Vaat siis saad aru, et teeme ikka õiget asja!

Kristiina Davidjants

26. VIII esilinastub Hobujaama tänava kobarkinos uus täispikk üldrahvalik animafilm „Lotte ja kuukivi saladus”, mille puhul filmiajakirjanik ja -looja Kristiina Davidjants vestles „Lotte” režissööridega, kelleks vanad tuntud tegijad Janno Põldma ja Heiki Ernits.          Kristiina Davidjants: Kuidas sündis „Lotte idee”?          Janno Põldma: See on pikk sündmuste jada. Ma kirjutasin kunagi nukuteatrile ühe näidendi  „Koerapulm” ja palusin, et Heiki oleks selle kunstnik. Lavastuses toimus tegevus küll kodutute koerte varjupaigas, aga juba selles lavastuses olid tuttavad tegelased sees. Edasi saime tõuke teha seriaal „Tom ja Fluffy”, mille tegevusplats oligi juba Leiutajateküla, kuigi me tollal seda kohta veel Leiutajatekülaks ei nimetanud.        Heiki Ernits: Kuna aga Tom ja Fluffy said lõpuks kokku, lõpetades niimoodi loo, siis oli vaja välja mõelda mingi uus tegelane. Otsustasime, et me enam nii vana peategelast välja ei mõtle – teeks mõne niisuguse väiksema, koolieeliku näiteks.

       

J P.: Siis mõtlesime ja leidsimegi, et ta peaks olema koer – ning esimene mõte oli muidugi poisskoer. Samas – mis iseloomuomadused tal on? Julge, vapper, mõned veel ja ongi kõik. Aga kui ta oleks tüdruk, siis säiliks kõik need samad asjad ja ta saaks olla ühtlasi õrn ning hoolitsev.  Nii saame lõppkokkuvõttes palju huvitavama, rikkalikuma karakteri.     

Ma pole tõesti ilmselt esimene, kes on mõelnud, et loogiline oleks koera-poiss ja kassitüdruk.     

J. P.: Poisi karakter on ikkagi piiratud. Kui anda poisile naiselikke omadusi, muutub ta ka kohe  veidi vähem tõsiseltvõetavaks. Ühes filmis see ehk töötab, aga pikemalt, ma kardan, mitte.     

Kas Andrus Kivirähk on teil kaasstsenaristiks, kuigi mitte vist kohe päris algusest?         

J. P.: Esimesed lood mõtlesime ise välja ja siis kutsusime Andruse appi, sest ta on meie hea sõber.       

H. E.: Istumegi siis kolmekesi koos, aga stsenaariumi me otseselt ei kirjuta. Arutame hoopis ja alles hiljem. Lõpuks paneb Janno kirja selle, mis me kõik kokku oleme lobisenud.       

J. P.: Meile igatahes Andrus sobib väga hästi. Läheme kolmekesi sööma, pead on tühjad ja meil pole suppki veel ära söödud, kui äkki juba teame, millest edasi räägime.       

Siis tuli esimene Lotte film … 

J. P.: Esimene Lote oli „Lotte reis lõunamaale”. 

Miks seal ainult jutustaja diktoritekst on? 

J. P.: Levitaja Soomes arvas, et saame seda paremini müüa – näitlejate sisselugemine on jube kallis. Aga järgmise filmi ajaks oli see formaat meie jaoks ammendunud. Järgmise tahtsime teha ikka dialoogiga. 

Kes karakterid välja mõtleb? 

H. E.: Me koos mõtleme vastavalt loole, et kes seal olema peaksid, ja siis mina joonistan nad üles. 

J. P.: See on, jah, nii, et Heiki ikka joonistab neid. 

H. E.: Kui kellelgi on mingisugune hea idee, siis ma ikka kuulan. Näiteks uues filmis on kolmekõrvalised jänesed, sest Jannol oli juba enne idee, et kuujänesed võiksid olla kolme kõrvaga. Ma olin küll vastu, et mis pagana kolme kõrvaga, see on nii imelik. Praegu aga olen ma väga rahul, et säärased ebamaised jänesed.       

J. P.: Me arutame, milline on see karakter ja mismoodi ta võiks käituda. 

Aga kas animakarakteritel on vahest ka reaalsed prototüübid? 

H. E.: On, näiteks selles filmis on meil kohe mitu prototüüpi, vähemalt füüsise järgi küll. Näiteks on meil siga Voldemari, kelle tarbeks filmisime ja pildistasime Tarvo Kralli. Õnneks suutsime Tarvo Krallile pihta saada enne seda, kui ta kõhnenema hakkas. 

J. P.: Või kui tegelaskujul on näiteks ebastandardne liikumine, siis kasutame näitlejat. Üritame valida näitleja, kes on sarnane Heiki joonistatud pildiga. Näiteks panime Priit Võigemasti veidi kohmakalt jooksma, filmisime teda ja siis näitasime joonistajale, kellele muidu olnuks väga raske seletada, et „tee niimoodi”.         

Kuidas häälte proovimine osadesse käib?       

J. P.: Sisetunde järgi. Meil pole mitte kunagi kahte kandidaati rolli peale. Kui oled asja sees, hakkad ette kujutama, kuidas see tüüp on joonistatud ja liigub, ning siis saabki kõik aina selgemaks ja selgemaks. Ühe näite ma võin tuua: meil on lehm Benita ja minul oli millegipärast kohe selge, et see peaks Merle Palmiste olema. Me ei ole kunagi varem Merlega koostööd teinud, aga mulle tundus just tema naiselik hääl õige. Veidi emalik, küllaltki varjundirikas. Ja läkski täitsa kümnesse sinna rolli.         

Olete kuulnud, kuidas välismaal on „Lottet” dubleeritud?         

J. P.: Jah ja ega me rahul ole. Seda tehakse ikkagi kiiruga, raha määrab asja. Kohati väga tuimalt tehakse. Mõni roll on jälle hästi tehtud.         

Milline versioon on enam-vähem õnnestunud?         

H. E.: Venekeelne!       

J. P.: Vene versioonis oli „Lotte” päris hea ja mulle endale õudselt meeldis Garik Sukatšev, kes tegi Bruno isa, kass Matit. Laulis väga kihvtilt. 

See Lotte film on järjekorras kolmas. 

J. P.: Teeme uue filmi, kui tunneme, et saame teha teistmoodi kui eelmise. Me ei hakka mitte mingil juhul eelmist kordama, sest ei näe sellel mõtet.   

H. E.: Jah, see on täitsa teistsugune film, ta ei ole „Lotte 2” nagu näiteks kõik need politseiakadeemiad, mis tegelikult ongi nagu üks pikk film. Aga eelmise „Lottega” võrreldes võib  öelda, et kui enne toimus kõik kohapeal ja väga tähtsad olid tüüpidevahelised suhted, siis nüüd on esiplaanil just seiklused. 

J. P.: Meil endil on alati põnev Lottega tegeleda – kas siis filmis või teatrietenduses –, sest kui Lotte kuhugi satub, siis peaaegu alati on seal probleemid, mille lahendamisele Lotte kaasa aitab. 

Millest need kolm filmi räägivad? 

H. E.: Põhiline sõnum meie meelest on ikka see, et filmi pole vaja halbu tegelasi, et peategelane ei pea arenema tingimata filmi jooksul halvast mingiks paremaks tüübiks ja et on võimalik olla peaaegu sada protsenti vägivallavaba. See  on kõikide filmide põhiline teema, kuid millest need filmid eraldi võetuna räägivad, on iseasi, sõltuvalt sellest, kuidas süžee välja on mõeldud. Meil on printsiibid, mida kogu aeg kontrollime, kui me mingit lugu või situatsiooni filmi välja mõtleme. Näiteks meil ei püüta filmis kunagi kala, sest kala on ju ka elusolend ning Lotte maailmas on kõik elusolendid oma näo ja nimega indiviidid. Ehk kui meil näiliselt püütakse kala, siis tegelikult püütakse hoopis pannkooke vee alt …       

J. P.: … sest vee all on pannkoogikohvik. Üks põhimõte sai meile kohe alguses Heikiga selgeks. Nimelt, et me ei hakka oma filmis kujutama mitte mingisugust vägivalda, kuna lastele suunatud vägivallafilme on piisavalt palju tehtud ning meist kumbki ei kiida seda heaks. Tegelikult selle filmi puhul tuli väga selgelt välja peamine loosung: „Headus teeb elu huvitavamaks!”. Pole vaja, et filmis on halbu tegelasi.         

H. E.: Stsenaariumi lugenud inimesed soovitasid meil teha Lotte alguses pahaks …         

J. P.: … ja upsakaks.       

H. E.: Jah, Lotte kiusaks teisi ja siis filmi lõpuks areneks „heaks”. Hea küll, see on väga paljude filmide tüüplahendus küll, aga kui palju me elus midagi säärast näinud oleme? Mina igatahes pole kohanud niisuguseid lapsi, kes oleksid alguses olnud hästi pahad ja siis lõpuks pika ning väsitava kasvatustöö viljana muutuvad lõpuks heaks. Ega inimene ole muidugi kogu aeg hea, aga meie oleme oma filmides tülid ja riiud välistanud.         

J. P.: Meile on väga oluliseks kujunenud sellise keskkonna loomine, mis oleks huvitav, fantaasiarikas ja kus lapsed tunneksid ennast turvaliselt,  kus nad tahaksid olla ja teha niisuguseid asju, mida meie oma lapsepõlves tegime ning mida tänapäeval on väga raske teha. Näiteks kas või puu otsa ronida, sest kuhu see linnalaps ikka ronib. Või siis katusel istumine ja kuu vaatamine. Ühesõnaga, me tahame nii filmis kui teatris luua keskkonna, mis on turvaline ja mõnus ning kus lapsed tahaksid olla vastukaaluks igapäevasele jamale. See polnud teadlik lähenemine, kuid nüüd oleme aina rohkem ja  rohkem aru saanud, et see ongi meie tee.     

H. E.: Film on ju ikkagi ajaviide, põgenemine reaalsusest, ja seega on ka meie film omamoodi  idealistlik. Mitte meie ei pea kohendama ennast päriselu järgi, vaid päriselu võiks olla meie filmiga sarnane.     

Aga kas teid hardcore-autorifilmi ei ole tõmmanud tegema?       

J. P.: Meie filmid ongi ju autorifilmid. Mis asi see autorifilm üldse on? Näiteks kõik ju teame, et Priit Pärna filmid on raudselt autorifilmid, s.t jämedalt öeldes teeb ta seda, mida tahab. Ta ei lase ennast mõjutada mingitest muudest  mõjutajatest nagu finants- või moraalsed tegurid, mis võivad aja jooksul muutuda jne. Meie teeme Heikiga samamoodi: teeme täpselt seda, mida tahame teha. Me ei kuula ei Euroopa- ega Eesti-poolseid õpetusi või soovitusi, et tehke nii või naa. Need reeglid on meil kohe alguses paika pandud.     

No, aga näiteks levitaja tahe?     

J. P.: Kui me sõlmisime levitajaga lepingu, panime sinna punkti, mille järgi on neil ainult  kommenteerimisõigus.     

Levitajale jääb siis ainult rõõm kommenteerida?       

H. E: No mõni kord võib ju teise inimese kommentaari arvesse ikka võtta, ega me nüüd nii jäigad ka ole, et mitte keegi midagi öelda ei tohi. Kui inimene mõtleb kaasa ja on asjalik nõuanne, siis muidugi kuulame. Meil pole siin ka Ameerika, kus tehakse eellinastusi ja siis, kui katsepublikule film piisavalt ei meeldi, tehakse kõik ümber.       

J. P.: Meie suur õnn ongi see, et meil on kõik autorifilmid. Me ei kasuta kellegi teise stsenaariumi ja ka ülejäänud, peaaegu kõik, kirjutavadteevad ise.       

Kas vahest ei oleks huvitav kellegi teise stsenaariumi järgi midagi teha?       

J. P.: Ei ole. 

H. E.: Kui kellelgi on mingi huvitav stsenaarium, millega suudad samastuda ja oskad loo enda selga istuvaks kohendada, siis miks mitte. Mina küll ei ütle, et nüüd kellegi teise stsenaariumi järgi ei saa midagi teha. 

J. P.: Mina küll ütlen. Pealegi, kui rääkida „Lottest”, siis siin ei saagi keegi teine kõne alla tulla.  Ehk üritatakse midagi juurde kirjutada, kuid nad ikkagi ei saa pihta sellele asja olemusele. Siin on omad mängureeglid. 

H. E.: Ma toon kohe näite. Ühes väljaandes kirjutati omaalgatuslikult juurde Lotte lugusid ja seal oli säärane väike jutt, kus Lotte oli isaga kusagil koos ning läks viimasele lõpuks väga tüütuks. Lotte isa siis ostis talle mingi asja, et  Lotte ta rahule jätaks. Me lugesime ja imestasime, et mis asja, läheb tüütuks? Meil filmis nii need asjad ei käi, vastupidi: kui laps tahab isaga mängida, on isa kohe tema päralt. Tean omastki käest, et päriselus on lapsed tõesti vahest tüütud, aga meie oma filmis katsume säärast asja vältida. 

„Lotte” on ainus n-ö toode, mis on genereerinud enda kuvandi kõrvale hästi palju lisatooteid, see lihtsalt hakkab silma, tahad või ei taha. 

H. E.: Eks ta ole säärane lisaväärtus, mis juhtub siis, kui mingisugune tegelane populaarseks saab. Inimesed hakkavad teda tahtma ka mujale kui üksnes filmi. Alguses tulevad raamatud, siis mänguajad, siis nukud ja riided ning mis kõik veel. Lottega on ka niimoodi juhtunud, aga ega meie ole esimesed. Olid naksitrallidega mahlapakid, Klaabu munad jne.       

J. P.: Meie ei ole ise hakanud peaaegu mitte kusagile seda suruma, hoopis meie poole on pöördutud ja meil jällegi on omad kindlad põhimõtted. Kui toode mahub nende põhimõtete raamidesse, siis teeme suure tõenäosusega diili. Kui ei mahu, siis ei tee. Peab olema loodussõbralik, peab olema lapsesõbralik, peab olema positiivne, ei tohi olla grammigi vägivalda ja kui see kõik toimib, siis miks mitte.       

H. E.: Kui rääkida rahast, siis osa meie filmi omafinantseeringust tulebki nendest kõrvaltoodetest, s.t investeerime selle raha uute filmide tootmisesse. Ja lõppude lõpuks me ei näinud unes ka, et „Lotte” nii populaarseks saab. Me lihtsalt tegime filmi.       

Eelmine „Lotte” sai valmis 2006., üle-eelmine 2000. aastal. Kas keskmine tootmistsükkel ongi viis aastat? 

J. P.: Tegelikult on kolm ja pool, aga meil läks natukene pikemalt. Selle filmi puhul andis majandussurutis ikka päris kõvasti tunda. Me ei  saanud tellida tööd n-ö väljast, tiim jäi ka väiksemaks. Eelmise filmi puhul tellisime näiteks Ukrainast ümberjoonistuse … 

H. E.: … mis tegi protsessi tunduvalt kiiremaks. Nüüd pidime kõik ise tegema ja see võttis rohkem  aega. 

J. P.: Mis teha – kõigil tõmmati vähemaks.     

Laia maailma animafilme ka vaatate?     

J. P.: Kui filmi teeme, siis mina ei taha ühtegi filmi näha. Kui siin õhtuni midagi teed, lähed  koju … See veel puudub, et hakkad filme vaatama.     

H. E.: Minule näiteks kunagi muumitrollid väga meeldisid ja ma vaatan hea meelega jaapani animafilme. Neid „nemosid” ma eriti vaadata ei viitsi, kõik kordub, oleks nagu Steven Seagali ekvivalent oma standardsuses.       

Uus „Lotte” on juba silmapiiril?       

J. P.: Ei ole! 

H. E.: Teeme vana enne valmis, anna ikka aega! Praegu pole mingit filmiisu.   

J. P.: Kuigi üht pean ütlema: istume siin ja  teeme filmi, aga ei tea eriti, kuidas see töö mujal mõjub. Ning ükskord saime Poolas mingil festivalil täiesti kogemata kokku oma levitajaga Hollandist. Too rääkis, et nad levitavad enamasti kümme filmi aastas, enamasti igal aastal uued filmid. Kuid on kolm filmi, mida nad levitavad järjest mitu-mitu-mitu aastat, ja „Leiutajateküla Lotte” oli üks nendest. Nad näitavad „Lottet” lasteaedades, klubides, koolis algklassides jne ning mõte on selles, et niisuguste  positiivsete lastefilmide abil kasvaks uus vaatajaskond. Vaat siis saad aru, et teeme ikka õiget asja! 

Küsinud ja üles kirjutanud Kristiina Davidjants

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming