Vabatahteline hullus

Tarmo Teder

Ununenust vapustatud Helen (Kaia Skoblov) ja ?hääleravija? doktor Schulz (Kalju Komissarov) re?issöör Anri Rulkovi lühimängufilmis ?Hirm?. ?Hirm?, Exitfilm, 2004, Beta SP, 24 min. Stsenarist ja re?issöör Anri Rulkov, operaator Mait Mäekivi, produtsent Peeter Urbla. Peaosades Kaia Skoblov, Kalju Komissarov ja Meelis Rämmeld; kõrvalosades Epp Eespäev, Kleer Maibaum ja Veltan Otsman. Esilinastus 6. augustil Koluveres.

Hirm olla tagaaetud, tabatud ja nahkapandud on olenditel läbi aastamiljonite aidanud hinge sees hoida. Iga elutahte taga haigutab olemise valvsust ja sugutungi turgutav surmahirm, kuid esmased eksistentsiaalsed vajadused kindlustanud inimese hirm on komplitseeritum. XXI sajandi inimese tõeline mure pole enam omal hinge sees, vaid ajude kui mõistuse pesa korras ja selge hoidmine. See on moodne hirm kui ürgärevuse peenenenud, aga sageli teadvustamata pärand. Varjatud hirm hullumeelsuse ja kaose ees kipubki seda ürgärevust igasuguste, ühiskonna peeglis segiminekutega illustreerima. Kihk olemas olla ja märgiliselt ajas edasi kesta valab end enamasti materialiteedi vormi. Silmanähtavalt ollakse veendunud, et aine püsib kauem kui vaim, mille energia transformeeritakse asise ilma paljundusse. Mina hellitan selles kõikide võidujooksus kõigega juba paarkümmend aastat oma isiklikku, teoreeti­li­­s-kontseptuaalset hirmu ? hirmu hirmu täieliku kadumise ees. Oleks ju super jõle või eriti vahva, kui ei kardaks enam mitte midagi ega kedagi. Aga selle hirmu kadu ei taha südames kuidagi tuld võtta.

 

Ema, tütre ja selle venna segane lugu

Suvepuhkuse ajal esilinastus Koluvere hooldekodus Anri Rulkovi lühimängufilm ?Hirm?, mille võtted tehti eelmisel sügisel sealsamas repressiivse kohavaimuga ordulinnuses. Kiri ?Hirmu? kassetil sedastab, et umbes 25aastane Helen (Kaia Skoblov), kes pole 20 aastat oma ema näinud, kistakse pärast ema surma turvalisest linnast kõrvalisse raviasutusse, mille veidrad tegelased ja kummaline atmosfäär loovad sünge tausta segastele sündmustele. ?okeerivas keskkonnas avastab noor naine võimuka doktor Schulze (Kalju Komissarov) patsientide hulgast oma venna, kelle olemasolu meenub Helenile vaid häirivaist lapsepõlveunenägudest. Helenil tuleb teha valik: kas põgeneda tagasi turvalisse linna või päästa vend ja leida vastus enda minevikule.

Nii see pildist ju paista võib, aga ilma seletuseta on autori lugu raske taibata.

Film algab teravate heli- ja valgusefektidega, välgusähvakate ja sireenidega küllastatud hämara koridori kui tunneli otsas seisavad valges öösärgis nelja-viieaastased tüdruk ja poiss valgetes öösärkides. See on selge vihje mingile varakult unustatud traumale. Edasine lahtikerimine on küllalt painajalik ja pahaendeline; hetkiti tundub, et re?issöör tahab psühholoogiliselt ekspressiivse atmosfääriga vaatajat ruineerida, mingisse hirmu maatriksisse kängitseda. Välja lööb akommunikatiivsus, abitult piiksuv või juhtme otsas kõlkuv telefon kui tühine tehniline, kuid pea ainsana toimiv kanal. Mitut puhku varieeruvad käigud, järel- ja pealesõidud mööda hämarat ja kitsast, külgedelt suundvalgustatud koridori, mis loob justkui vaginaarse ahistatuse meeleolu. Kuid seksivoodisse ema surma teate saanud Helenil oli seda kuuldes ees naerunägu.

Omaette õnnestunud sümboolse tüübina mõjub filmis hambutu vanamees kui Heleni venna Hääl, kes kumendab oma veealuse tämbriga sissetungivalt: ?Kuuled sa mind? Kas sa kuuled mind??

 

Kehahäälte kakofoonia

Raviasutus või eksperimentaalne hooldekodu paistab kui pesuehtne repressiivaparaat, mis jätkab igasugustele Pinelidele ja antipsühhiaatritele vilistades Foucault? määratletud XVII-XVIII sajandi ?suure sulgemise? vaimus. Psühhopaatilis-koleeriline doktor Schulz rakendab kinnisideeliselt oma ?hääleravi? meetodit. ?Hullumajas, hooldekodus või vanglas elavad inimesed ilma tulevikuta, nad kärbuvad. Meie aga anname võimaluse ravida jõuetust.? Inimese hääl, hing ja keha olevat omavahel väga tihedalt seotud, mistõttu kuuldakse kehahääli, kopsuhääli ja antakse heliravi, mis paistab kui täielikult pröökav sumatohha. Helen väidab etteheitvalt, et doktori ravi aluseks on hirm. Aga miks ka mitte!? Vahest ongi vaja oma ihus pesitsevad potentsiaalsed ?hääled? profülaktiliselt välja kiskuda, õhus varitsev segiminek ennetava teraapiaga läbi mängida.

Paraku kukub oma venna ja mineviku avastanud Helen seal kokku, kuid teda ei suleta patsiendiks. Ent paradoksaalne Helen loobub naasmast ja pöördub tagasi justkui lapsepõlve, mis oli ju ometi nii salaja ängistavalt jälgejättev. Ma ei usu hullumeelsuse õdususse ja vaimus vaese õndsusse ega taha mähkuda ajuvabalt pehmesse vatti. Küllap peabki ?Hirmu? võtma mitte kui hirmu ületamise teejuhti, vaid kui leppimise ja soostumise hoiatust. Paranoia ja hirm lippavad koos nagu sukk ja saabas. Re?issööri mõte teha film latentselt psühhopaatilise või hüsteerilise inimese hirmumisest ja näidata taustaks mõningaid hullumeelsuse vorme, on oma loovas hulluses meeldivalt mittenormatiivne ja tervitatav. Aga hullumeelsuse kui haiglaselt vaimse segaduse kujutamine nõuab väga selget ja loogiliselt raudset vormi, struktuuri. Vastupidi freak documentary laadis uurivale ?Helmutile? pole re?issöör Rulkov suutnud seekord sisse mässida üritavat ?Hirmu? nõnda ohjes hoida. Lühimängufilm jääb kusagile visuaalse ekspressiivsuse, film noir?i, ?Salatoimikute? ja ?Hullumeelsuse? atmosfääri punderdama, lüües siiski oma protestiva ja mudelisikut tühistava lõpuga valuliselt luululise üldistuse, mille motivatsioon jäi aga loogiliselt väga küsitavaks.

Teistkordsel vaatamisel tundus ?Hirm? talutavam, avalik esilinastus on planeeritud 15. oktoobriks kinos Sõprus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming