Vaikuse karjuv pinge

Peeter Piiri

„Pinge” ja „vaikus” on „Piinakambri” märksõnad ning nende vahenditega maalivad filmi autorid hämmastavalt dokumentaalse pildi.Mängufilm „Piinakamber” („The Hurt Locker”, US A 2008, 131 min), režissöör Kathryn Bigelow, stsenarist Mark Boal. Osades Jeremy Renner, Anthony Mackie, Brian Gegaghty, Guy Pearce, Ralph Fiennes, David Morse jt.     Sa oled ameeriklane, sa oled pommirühma ekspert Iraagis. Sa lähened kivihunnikule, mille seest turritab väidetavalt välja kaks kahtlast juhtmejuppi. Su kaaslased on tõmbunud ohutusse kaugusse, sa oled üksi. Su ümber valitseb vaikus. Sa näed, et, kõigest juba paarisaja meetri kaugusel keeb elu: autod sõidavad, tänavakaubitsejad lärmavad, poisikesed taovad palli, keegi oinas filmib pisikese videokaameraga sind ja sinu kohmakavõitu edasiliikumist.  Sul on seljas paks kaitseülikond, mis pigem rõhutab su haavatavust, kui et kaitseb sind. Sa hingeldad, su süda peksleb, su näärmed pritsivad organismi hobuseannustes adrenaliini. Sa oled nii üksi, et sulle tundub, justkui oleksid maailmas vaid sina, see nähtamatu pomm ja sinu sõda. Kõik muu aga on vaid veider unenägu, mida hulludele läbi akvaariumi ette mängitakse.   

Sõja rutiin

Nendel kes pole harjunud tiba lakoonilisema filmikeelega, keda pelutab sügavam ja tundeärksam käsitus, pole mõtet seda filmi vaatama minna. Siin puuduvad efektsed madinastseenid, siin pole eredalt välja joonistunud kangelasi  ja antikangelasi, head ja kurja ei anna selgelt eristada. Ja kui sellest vähe peaks olema, siis puudub filmil ka happy end, õigemini see on küll olemas, kuid filmitegijad annavad väga selgelt mõista, et see on tegelikult mööndus ning et tegelikult pole see ei happy ega ka mitte end. Me näeme ekraanil paraku ainult sõda, lihtsalt sõda, nagu see Iraagis praegusel ajal kipub olema ja kus meie, eestlasedki, mõningal määral osalised. Näeme inimesi selles  sõjas, nende igapäevast rutiini, nende higi, verd ja pisaraid. Ja veri pole punasem kui tegelikult ja kuulide vihin kinosaalis ei sunni sabakonti sügama.

Raske on öelda, milline on olnud läbi aegade parim sõjafilm. Coppola „Tänapäeva apokalüpsis” („Apocalypsis now”, 1979) on kõigile teada-tuntud sõjafilm, paljud on selle koguni parimaks sõjafilmiks tituleerinud, ometi ütleb üks mu sõber (ja mitte ilma mõjuva põhjuseta), et see film pole üldse sõjast, vaid võimust ja vägivallast. Stone’i „Rühm” („Platoon”, 1986) keskendub inimese moraalsele valikule hea ja kurja vahel, selle võimalikkusele. Spielbergi „Reamees Ryani päästmine” („Saving Private Ryan”, 1998) viib meid kahekümneks minutiks eriefektide abil sisse sõja sümfooniasse pildis ja helis ja lõpeb siis ära. Jelizarovi tehtud „Kuum lumi” ülistab inimese vaprust, Malicku „Peenike punane joon” („The Red Thin  Line, 1998)” ja Kubricku „Full Metal Jacket” (1987) aga paljastavad tundeküllaselt sõja ja riigi kuritegeliku mõttetuse. Seega näidatakse kõigis neis filmides, igaühes omal viisil ja omas sfääris parimal viisil – sõda. Minu arvates on režissöör Kathryn Bigelow suutnud luua „Piinakambri” sõjafilmina, mis on teatavas mõttes parim. See ei lange ei poliitiliste debattide tasemele ega tõuse moraalsete üldistuste küsitava kõrguseni. Kohtuotsuseid  välditakse. Dialoogi ja pikka juttu on üldse vähe, pihtimused peaaegu puuduvad. Liigsetest sõnadest hoidutakse. Pilt ja heli kõnelevad ise enda eest. Ja kui teatris öeldakse, et paus kannab, siis selle filmi puhul võib nentida, et vaikus karjub pingest. „Pinge” ja „vaikus” on selle filmi märksõnad ning nende vahenditega on filmi autorid maalinud hämmastavalt dokumentaalse pildi.     

Külmavereline hoolimatus

Tegevus leiab aset niisiis Iraagis, filmi keskmes on kolme mehega pommirühm. Rühma eelmine juht on just hukkunud pommiplahvatuses, tema asemele tuleb uus mees, kes torkab silma oma külmaverelisuse ja hoolimatusega. Tema muutumine kangelaseks või antikangelaseks  jääb aga ära, vaataja näeb lõpuks vaid üksikut õnnetut inimest, kes on abitult keset sõja absurdi aeglaselt hullumas. Teine sama õnnetu inimene näeb seda kõrvalt ja kardab seda hullust, kuna see võib ta enda kohe-kohe hävitada. Kolmas mees saab lõpuks haavata. Kõik nagu. Ahjaa, mõned pommid plahvatavad ja mõned kohalikud tapetakse. Filmi lavastaja ei tee selgesõnalisi poliitilisi avaldusi, samas on see just vaikus, mis ta  reedab. Tema tegelased osalevad sõjas, iga päev on hukkunuid, valitseb meeletu närvipinge. Ometi pole vastaseid otseselt kusagil näha. Enamgi veel: seda kummituslikku sõda vaatavad siinsamas pealt kohalikud inimesed, kommenteerivad toimuvat oma arusaamatus võõras keeles.

Jääb ebameeldiv mulje ja filmi edasi kerides see mulje aina süveneb, et see ongi ainult ameeriklaste endi sõda, et nad on tulnud siia kaugele maale keset rahulikke inimesi  sõdima oma isiklike viirastustega. (Nagu too vindine samurai, kes öö otsa sõdis hirmsate vaenlastega, hommikul aga avastas, et oli suure lilleaasa lilledest tühjaks raiunud.) Sõda, millel pole kohalike inimestega justkui mitte mingit pistmist. Võõrandumise apoteoos tuleb filmi lõpus, ühes justkui juhuslikus stseenis. Peategelane on puhkusel, ta ostleb supermarketis, hakkab just lõpetama, kui ta naine palub tal haarata pakk popkorni. Ta läheb neid otsima ja avastab end pika-pika riiuli ees, mis on üleni täis igat sorti popkorni. Ta seisab selle riiuli ees nõutult tükk aega, lõpuks rebib huupi ühe paki ja kiirustab minema. Terve riiulitäis ameerika kultuuri sümboliseerivat ollust, millega ei oska mitte kui midagi peale hakata, mille nimel tuleb ronida kuhugi teise maailma otsa sõdima. Selle kõige seast tuleb millegipärast peenelt valida, kuigi suur osa maailmast on näljas ja  tahab lihtsalt süüa. Mis kurat siin küll valida, mis vahet sel kõigel üldse on? Mis kuradi mõte sel kõigel küll on?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming