Vaikimise vali kõla

PEETER RAUDSIK

Mängufilm „Solvang“ („L’ Insulte“, Liibanon-Belgia-Prantsusmaa-Küpros-USA 2017, 112 min) režissöör Ziad Doueiri, stsenaristid Ziad Doueiri ja Joelle Touma, operaator Tommaso Fiolrilli, helilooja Éric Neveux. Osades Adel Karam, Kamel El Basha, Camille Salameh, Diamand Bou Abboud, Rita Hayek jt.

„Vahemere idakallas sünnitab vaid koletisi ja nurjatust,“ on kirjutanud Abdelrahman Munif oma romaanis „Sharq al-Mutawassid“ juba üle kolme aastakümne tagasi. Vägivalla lõppu pole Lähis-Idas seniajani näha, kuna Palestiina ebastabiilsuse kõrval käib sõda nii Süürias ja Jeemenis kui ka mässutegevus Liibüas, Egiptuses ja Iraagis. Seejuures on suurem osa konfliktidest kestnud juba aastakümneid, vaatamata vahepealsetele katsetele jõuga vastupanu maha suruda või piduliku käesurumise saatel rahu sobitada.

Seda jätkuvat vägivallatsüklit kajastab ka Ziad Doueiri linateos „Solvang“, kus on fookusesse võetud Liibanoni ühiskonna katkised suhted. Beiruti äärelinnas aset leidva tegevuse keskmes on kristlase Toni (Adel Karam) ja palestiina põgeniku Yasseri (Kamel El Basha) konflikt, mis algab esmapilgul tühisest vaidlusest äravoolutoru parandamise ümber. Olgu siinkohal öeldud, et kuna film on meile tõlgitud inglise keelest, on dialoogides kaotsi läinud nii mõnigi põnev keelenüanss. Nii näiteks on sõnasõjas lendu lastud solvangu tõlkevaste eesti keeles „tõbras“, kuigi tegelikult nimetas Yasser Tonit slängisõnaga „ars“ (araabia keeles värdjas, sohipoeg), mis on võrreldav meie kultuuriruumis ema solvamisega.

Kõrvaltvaatajale alguses ebaolulisena näiva sõneluse järel hakkavad aga sündmused kiiresti paisuma, haarates endaga kõigepealt kaasa mõlema poole lähedased, seejärel sõbrad ja lõpuks terved usulahud. Õiglust minnakse nõudma kohtust, kus isiklike läbielamiste taustal tulevad aina jõulisemalt esile Liibanoni ühiskonna sügavamad vastuolud. Viimased ulatuvad kodusõja-aegsetesse (1975–1990) tapatalgutesse, millest kõnelemine on riigis tänapäevani tabu. Mahasalgamine on läinud selleni, et viisteist aastat kestnud kokkupõrkeid koolitundides tänapäeval sisuliselt ei käsitletagi.

Adel Karam võitis Toni rolli eest parima meesnäitleja auhinna eelmise aasta Veneetsia filmifestivalil, kus „Solvang“ esilinastus.

Kaader filmist

Süüdistaja ja kaitsja lähevad filmis küll ajaloolisest kogemusest kaugemale, lahates nii inimloomuse näilist vägivallalembust kui ka kättemaksusoovi. Filosoofiasse kanduvatele aruteludele vaatamata hoidutakse „Solvangu“ kohtusaali sõnavõttudes ajatute põhjuste ületähtsustamisest ning rõhutatakse, et sõja-aastail tuli vägivalda kogeda kõigil, olgu nad kristlased, sunniidid või šiiidid. „Kellelgi pole siin õigust kannatuste monopolile,“ võtab selle mõtte vaatajate ees kokku Toni kaitsja (Camille Salameh).

Ent „kõigi valu“ tõdemine jätab vastamata olulisele küsimusele: miks pole pinged aastakümnetega siiski lahtunud nagu Euroopas, kus on samuti kogetud vihkamist ja verevalamist?

Ühe võimaliku põhjusena toovad ühiskonnauurijad välja võimulolijate huvi alal hoida sektantlikud institutsioonid. Politoloog Bassel Salloukhi sõnul on Liibanoni ühiskond üles ehitatud usulahkude teineteisega vastandamisele. Seejuures on oluline, et identiteediga seotud eripära kandub üle ka sotsiaalsesse läbikäimisse ja füüsilisse ruumi, mida ilmestab riigivõimu jagamine sektikvootide alusel, usulahkudele kehtivad erinevad seadused ja kindlaks määratud territooriumid. „Usulahkude eliit kasutab mitmesugust taktikat, et religioonist kantud identiteeti taastoota,“ kirjutab Salloukhi selle pidevatele konfliktidele rajatud süsteemi alalhoidmise kohta.

„Solvangus“ on eliidi ja tavaliste inimese kokkupõrkeid puudutatud justkui muuseas. Tegu võib olla küll kaalutletud otsusega mitte pahandada veelgi suuremat inimeste hulka, sest juba praeguselgi kujul on film pälvinud mitmete võimuinstantside pahameele. Meediast on teada, et näiteks Egiptus – suurim araabia riik – oli väga lähedal teose näitamise keelamisele. Tõsi, Doueiri ei ole teemast ka täielikult mööda läinud, vaid on markeerinud selle paari värvika kõrvaltegelase ja episoodiga.

Eliiti iseloomustab tõenäoliselt kõige eredamalt moslemist suurärimehe ja linnaametniku tegevus. Algul otsustab ta ebaseaduslikult tööle võetud Yasseri oma äritegevuse kaitsmise nimel lahti lasta, kuid hiljem, olukorra teisenedes, hakkab poliitilise kasu nimel hoopis mobiliseerima inimesi tema selja taha. Siinkohal saab oluliseks ka teine Salloukhi tähelepanek. Nimelt tõukab materiaalne ja sotsiaalne ebavõrdsus kaitsetumad ühiskonnaliikmed tuge otsima just oma sektantlikelt patroonidelt. Seda dünaamikat ilmestab filmis nii Toni klammerdumine Jõudude Partei juhi kui ka oma advokaadi külge.

Niisiis on Liibanoni poliitika- ja majanduseliit orienteeritud probleemide alalhoidmisele või paremal juhul mahavaikimisele, kuna usulahkude-vahelised pinged suurendavad nende liikmete sõltuvust võimulolijaist. Salloukhi tõdeb, et seesugune vastuolule rajatud elukorraldus pole stabiilne ja toob paratamatult kaasa vastupanu, kuna alati on neid, kes soovivad sektipiiridest üle astuda. „Solvangu“ mikromaailmas näeme seda värvikalt, kui Toni sõnatu abi Yasseri autot parandab.

Üheks vastupanu vormiks ongi häälekad sektiülesed liikumised ja aktsioonid, mida viimastest aegadest ilmestavad Liibanoni meeleavaldused avalike teenuste halva korralduse vastu.* Doueiri tegelasi iseloomustab küll hoopis teine äärmus – vaikimine. Samal ajal kui teised häälekalt pinget kruvivad, hoiduvad Yasser ja Toni aina enam igasugusest sõnakasutusest. „Vaikus on ainus relv, mida ei saa võtta minult keegi,“ kirjutas Munif – juba enam kui kolm aastakümmet tagasi.

* 2015. aastal algasid Liibanonis ulatuslikud meeleavaldused Beiruti linnavõimude suutmatuse vastu korraldada linnas jäätmekäitlust. Prügiprobleemist alguse saanud protestid laienesid ka teistele teemadele, nagu korruptsioon, valitsuse ebaefektiivsus jms.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming