Vaielda ju võib, aga mõnikord tuleb tegutseda

Märt Kubo

Mulle oli vastukarva Kristina Normani kunstitegu monumendi teisaldamisega seotult, kuigi mulle meeldis, et keegi julgeb ja saab Eestis niisugust asja teha. Kunsti üks rolle võib olla ju ühiskonna ärritamine, et asjad selgemini kätte paistaksid. Meil on vaba ühiskond, see on tähtis.  Linnapildi kultuurilise õhemaks hööveldamisega on aga asjad keerulisemad. Tartus tõmbas Lenini kuju maha kraanamees, teised maigutasid sinnamaani suud. Aega hästi mäletades julgen väita, et ideoloogilised  kujud ja monumendid, mis maha võeti, võeti maha enamiku vaikival või häälekal toetusel. Linnavolikogu aina pidas istungeid pronkskuju saatuse asjus, monument ise muutus päev-päevalt poliitilise kisma peopaigaks. Õnneks oli Eesti valitsus olemas ja jätkus söakust tegutseda. See, et asi selliselt läbi viidi, oli ikka asjaolude teravusest tingitud.         

Pronksmees pole linnapildist kuhugi kadunud, ta on nüüd auväärsemas kohas. Dostojevskile avati monument, vene kultuurikeskuse kõrval. Viimane on uuenenud, sinna käivad ka eestlased. Äsja otsustati  vene muuseumile hoone anda. Nüüd tuleb see korda teha. Ei ole linnast kadunud vene teater. Huvi selle vastu võiks elavam olla. Põhja-Tallinnas on hoone erinevate rahvaste kultuurihuvi arendamiseks. Kadrioru lossis on muuseum, Peetri maja sealsamas lähedal. Rahvusooperi ballett tugineb suuresti eestivenelaste visadusele, ülikoolid ja akadeemiad on valla andekatele venekeelsetele noortele. Need on kõik kultuuri  monumendid Tallinnas. Neid on veelgi.     

Kirjutan sellepärast, et Kristiina Davidjantsi vestlusest Kristina Normaniga jäi mulle hinge okas, et meie, eestlased, oleme vääritult ja inetult käitunud vene (ja nõukaaegsete) monumentidega, maha võtnud  kultuuriväärtusi, linnapilti vaesustanud. Kristina Norman heidab Eesti riigile ette, et see on käitunud nagu punaste valitsus. Ka see ikka on nii?

Märt Kubo, kultuurihuviline Rapla, 23. veebruar 2011