiesti mõistetamatu oli ka kasutatud lõik Vivaldi teosest, kui nii Vivaldilt kui üldse hilisbaroki vokaalmuusikast leiaks palju efektsemat ja ilmekamat materjali.

 

Igavuse ja ühtsuse vastu

 

PÖFFi põnevamaid leide olid muidugi muusikafilmid. Olin meeldivalt üllatunud, et festivalile oli jõudnud dokfilm XX sajandi ühe mõjukama etnomusikoloogina tuntud Alan Lomaxist. Kultuuriantropoloogi taustaga hollandlasest režissööri Rogier Kappersi film “Laulukütt Lomax” ei olnud küll filmina väga suur elamus, aga aines avaldas seda enam muljet. Esitatud piirkonnad ja mitmed muusikakatked andsid päris hea, ehkki põgusa ja väga valikulise sissevaate selle Texasest pärit suurmehe pärandisse ja mõttemaailma. Muusikat oleks võinud aga palju rohkem olla (ajurabanduse üle elanud vanadusnõdra Lomaxi osa oli arhiivikaadrite arvel selgelt üle ekspluateeritud). Sellele vaatamata oli see omamoodi palverännak Lomaxi kunagistel radadel ikkagi väga mõjuv. Pea iseenesest meenusid mulle terve festivali ajal Lomaxi mõtted kultuuride võrdsusest ja sellest, et eetriaja jaotus meedias peaks lähtuma just sellest võrdsuse tingimusest. Eks ole kogu PÖFF ka justnagu selline lomaxlikult vastuvoolu kulgev nišš nendele filmidele, mis meedias endale naljalt kohta ei leia seebikate, reality-sarjade ja USA mainstream’i vahele. Fakt, et maailm muutub üha ühtsemaks ja igavamaks, kipub meile kahjuks liiga enesestmõistetavaks saama.

 

Pööraselt intensiivne muusika

 

Kunstiliselt kõige mõjuvam ja inspireerivam muusikafilm oli Türgi-Saksa koostöös valminud “Sildu ületades – Istanbuli helid”. Ma usu, et ka Alan Lomax oleks nii selle filmi kui üldse türgi uskumatult mitmekülgse muusikakultuuri üle samamoodi rõõmustanud. Kõik see, mille eest Lomax võitles, on Türgis veel elaval ja ehedal kujul olemas. Mida kõike sealt leida ei või: elava ja otsingulise popmuusika stseen, kus klubimuusikast ja new-age’ist hämmastavalt isikupärase hip-hopini võib leida ikkagi jälgi eripäraselt türgilikust. Ja siis muidugi kõikvõimalikke rahvamuusika voolusid, egiptuse ja araabia mõjudest kurdide traditsioonilise muusika ja mustlasmuusikani. Filmi muusikaline valik oli koostatud äärmiselt maitsekalt ja ülevaatlikult. Pisut hektiline ja pulbitsev filmikeel ning tervikmeeleolu sobisid ideaalselt kokku muusika endaga, mis võttis oma intensiivsuse ja mitmekülgsusega täiesti tummaks. Seda kõike saatsid muusikute enda kommentaarid, mis andis filmile ootamatult palju juurde (tihtipeale ei ole muusikud just kõige paremad rääkijad). Ehk tuli see sellest, et neil oli nii palju öelda? Et paljud neist tõesti põlesid? Aga ka siis, kui räägiti muusikast endast, oli see kuidagi uskumatult mõtestatud ja täpne – harva olen kogenud, et kirjeldused nii otseselt muusika kuulamisega kaasnevatele tunnetele vastaksid. Nagu näiteks kurdi lauljatari Aynuri sõnad, et tema muusikas on korraga nii valu- kui õnnetunne; või mustlasest klarnetivirtuoosi Selim Sesleri kommentaar, et nende muusikat ei ole võimalik rahulikult kuulata. Nii see ka oli: mõlema puhul oli tegemist pööraselt intensiivse muusikaga. Isegi pärast filmi läks veel tükk aega, et sellest lummavast ja  pea hulluks ajavalt kaasakiskuvast maailmast tagasi tulla.

Palju kahvatuma mulje jättis islandi popmuusikat vahendav “Karjuv meistriteos”, seda nii filmiliselt kui sisuliselt. Esiteks olid muusikud sisse jätnud lubamatult klišeelikke, üldsõnalisi ja lihtsalt lolle kommentaare. Teiseks oli muusika valik väga kitsas, paljud nimed kordusid ja mõnda valdkonda ei puudutatud üldse. Seetõttu jäigi valdama mingi ahtavõitu külatunne – sellise küla, kus “on ainult kaks tüdrukut ja need on ka maganud juba igaühega”. Ja siis muidugi see väikse maa kompleks, mis teeb nii tähtsaks selle, mis tast väljaspool arvatakse, ükskõik kui sisutu see väljast arvajate jutt ka poleks. Ka valitud muusika oli kohati uskumatult ilmetu. Täiesti ebaselgeks jäi, mis see islandi popmuusika eripära siis üldse on, kuigi sellest ikka ja jälle juttu tehti. Mis islandi eripärast saab üldse rääkida, kui valdav osa kõlanud muusikast oli inglisekeelne. Võib-olla kõige huvitavamaks osaks kogu filmist jäi ikkagi Björk, kes oli tasemelt ja isikupäralt filmis kõlanud islandi bändidest peajagu üle. Aga miks ta on nii lahedalt nihkes tüüp ja miks ta muusika on nii huvitav? Kui palju see tuleb tema islandi päritolust ja kui palju tema enda ühes teises kontekstis  mainitud marihuaana suitsetamisest? Selle filmi järgi tundus küll, et pigem viimasest…

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming