Vaikne lugu suurest kirest

SAARA VAHERMÄGI

Mängufilm „45 aastat“ („45 Years“, Suurbritannia 2015, 93 min), režissöör-stsenarist Andrew Haigh, operaator Lol Crawley, põhineb David Constantine’i lühijutul „Teisel maal“ („In Another Country“). Peaosades Charlotte Rampling ja Tom Courtenay. Linastub kinos Sõprus.

Enamik meist mäletab ehk veel füüsikatunnist õpitud energia jäävuse seadust: energia ei teki ega kao, vaid muundub ühest liigist teise. Kui asetada see füüsikaseadus natuke rohmakalt Andrew Haigh’ uusima linateose konteksti, võib öelda et „45 aastat“ on põnev uurimus sellest, kas sama põhimõte kehtib ka ühes abielus. Millise vormi on suhte alguses valitsenud energia – kirg – võtnud pärast peaaegu pool sajandit kestnud kooselu? Etteruttavalt võib öelda, et tulemus on ääretult huvitav.

Filmi kangelasteks on soliidne inglise vanapaar Kate (Charlotte Rampling) ja Geoff Mercer (Tom Courtenay). Paar on otsustanud oma 45. pulma-aastapäeva tähistada suurejoonelise peoga, kuna 40. aastapäev jäi pidamata Geoffi kehva tervise tõttu. Mõned päevad enne suurt pidu saab Geoff jahmatava kirja, kus Šveitsi ametivõimud teavitavad teda Alpide liustikult leitud surnukehast. Tegemist on tema nooruspõlve tüdruku Katyaga, kes jäi 1960. aastatel koos Geoffiga matkates kadunuks. Liustikujäässe külmunud keha on soodsate tingimuste tõttu säilinud peaaegu muutmatul kujul.

Loo avasündmus on kavalalt metafoorne nagu ka kogu film. Nagu Katya keha Alpides, on kunagine armsam säilinud 50 aastat muutumatul kujul ka Geoffi mälestustes. Ootamatu uudise saabumisega hakkab jää aga liikuma: Geoffi mälestustes üles sulanud Katya asub kummitusena elama Mercerite koju, asetades uude perspektiivi kogu nende senise kooselu.

Pärast filmi avapauku liigub tähelepanu mälestuste tulva alla sattunud Geoffilt abikaasa Kate’ile. Temast saab filmi emotsionaalne keskpunkt, tema kaudu kerkivad üles filmi kesksed küsimused. Kui aus peab ühes abielus teineteisega olema? Kas olevik peab vastu katteloori alt paljastunud minevikusurvele? Selget vastust ei saa neile küsimustele kuni filmi lõpustseenideni.

Detailid. Detailid. Detailid

Andrew Haigh’ talent režissöörina tuleb filmis selgelt esile detailide meisterlikus kasutamises. Just pisiasjades avaldub see, kuidas muudab uudis Katyast Geoffi. Sammhaaval hakkab ka Kate aimama, et ei olegi absurdne olla mures naise pärast, kes on juba aastakümneid surnud. Kui Geoff kinnitab pärast esialgset ehmatust, et temaga on kõik hästi ja elu kulgeb justkui vanaviisi edasi. Ei lähe kaua, kui Kate hakkab märkama kummalisi asju, mis annavad tunnistust millestki muust: ühtäkki on mees hakanud jälle suitsetama, kuulama vanu plaate ja lugema Kierkegaardi, mis on seni alati pooleli jäänud …

Seejuures ei ole film kuidagi etteaimatav. Ohumärkidena mõjuvate detailide vahel näeb ka hetki, kus on päevselge Geoffi ja Kate’i vaheline aastakümneid kestnud side. Eriti südantsoojendav on stseen, kus paar veedab õhtu, rääkides vanadest tegemata jäänud fotodest, mis kulmineerub lõbusa kesköise tantsunumbriga. Pilk, millega Geoff Kate’i vaatab, ei jäta kahtlust – kunagi lõõmanud kirg on ka nüüd täies elujõus. Õhtu lõpeb magamistoas, kus aga taas üks imepisike detail romantika valusalt lõpetab.

Peensusteni on läbi mõeldud ka filmi dialoog. Selle kvaliteedist annavad tunnistust mitmed juhuslikuna näivad, kuid täpselt sihitud lausejupid. Filmi alguses sõnab peosaali tutvustav meesterahvas Kate’ile: „Sellel saalil on palju mäletada … Nagu heas abieluski!“ millele järgneb Kate’i vaevumärgatav võpatus – järsku mõjuvad fraasid, mis muidu ühest kõrvast sisse ja teisest välja minnes kohe ununeksid, valusalt teravatena. Harva öeldakse filmis midagi otse välja, kuid tegelaste emotsioonid ja mõttekäigud on sellest hoolimata hästi aimatavad.

Peale nauditava oskuse panna filmis särama detailid, on Haigh osanud algusest lõpuni vaikselt, aga kindlalt kasvatada pinget. Kate’i ja Geoffi küllaltki rahuliku pealispinna all möllav emotsionaalne ärevus jõuab haripunkti, kui kätte jõuab kauaoodatud pulma-aastapäeva pidu. Stseeni ajal, kui Geoff tõuseb peol kõneks püsti, leidsin end koos Kate’iga hinge kinni hoidmas.

Liigutav näitlejatöö

Filmi nüansirikkus jääks kahtlemata märkamatuks, kui ei oleks Charlotte Ramplingu ja Tom Courtenay vapustavaid rollisooritusi. Mõlemad said tänavusel Berliini filmifestivalil parima näitleja Hõbekaru. Välismeedias on välja hõigatud, et tegemist võib olla mõlema näitleja seni hiilgavaima rolliga, mis on suur tunnustus, arvestades kummagi pikka ja mitmekülgset karjääri. Valjuks kiituseks on igati põhjust: näitlejad mängivad sellise tundlikkusega, mida kinolinal ei kohta just tihti. Eriti tasub esile tõsta Ramplingut. Lugu saab elavaks tema silmades, mille pilk reedab vahel kelmikat huumorimeelt, vahel kriipivat kannatust. Courtenay meeltesegaduses Geoff pole ka pelgalt emotsionaalne vanamees, vaid tema hingestatud mäng mõjub läbinisti loomulikuna. Geoffi oskamatus mälestustega toime tulla on üdini siiras, mistõttu on vaatajal lihtne talle kaasa tunda. Kokku moodustab see paar kammerliku duo, kelle pealtnäha lihtsates karakterites peitub tohutu emotsionaalne jõud. Nende liigutavast armastusloost kiirgab rollidesse rakendatud aastakümneid kestnud karjääri täispotentsiaal.

„45 aastat“ võib võrrelda Michael Haneke paari aasta taguse linateosega „Armastus“ („Amour“, 2012), kus peaosades särasid Ramplingust ja Courtneyst veel umbes kümnendi jagu vanemad Jean-Louis Trintignant ja Emanuelle Riva. Filmides on mõndagi sarnast (eakas paar mõtestamas oma armastust, mõjuva sisuga lihtsalt jutustatud lugu), kuid „45 aastas“ puudub „Armastuse“ külmavärinaid põhjustav süngus.

Vähem on rohkem

Haigh on saavutanud ühe keskklassi inglise vanapaari looga nende kodu­külas äärmise lihtsusega sügavalt emotsionaalse tulemuse. „Vähem on rohkem“ tüüpi lähenemist kohtab filmis igas aspektis: tegelaste dialoogi kujundavad tähenduslikud detailid ja ridadevahelised pausid, vanapaari sisemist võitlust edastab kaamera rahulikult kulgevate kaadritega vaikselt, aga täpselt. Visuaalselt meeldejääv on stseen, kus näeme Kate’i ronimas salaja üles pööningule, et vaadata tõtt slaidimasinaga tolmusele linale kuvatud Katyaga. Tasakesi, ilma suurema kärata, jäädvustab kaamera Kate’i silmades peegelduva hingevalu.

Lihtsat joont on hoitud ka helikujunduses: muusikat on filmis väga vähe, heli koosneb peamiselt Kate’i ja Geoffi ümbritsevatest helidest, nagu autoraadiost kõlav ooper või Kate’i tagasihoidlik katse proovida mängida klaveril Bachi. Seetõttu mõjub väga tähenduslikult lõputiitrite ajal kõlav Geoffi ja Kate’i pulmalaul, The Plattersi „Smoke Gets in Your Eyes“ – justnagu väike silmapilgutus vaatajale, mis võtab filmi sisu ideaalselt kokku.

Kire mitu palet

Ajal, mil kinodest pole raske leida eepilisi kassahitte, suudab „45 aastat“ puudutada oma igapäevaelu siiruses tunduvalt sügavamalt. Filmi sihtgrupp on lai: kui vanemad inimesed võivad filmi vaadates kogeda äratundmisrõõmu, siis nooremale vaatajale mõjub film pigem meeldetuletusena, et armuõnn on habras, vaatamata sellele, kui mitu pulma-aastapäeva on juba seljataga.

Kui nooruse kirg elab suurtest unistustest läbi imbunud tulistes sõnades, siis ajas karastunud armastus meenutab rohkem sädet, mida igaüks näha ei oska. „45 aastat“ on vaikne lugu suurest kirest, mis on peidetud kahe vanainimese pelglikesse pilkudesse ja ütlemata jäänud sõnadesse.