Vaese kineasti kaamera

Veiko Märka

Manfred Vainokivi eelmine linateos „Baskin” oli rikas film. Muidugi mitte eelarvelt, vaid peategelaste sisemaailma ja selle peegeldamise rakursside kvaliteedi poolest. „Vaeste kirjanike maja” on vaene film. Jumal lõi kuus päeva maailma ja seitsmendal puhkas. Tundub, et Vainokivi on kasutanud sama intervalli. „Vaeste kirjanike maja” on puhkava kineasti film. Aga on eesti filmi aasta ja sel puhul võib igasuguseid filme teha. Kindlasti kuulutas ka Jumal kõigepealt välja maailma loomise aasta, et hiljem oponentide ees oma mitmeid vajakajäämisi õigustada. Film koosneb peamiselt Peeter Sauteri kõigi mugavusteta korteri (Tallinnas Koidu 84–9) köögis üles seatud kaamera jäädvustatud materjalist. Pealkiri sisaldab kirjanikke mitmuses. Tegelikult täidab ja päästab filmi üksi ja ainult Sauter. Olavi Ruitlasest ja Tarmo Tedrest saame teada väga vähe, Jürgen Rooste esitab peamiselt luuletusi, ehkki talle kuulub filmi sotsiaalselt kõige kaalukama valupunkti väljatoomine: miks lubavad Eesti seadused purjus inimestele papagoisid müüa? Nii on tegu puhtakujulise persoonilooga. Sauteri järel tähtsuselt teine tegelane on režissöör ise. See häirib tõsiselt. Ma ei arva, et kaamera taga istuja peaks iga hinna eest vältima kaadrisse sattumist, aga selles linateoses tundub tema alaline nähtavalolek lihtsalt augutäitmise võttena. Kuna Sauter on filmi ainus staar, ei saanud kompositsiooni kaalutlusel tema juttu ainult maja plaanidega pikkida. Kokkuvõttes jääb selline mulje, nagu oleks Vainokivi Sauteril pikema perioodi vältel igal õhtul külas käinud, koos võeti napsi ega unustatud ka kaamerat tööle panna. Montaažilaual saab teatavasti igasuguseid imesid korda saata.

Sauterist kui lavaka lõpetanud persoonist võiks eeldada, et ta kasutab ka dokfilmis oma näitlejavõimeid. Tegelikult mõjub ta aga hoopis oma pretensioonituse ja staatilisusega ning on näitlemisele kehtestanud täieliku nulltolerantsi. Näeme väga minimalistlikku, isegi alandlikku inimest. „Ma tahan ikka midagi öelda,” väidab Vainokivi. „Mida?” küsib Sauter arusaamatult vastu. „Ma olen igasuguseid asju mõelnud. Seinast seina,” tõdeb kirjanik. Jättes mulje, et enam ei mõtle – või kui, siis just neis seinalähedastes sfäärides. Aga näeme ka tema karakteri eredamat poolt. „Kas mul peaks endast halb arvamus olema? Kas see oleks parem?” vastab ta lavastaja õrritamisele. Filmi üldine meeleolu on vaene, aga mitte masendav.

Kui võtta „Vaeste kirjanike maja” dokumendina sellest, kuidas nägi aastal 2012 välja üks põhjakäinud eesti kirjanik, on „Vaeste kirjanike maja” tõsiseltvõetav kultuuridokument, mille väärtus ajas kindlasti kasvab. Kümne aasta pärast leiab sellest kindlasti paljuütlevaid ennustusmärke. Seejuures ei kujuta ma üldse ette, mida arvavad filmist nüüd ja tulevikus inimesed, kes selle tegelasi – minust erinevalt – ei tea ega tunne, Lõuna-Sudaani hõimujuhid ja Eesti Panga juhatuse liikmed näiteks.

Hästi on õnnestunud kaadrid ka filmi nimitegelasest ehk majast endast: nii välisvaated kui interjöör. Viimane räägib tunduvalt rohkem kui tegelased seda suudavad. Eriti huvitav on, kuidas Sauter tõdeb: „Kohutav peldik ja täiesti õudne”, aga jõuab siis täiesti irreaalse seoseni: kui korter ära remontida, tekiks tal lastele jäätist kinkides vale tunne. Silmatorkavalt palju on sise- ja välisvaateid akendest, aga eks see ole loomulik – aknad on ikka maja kõige atraktiivsem osa.

Põhimõtteliselt väärib Vainokivi algatus heakskiitu. Vaeste kirjanike maja asukaid on huvitav vaadata, veel huvitavam pilku heita nende sisemaailma. Kuigi nende jutust ei moodustu üldistust ega tervikut, leidub hulk tabavaid repliike – eelkõige naiste ja alkoholi kohta. Igatahes on see märksa huvitavam kui hiljuti ETV eetris olnud klippide rida rikaste kirjanike maja – Harju 1 – asukatega. Rikas kirjanik on üldse mõttetu nähtus. Isegi kui mõni neist hästi kirjutab, tekib kohe retooriline küsimus: mida kõike ta veel suudaks, kui rahast lagedaks teha?

Tõsi, Sauteri kohta tekitab film arvamuse, et tema tase on juba allpool loomingulist kirgastumist võimaldavat vaesuspiiri. „Seal on mingi piir ka, kui suur vaesus ilus on,” ütleb ta ise, jättes mulje, et on ise kogenud selle piiri ületamise tunnet.

Kuigi film on lühike ja fragmentaarne, jõuavad kaks asja vaataja siiski surmani ära tüüdata: rongid ja laul „Rohelised niidud”. Filmis on rongidest ka ilusaid kaadreid, seal, kus nad vilksatavad Sauteri aknast avanevas väljavaates kitsukeses tühikus kahe naabermaja vahel. Aga suures plaanis sihitult liikudes ja tegelastega mingit seost omamata ei anna raudruunad küll midagi juurde, on veel kohatumad kui köögipõrandal Sauteri kõrval pikutav režissöör. „Rohelised niidud” kordub filmis aga täiesti tarbetult ja isegi üks kord oleks olnud ülearu. Esiteks ei seostu see 1956. aastal plaadistatud meloodia (algselt „Greenfields”, eestikeelne tekst Heldur Karmo) kuidagi Sauteri ega tema ajaga, teiseks oli see meloodia enne filmimuusika staatuseni jõudmist juba tüütuseni ära leierdatud.

Filmi algtõukeks oli Vainokivi sõnul Tarmo Tedre jutt „Õhtusöök vaeste kirjanike majas”. Lugu on küll lühike ja sellestki täidavad suure osa marineeritud räimede ja searibihautise retsept, kuid vähemalt üks paljuütlev lõik väärt filmile alusepanemiseks on selles küll. „Austatud kolleegid, kallid sõbrad! Palusin teid täna siia, et meenutada selles majas koos elatud päevi ja aastaid. Meie seljataga on nii pulli kui ka pisaraid, rõõmu ja vaeva, õnne ja valu kõrval oleme siin katuse all tundnud palju seda, mida inimene oma elunatukese kõrval ikka tunneb.”

Pulli pole filmis paraku üldse ja pisaradki on peidetud (ehkki kahtlemata olemas). „Kui inimesed teaksid, kui masendav on see kirjanikuelu!” õhkab peategelane. Millele võiks kahjuks vastata parafraasiga ühest teisest Eesti filmist: „Masendavaks ära sina oma elu ise ela!”.

Ja ausalt öeldes: mõned üksikasjalikud vaese kirjaniku toiduretseptid oleksid filmile nii sisuliselt kasuks tulnud kui lisanud sellele praktilist väärtust. Söömine on filmis ju joomise ja naiste järel tähtsuselt kolmas teema. Eriti huvitav on Tedre mõttemõlgutus sellest, et ainult joomine on nõme ja ainult söömine samuti ning et vahekord peab olema 25:75 või 75:25.

Aasta tagasi tegi Jaan Tootsen filmi „Uus Maailm” – majast Koidu 82. Nüüd siis „Vaeste kirjanike maja” – Koidu 84. Põnev on mõistatada, millises suunas pöördub meie dokirežissööride kaamera edaspidi? Kas pöördumatult Pärnu maantee viadukti suunas (Koidu 86 oma maniakaalse koeraga) või süstikuna edasi-tagasi. Mulle isiklikult tundub Koidu 80 põnevam variant, sest seal asus kunagi taarapunkt, kus võis kohata mitmesuguseid huvitavaid inimesi ja osta ka odekolonni.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming