Vaikusest ja vaoshoitusest

SILVER ÕUN

Mängufilm „Petetud“ („The Beguiled“, USA 2017, 93 min), režissöör ja stsenarist Sofia Coppola, operaator Philippe Le Sourd, põhineb Thomas P. Cullinani romaanil „Maalitud kurat“ („A Painted Devil“). Osades Nicole Kidman, Kirsten Dunst, Elle Fanning, Colin Farrell jt.

Silmi lahti hoides ning kõrvakestega usinalt maad kuulates näib selle suve kõige kuumem teema filmimaailmas olevat naise roll ühiskonnas, samuti filmitööstuses. Kui tõele au anda, täidavad paljud vastavat teemat käsitlevad filmid ja diskussioonid kindlasti üllast ülesannet. Naisküsimuse taustal võib viimastel aastatel huviga täheldada ühe väikese, aga aina rohkem jõudu koguva filmižanri esilekerkimist – nimelt on jõudnud lähiminevikus linale päris mitu filmi, mis kujutavad naturalistlikult sugudevahelist võitlust asetatuna XIX sajandi teise poolde, mil naturalism kirjanduses alguse sai. Esimesena võiks välja tuua Liv Ullmanni ekraniseeritud Strindbergi näidendi „Preili Julie“.1 Strindbergi nimi naisteemat puudutavas artiklis kipub küll suu muigele kiskuma, aga on teada, et sama palju, kui ta vastassugupoole pihta ka kõige aegunumate aadetega šovinistidel põlvi nõrgaks võtvaid väljendeid pildus, vajas ning austas kirjanik õrnema soo lähedust ja tuge. Sama naturalismivoolu esindab ka eelmisel PÖFFil linastunud William Oldroydi vägagi tubli debüütteos „Leedi Macbeth“,2 mis sai kriitikutelt õigustatult positiivset vastukaja. Mainitud psühhoseksuaalse vägivalla žanrisse kuulub ka Cannes’i festivalilt esimese linnukesena siiamaile jõudnud „Petetud“, mille eest Sofia Coppola pälvis filmimaailma dionüüsial parima lavastaja preemia, saades seeläbi festivali ajaloos teiseks naissoost režissööriks, keda säärase auhinnaga on tunnustatud.

Kahtlemata mängib „Petetud“ olulist rolli nii Coppola käekirjas kui -käigus. Tema viimased kaks linateost „Kusagil“3 ja „Bling Ring“4 kandsid küll lavastajanna äratuntavat pitserit, kuid jäid pigem keskpärasteks indie-filmideks – kumbki ei suutnud oma lugu vormiliselt väljendus­rikkalt ega köitvalt edasi anda. Filmi „Kusagil“ peategelase eksistentsiaalset stagnatsiooni kujutavad pikad kaadrid (näiteks stseen, kus ta vahib hotellituppa tellitud stripparite kohmakat ümber posti tiirutamist) mõjusid vaatajale sama väsitavalt nagu peategelasele endale. Tõsielusündmustel põhinev „Bling Ring“ (lugu noortekambast, kes 2008. aastal riisus Hollywoodi staaridelt kokku kolme miljoni dollari väärtuses hilpusid ja vääris­esemeid) jäi otsustusvõimetuks, sest Coppola püüdis küll näidata vales keskkonnas kasvanud teismeliste elu tühjust, aga ei suutnud varjata armastust varastatavate nipsasjakeste vastu. Tihti suudab Coppola niisuguste pudipadikaadritega luua väga lummava atmosfääri, näiteks „Marie Antoinette’is“,5 kuid „Bling Ringis“ muutusid nood vale rõhuasetuse tõttu fookust hägustavateks teguriteks. „Petetutega“ võib taas näha lavastaja kätt palju kindlamalt tegutsemas, andes suurt lootust tulevasteks filmideks.

Filmis „Petetud“ tahetakse vaatajale pakkuda samastumisvõimalust mitte kaprali (Colin Farrell) tunnete, vaid hoopis Edwina (Kirsten Dunst) läbielamistega.

Kaader filmist

„Petetutes“ näib Coppola pöörduvat tagasi problemaatika juurde, mida nägime viimati nii selgelt tema esimeses filmis „Süütud enesetapud“6 – äralõigatuse ja (usklik-)autoritaarse kogukonna mõju naise psühholoogiale ja seksuaalsusele. Lugu tundub Coppolale olevat nagu valatud ning seega pole ime, et seni uusekraniseeringute mõttest puutumata olnud lavastaja võttis uuesti ette 1971. aastal Don Siegeli tehtud loo.7 Sündmused leiavad aset Ameerika kodusõja päevil lõunaosariigis Virginias, kui üks lahingust haavades põgenenud jänki, kapral John McBurney (Colin Farrell) satub tütarlasteseminari, kuhu on sõja tõttu jäänud vaid käputäis neide koos kooli direktrissi Martha (Nicole Kidman) ja õpetajanna Edwinaga (Kirsten Dunst). Martha mõtleb vaenlase algul küll üles anda, kuid võtab mehe tema kriitilise seisundi tõttu siiski hoole alla. Mehe saabumine äratab kõigis varjatud kihud – mõnes valgustusajastu komöödias oleks see aines ehk lõbusaks bakhantlikuks pillerkaariks arenenud, XIX sajandile kohaselt saab sellest kirgede sunnil aga verdtarretav õudus. Erinevalt Siegeli camp-stiilis kultusfilmist, kus suur osa stsenaariumi lehekülgedest on kulutatud naiste seksuaalsetele ulmadele ja kaprali (Clint Eastwood) ühemõttelistele repliikidele – Siegeli versioon pole üldse halb, kuid osa dialoogi on kirjutatud nii nõrgalt, et tekib kahtlus, kas tegu pole mitte mingi 1970ndate ajaloohuvilistele suunatud pornofilmiga – tõstab Coppola rõhu mujale, looritades palju esmaversiooni tegevusest. Filmis tahetakse vaatajale pakkuda samastumis­võimalust mitte kaprali tunnete, vaid hoopis Edwina läbielamistega. Ka John tundub olevat oma kombeid lihvinud, vähemalt välise etiketi ja suhtlemise osas, andes seeläbi rohkem kaalu naiste tunnetele, kui mees tembutamisega vahele juhtub jääma.

Kindlasti pole uusekraniseering pelgalt kassaedule orienteeritud üllitis, nagu see kahjuks liiga tihti juhtub olema. Coppola valis selle loo, et rääkida millestki südamelähedasest ning olulisest, millele Siegeli versioon tähelepanu ei pööranud. Ta on korduvalt toonitanud, et tahtis avada loo naispoolt, kuid samas osutub ka Farrelli kapral kommetelt palju viisakamaks kui Eastwoodi oma (see ei ole Eastwoodi kriitika). Näha feminismi selles, et kari naisi annab üleannetule mehele tappa, sest koos on nad tugevad, tundub naiivne ja viimase õhtusöögi ajal ei anna mehe käitumine enam alust arvata, nagu võiks ta neile mingit ohtu kujutada. Sestap mõjub lõplik otsus sel hetkel pigem direktrissi armukadedast kättemaksuhimust ajendatud käiguna, mis ei ärata erilist kaastunnet sepitsejate vastu. Loo iva lasub Edwina saatuses, kelle Kirsten Dunst imelis-vaikselt välja mängib. Ta kehastab õrna allasurutud ilu, mis on meie väikeses maailmas kohatavatest ilmingutest üks hingematvamaid. Seda silmates ja ära tundes poeb selle nägemine paratamatult sügavale hinge. Coppola ümbertöötatud stsenaariumis tabab Johni reetlikkus vaatajat nii nagu Edwinatki – kui noor naine arvab lõpuks olevat leidnud armastuse ja vabaduse, tuleb tal kogukonna põhjustatud olukorra tõttu kõik alla neelata ning unustada. Veel enam avaneb Coppola sõnum, kui täheldada, et uuslavastuse seminaris on Siegeli versioonist suurem rõhk religioossusel (siin võetakse John seminari hoole alla kristliku eetika ettekäändel). Ei pea vahest pikalt otsima näiteid, kus naise vaba voli religioosse kogukonna tahtel alla surutakse.

Teostuse puhul hakkas ehk kahju vaid sellest, et Edwinat ei toodud pea­tegelasena veel enam esile. Loo emotsionaalne väljendusrikkus võitnuks palju, kui stsenaariumi kammer­draamalikus ülesehituses oleks pandud Edwina osale veel suuremat rõhku, et vaataja saaks oma tundeid temaga rohkem samastada.

„Petetud“ lummab gootiliku atmosfääriga – summutatud kahurilasud annavad aimu kauguses peetavaist lahinguist, paksu uduloori mähitud mets hoiab aga sõda eemal, sulgedes seminari kloosterlikku eraklusse. Ei mäletagi, millal Coppola pani filmis nii palju rõhku helikujundusele. Bergmanlikult vaikse ja pineva dramaturgia nimel on loobutud rikkalikust muusika­kasutusest, mis Coppola filmidele on seni olnud justkui autentsuse pitseriks. Samu, natuke etteheitvaid sõnu võiks Edwina tegelaskuju esile­toomise kõrval lausuda ka atmosfääri loomisel kasutatud detailide rõhutamise kohta. Tiheda muusikakasutuse kõrval loob Coppola filmides miljöö pisikeste detailidega: nipsasjakesed, parfüümipudelid, rõivadetailid jms. Selles osas jääb režissöör „Petetutes“ oma stiilile truuks ja kohati õnnestub see ilusti – näiteks esimeses interjöörikaadris mööda kardinaäärt vaikselt tuppa libisev kaamera või stseen haavatud kaprali ihu pesevast Marthast –, kuid teinekord tundub, et montaaž liigub mõnelt just silma ette kerkinud nüansilt liiga kiirelt edasi. Küsimus on paaris, mõneti isegi pooles sekundis, kuid see pisike luksus mõnd kleidikraed hetk kauem silmitseda andnuks õhustikule nii palju juurde.

Väikese kriitikanoodi kõrvalt tõestab „Petetud“ end igati tubli tükina. Näitlejatööd on rabavalt võrgutavad (paras kamp kokku sattunud), Coppola vormilised muudatused teenivad lugu kenasti ja lubavad talt veel palju oodata.

1 „Miss Julie“, Liv Ullmann, 2014.

2 „Lady Macbeth“, William Oldroyd, 2016.

3 „Somewhere“, Sofia Coppola, 2010.

4 „The Bling Ring“, Sofia Coppola, 2013.

5 „Marie Antoinette“, Sofia Coppola, 2006.

6 „The Virgin Suicides“, Sofia Coppola, 1999.

7 „The Beguiled“, Don Siegel, 1971.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming