Valge paela tumedad varjud

Andres Maimik

„Valget paela” on tihti vaadeldud kui filmi natsismi ja teiste XX sajandi ohtlike mentaliteetide vaiksest sünniloost.      Sisu Filmi tegevus hargneb Saksamaal 15 kuu jooksul enne Esimest maailmasõda. Vaikses külakeses hakkavad sündima imelikud asjad. Kohalik  doktor saab viga, kui ta kukub hobusega, sest keegi on kahe puu vahele kinnitanud traadi. Põllumehe naine saab surma, kui kukub läbi mädanenud veskipõranda. Õige pea poob ka leskmees end üles. Kellegi käsi on avanud akna toas, kus on vastsündinud laps. Paruni laps leitakse läbipekstuna ja kinniseotuna. Küün, mis kuulub parunile, süüdatakse öösel põlema. Ämmaemanda laps leitakse puu külge seotuna, rinna peal teade jumaliku karistuse kohta. 

Hirmu ja paranoia õhkkond külas süveneb: leitakse uusi seletusi, räägitakse üksteist taga, ent keegi ei ole midagi näinud. Kohalik pastor kasutab karme kasvatusmeetodeid oma laste ohjeldamiseks: pealtnäha tühisel põhjusel seob ta vanimale pojale ning tütrele valge paela ümber käsivarre tuletamaks meelde nende kohustust jääda puhtaks. Kui poeg tunnistab üles, et ta masturbeerib, hakatakse tema käsi ööseks voodi  külge siduma. Pastori tütar aga pussitab isa papagoid puuris. Kohalik koolmeister, kes jälgib murega laste järjest suurenevat hulkurlust, hakkab lahendama müsteeriumi. Tal tekib kahtlus, et kuritööde taga seisavad kohalikud lapsed, sealhulgas ka lugupeetud pastori järeltulijad. Nad on kokku pannud väikese jõugu, keda juhib pastori vanim tütar Marie. Koolmeister paljastab oma kahtlused pastorile, kes reageerib  saadud infole tõrjuvalt. Selle asemel et muret jagada, hakkab ta hoopis koolmeistrit ähvardama. Õige pea mõrvatakse Sarajevos ertshertsog, puhkeb Esimene maailmasõda ning uued teemad laskuvad külaühiskonna peale. Tagantjärele sündmusi meenutades vaeb koolmeister, kas külas nähtu ja kogetu mõjutas ka kuidagi neid sündmusi, mis vapustasid vana head Saksamaad.     

Vorm

Film on jutustatud romaanikäras polüfoonilises vormis, kus omavahel kulgeb, põimub,  hargneb ja kontrapunkteerub mitu liini. Liine seob omavahel retrospektiivne jutustajahääl, mis rõhutab veelgi kirjanduslikkuse muljet. Aeglane rütm, staatiline kaameratöö ning tasakaalustatud kaadrikompositsioonid on külaühiskonda käsitleva ajastufilmi puhul adekvaatne vormikeel, must-valge pilt mõjub juba iseenesest vanaaegsena. Kunstnikutöö on täpne, detailides on film lausa hüperrealistlik. Sama pädeb ka näitlejatööde kohta.  Paljud olulised sündmused (kuritööd, laste karistamine, enesetapp) on kas elliptiliselt vahele jäetud või viidud kaadriruumist välja. Me näeme kas põhisündmustele vahetult eelnevaid hetki või nende tagajärgi. Sündmusi esitletakse meile ühe või teise tegelase vaatepunktist, olgu selleks kooliõpetaja, kes püüab leida vastust külaühiskonda vapustavate pahatööde põhjustele, või doktori väike poeg, kes satub peale kõhedale episoodile isa ja tütre  vahel. Vaataja ei ole varustatud oluliselt suurema informatsiooniga kui seda paistab olevat filmi tegelastel. Palju on vihjelist, ambivalentset ja salapärast. Selline reebuslik jutustamisviis on Hanekele tüüpiline ning on eri variatsioonides kordunud filmist filmi. Küsimus, miks üks või teine asi aset leiab, on jäetud vastuseta. Miks piinavad sissetungijad noormehed julmalt perekonda filmis „Julmad mängud”? Millise  katastroofi eest põgenevad inimesed filmis „Hundi aeg”? Miks saadetakse kahtlasi videokassette ja traumaatilisi sõnumeid ontlikule kirjanduskriitikule filmis „Varjatud”?

Haneket köidab vaatamise ja nägemise problemaatika, nähtava ja mittenähtava vahekord. Kord on see pilgu võim („Klaveriõpetaja”), teinekord jälle piiratud vaateväljast võrsuv ahistus („Varjatud”). Haneke paigutab vaataja samale positsioonile sündmusi edastava tegelasega, kes  püüab nähtule ja kogetule anda mõtet, ehitada fragmentidest loogilisi ahelaid. Kas selleks, et aru saada enesega toimuvast („Klaveriõpetaja”), toime tulla süümega („Varjatud”) või vähendada teadmatusest tekkivat ahistust („Valge pael”). Iga kord on ratsionaliseerimisplaan määratud nurjumisele ning tegelane lõpetab traumaatilisel umbteel, peidab end kõige eest ära („Varjatud”) või väljub nõiduslikust ringist („Klaveriõpetaja”). Ikka troonib  nähtamatu nähtava üle, saladus arusaadava üle, absurdsus tähenduslikkuse üle, ütlemata jätmine väljaöeldu üle. Reaalsus ei ole ratsionaalselt vormitav, pusletükkidest pildi kokkupanekul jääb tükke kas üle või puudu.     

Tegevusaeg ja -koht

Filmi sündmused leiavad aset kusagil Saksamaa provintsis Poola piiri ääres, 1913. aastal, Esimese maailmasõja eelõhtul. Industrialiseerimine pole siit veel üle käinud, elatakse traditsioonilises külaühiskonnas sajandite jooksul kujunenud ühiselu reeglite järgi. Nagu tolleaegses Eestis, on kogukondliku elu keskmeks mõis ning aastaring käib külvist lõikuseni. Üksluist külaelu värvivad kirikuskäigud ja lõikuspühad,  hea uudis on see, kui uudist polegi. Igas peres on viis või rohkem last, suremus on kõrge. Surm on elu osa, sellesse suhtutakse fataalse leppimisega. Väärtused on aga õõnsad. Kiriku kantslist kõlavad manitsused vooruslikkusele on pühapäevane rituaal, millest pole mingit kasu, kui sul on toita tohutu pere. Ausus, puhtus, kasinus on tühjad sõnad, kui on näha, et pugemise ja kavaldamisega saab palju tõhusamalt  hakkama ning pahateole ei pruugi järgneda karistust. Talupojad on pragmaatilise meelelaadiga, saksapäraselt vaoshoitud karakteriga. Räägitakse ainult praktilistest asjadest, keegi ei filosofeeri ega abstraheeri. Emotsioone varjatakse, need on selles asises kogukonnas pigem nõrkuse tunnus või lihtsalt tarbetu lisavidin. Tunded pole kuhugi kadunud, aga need on surutud nii alla, et kui nad välja purskuvad, siis  juba afektidena (kapsaste rappimine, kanaarilinnu tapmine, doktori jälestussoolo ämmaemandale).

Vanema-armastuse väljanäitamine rikub kompromissitut vooruskasvatust ning mehe ja naise vaheline erootiline armastus ei sobi kokku pragmaatilise kosjasobituse traditsiooniga. Maise armastuse asemel pakutakse kiriku kantslist idealistlikku jumala-armastust, kuid ka see on tühi mõiste. Siirus ja vahetus on veel säilinud väikeste laste mõtetes ja tegudes,  aga küll needki varsti välja pekstakse. Külaühiskonnas on oma eliit, mis koosneb traditsiooniliselt koolmeistrist, pastorist, doktorist ja mõisnikust. Kõik nad tahavad siiralt midagi kohaliku elu heaks ära teha, aga kõigi pingutused nurjuvad. Individualistlik egoism, umbusaldus ja uhkus ei luba neil üksteist toetada. Nagu ikka külaühiskonnas jälgivad kõik kõiki, klatšitakse ning kujundatakse suhtumisi, liigub ebausku, väärkujutelmi ja ülekohtuseid  hinnanguid. Mida puristlikum ja kasinam on väärtussüsteem, seda rohkem on surutud pinna alla, seda rohkem on luukeresid kapis. Leidub hulgaliselt tabusid, mille olemasolu küll inimesed aimavad, kuid millest rääkimine on patt. Seetõttu puuduvad inimestel saladuste ja perversioonide ilmsikstulekul vahendid nendega toimetulemiseks, sest ka neil on oma saladused. Roimade seeria kutsub esile üldise paranoia ja kahtlustamise õhkkonna.  Kõik teavad midagi, aga keegi ei tee midagi. Kõik jälgivad üksteist, aga keegi ei näe midagi. Silmad on pärani kinni. Selline ühiskond on jõudnud oma tasakaalu viimasesse faasi. Vanad, religioonile tuginevad väärtused hakkavad kokku kukkuma. Kogukond on veel küllaltki monoliitne, aga juba on kohal Teine. Selleks, et jääda. Kohalike talupoegade asemel on mõisnikul mugavam palgata usinad ja vähenõudlikud poola hooajatöölised.  Veel on nad aktsepteeritud, kuigi õige pea hiilivad ligi uued, natsionalistlikud meeleolud. Lisaks hoiavad külarahvast erutusseisundis väljast saabuvad uudised. Kusagil suures maailmas käärib, on vaid aja küsimus, et puhkeks apokalüptiline sõda, mille industriaalne konts paiskab nagunii laiali kogu selle vana hea Saksamaa agraaridülli.   

Teema

„Valge pael” on eelkõige film kasvamisest ja kasvatusest. Omamoodi anti-„Kevade”. Lapsevanemana kerkib minus mitmeid pedagoogilise filosoofiaga seotud küsimusi. Kuidas akumuleerib laps, kes on kogemuste ja teadmiste osas puhas leht, välismaailmast informatsiooni? Kuidas mõjutab keskkond isiksuse  väljakujunemist? Kui palju me üldse kuulame last ning kui palju neile midagi selgitame? Ja kui mugav on teda vormida autoritaarsete direktiivide ning karistuste süsteemiga? Kui palju me lapsele tahtmatult valetame ning kui palju me sellega tema kujunevat isiksust kahjustame? Kuidas süstitakse/pekstakse alaealisse väärtusi ning kui palju ta neid uskuma jääb, isegi siis, kui ta tajub, kuidas täiskasvanud oma käitumisega nende väärtustega vastuollu  lähevad? Mis juhtub siis, kui kogu meie pedagoogika on skisoidne, ilma et me sellest arugi saaks? Kui olulised asjad jäävad selgitamata ning väheolulistele pööratakse liiga palju tähelepanu? Sellest johtuvalt on karistamine ebasümmeetriline: laps saab nuheldud täiesti vale asja eest ning pääseb tõsistele väärtegudele vaatamata puhta nahaga. Kuidas kujuneb välja relatiivne moraal? Milliseks vormub lapse maailmataju, kui ta näeb, kuidas inimesed  ümberringi valetavad ja silmakirjatsevad ning see on igati aktsepteeritav käitumisviis? Lapselt nõutakse küll viisakus- ning distsipliininõuete formaalset täitmist, kuid ta hoomab, kui julmalt täiskasvanud omavahel võivad käituda. Kuidas peegeldab sellisel juhul laps oma kasvukeskkonda, kuivõrd õpib head nägu tegema, varjama ja valetama? Kuidas tekib laste vägivald? Kuivõrd vale kasvatus võib saavutada vastupidise efekti,  nii et hoides distsipliini väikestes asjades ning tehes õigel ajal õiget nägu ning kuuletudes vastuvaidlematult autoriteetidele, võib ühiskonna superego valvsa silma eest peidus vallanduda täiesti antisotsiaalne käitumisviis? Kuidas laps õpib matkides, kui palju määravad tema väljakujunemist vanemad ning kui palju eakaaslased ja eeskujud? Kuidas võimenduvad teatud vägivaldsed omadused grupikäitumises? Kuidas kujunevad laste suhted oma vanematega?  Millest tekib tingimusteta armastus, millest hirm ning kuidas saab alguse vihkamine? Kuidas küla lapsele, nii laps külale … Ning peamine: kuidas vägivald edasi kanfildub?

Peks sünnitab peksu. Kui laps on emotsionaalselt sandistatud, kui vanemad pole talle õpetanud oskusi ja vahendeid oma tunnetega toimetulemiseks, vaid selle asemel hirmutanud masturbeerimise kohutavate tagajärgedega, siis kuidas need emotsioonid lõpuks välja elatakse? Stiihilise vägivalla ja sadismina?  Kas krooniliselt alla surutud tunded võivad pärssida inimlikkuse väljakujunemist? Milliseks kasvavad kord need lapsed, kes on sunnitud välja kujunema sedavõrd skisoidses kasvukeskkonnas?   

Tegelased

Erinevalt klassikalisest Hollywoodi draamaõpetusest puudub siin selge tegelaste muutumiskõver. Keegi ei mehistu filmi jooksul, ei soorita kvalitatiivset hüpet ega ennastületavat valikut. Režissöör ei kavatse kuulutada üht või teist üldinimlikku voorust, pakkuda lohutust ning tekitada rahuldust, mille efektiivseks edastuseks on möödapääsmatu kangelasega  emotsionaalne kaasaminemine ehk samastumine. Filmi tegelastel puuduvad sisestumisavaused. Nad on ka isiksutena piisavalt antipaatsed (välja arvatud väikelapsed, koolmeister, tema pruut ning mõisniku naine), et ei tekiks ülearust empaatiat. Režissöör Haneke eesmärk on pigem sündmuste ja suhete peeglis analüüsida sotsiaalseid võrgustikke. Eelnevast johtudes võiks „Valget paela” nimetada jahedaks filmiks, mis ei anna vaatajale  võimalust filmiga emotsionaalselt suhestuda, omaenese eluprobleeme ning emotsioone peategelase probleemidele ning emotsioonidele projitseerida. Kuid tegemist ei ole siiski läbinisti külma analüüsiga, milles autor paigutab tegelasi kui vigureid malelaual. Koolmeistri sümpaatialiin naaberasulast tulnud lapsehoidjaga, doktori laste omavahelised jutud surmast ning isegi pastori meeleliigutus, kui ta poeg kingib talle linnu, annavad filmile  hädavajaliku inimlikkuse tasandi. Kui puuduks igasugune võimalus empaatiaks, siis ei laseks vaataja süžeel teda isiklikult puudutada ning kogu problemaatika jääks emotsionaalselt kaugeks.       

Koolmeister

See on jutustaja, kelle vaatepunktist on lugu edasi antud. Ainuke, kes aktiivselt tegutseb, et välja selgitada küla tabanud roimade seeria põhjusi. Ainuke tegelane, kelle mõttemaailm ning moraalisüsteem vaataja omaga kattub. Õpetaja on pehme intellektuaalitüüp, kes on sunnitud elama piiratud kogukonnas, kes otsib võimalust seda muuta, ent on sunnitud pidevalt tegema kompromisse ning ise kohanema.  Ta püüab idealistlikult rõhutada inimlikke väärtusi ning tajub oma missiooni nurjumist, saab aru vanade kasvatusmeetodite brutaalsusest ning võimuesindajate kõneviisi väärusest, aga ei suuda end piisava jõulisusega kehtestada. Pehme loomuse tõttu nurjuvad ka tema eraelulised plaanid. Kalk, vanamoodsa väärtussüsteemi ning põlistatud hierarhiate ja võimusuhetega ühiskond rullib lihtsalt temast üle.       

Pastor

Autoritaarne patriarhikuju, kes leiab enesel olevat piiramatu volituse kehtestada ühiskonnas põlistunud väärtusi. Pastor on protestantlik fundamentalist, ta keeldub inimesi hindamast tegelike isikuomaduste põhjal ja lähtub hoopis mingist abstraktsest hingepuhtuse kontseptsioonist. Lapsevanemana on ta samuti täielik puritaan. Ta ei ela kaasa lapsepõlve infantiilsetele rõõmudele (elulust on talle üldse võõras asi), vaid vastupidi, soovib oma järeltulijad võimalikult kiiresti lapseeast välja tirida ning vormida neist kasinad, töökad ja vastutustundlikud kodanikud. Ka selline rõõmutu pürgimus on omane protestantlikule  eetikale. Lapsepõlv kui inimese iseseisev iga, on suhteliselt hiline kontseptsioon. Laps pole näiteks kalvinistliku doktriini järgi midagi muud kui puudega täiskasvanu ning see puue tuleb võimalikult kiiresti likvideerida. See tähendab, et ka alaealisele võib kohaldada sama karme karistusi kui täiskasvanule: kui laps varastab, siis käsi maha. Pastori motiivid võivad ju olla inimlikult mõistetavad: ta tahab kasvatada lapsi nii, nagu  teda ennast on kasvatatud, valmistada nad ette iseseisvaks eluks parimal võimalikul viisil, arvestades ümbritsevat keskkonda. Ent tema kasvatusmeetodid sisaldavad endas subtiilset sadismi.

Tahes-tahtmata kandub lastele rakendatud vägivald muteerunud kujul edasi. Kõige hullem ei ole mitte ihunuhtlus ise, vaid psühholoogiline paine, millega jumalasulane karistust tempereerib. See on manipuleeritud alandus ning süütunne, karistatud saamisega  sooritavad lapsed nagu jubeda ülekohtu oma vanemate vastu (teie valu pole midagi selle kõrval, mida meie peame teile haiget tehes tundma). Lapsed peavad endale ise vitsad tooma, hukatavad peavad endale ise haua kaevama. Kusjuures tegu ja sellele järgnev reaktsioon on absoluutselt ebaproportsionaalsed: karistatakse tegude eest, mis on laiemas plaanis kahjutud (hulkumine ning masturbeerimine) ning tegelikud väärteod on liiga käsitamatud,  et keegi usuks, et lapsed neiks üldse on võimelised. Selle tulemusena tekib lastel moondunud maailmataju, et karistus ei vasta tegelikult kuritööle ning pealtnäha korralikult käitudes on sul võimalik puhtalt pääseda. Tähtis pole mitte hoiduda kurja tegemast, vaid mitte vahele jääda. Sümptomaatiline on episood, kus koolmeister leiab pastori vanima poja turnimas kõrgel eluohtlikul purdel ja kärgib  temaga, et nii võib surma saada. Poiss leiab, et ta on väljavalitu: jumal hoiab teda, ükskõik mida ta ka ei teeks. See on pastori õpetuse üdi, peegeldudes vastu lapse elukogemusest puutumata teadvuses. Kui sa hoiad väikesed asjad korras, siis annab see moraalse õigustuse suuri asju teha. Koonduslaagri valvurid olid kõik eeskujulikud pereisad ning SS-hävituskomandolased eraelus galantsed härrasmehed. Pastor stigmatiseerib oma lapsed valge  paelaga, mis on väidetavalt puhtuse sümbol ning mille kandmine vabastab lapsed roojastest tegudest. Selle kandmine on ühtaegu nii alandus kui ülendus, nii viide eemaletõugatusele kui sakraalne alibi pääseda ükskõik mis süüst. Analüütikud on välja toonud valge paela kujundi sarnasuse hitlerliku Saksamaa juutide märgistamisega kollase kuusnurgaga ja teisalt hoopis analoogia SS-laste haakristikäesidemega.

Kirikumees keeldub aga reaalsust hoomama  väljaspool kristlikke dihhotoomiaid ning moraalseid tähendussüsteeme, nägema inimest teisel pool kontseptsioone ja kujutisi. Päris elu on dogmaatilise haritlase jaoks liiga tõlgitsematu ja traumaatiline. Kui kooliõpetaja tuleb talle rääkima oma kahtlustest pastori laste seotusest külas toimuvate kuritöödega, on pastori reaktsiooniks agressiivne eitus. Ta keeldub uskumast ilmselgeid sümptomeid, kuna reaalsuse nii absurdne ilmumisviis lihtsalt  ei sobi tema religioossete tõekspidamiste poolt korrastatud teadvusse. Ta tunnetab koolmeistri muret rünnakuna kõige selle vastu, millesse ta usub: pereväärtused, kristlikud normid, lojaalsus. Just pastori tüüpi nn rohujuure tasandi eliit: kogukonnaliidrid, tõsiusklikud bürokraadid, riigi- ja jumalatruud ametnikud on iga ühiskonna kandetala. Headel aegadel on nad ühiskonda tsementeeriv materjal, tasakaalustatud  arengu garant, halbadel aegadel saavad neist aga otsesed represseerijad ja lojaalsed võimu käsilased. Sest nad ei esita küsimusi, nende loomuses ei ole kõhelda tõdedes ja nad ei sea kunagi autoriteete kahtluse alla, ei iseenda autoriteet, ega ka nende kohal kõrguvate (keisri, füüreri, kiriku, jumala, sõjaväe) institutsioonide võimu. Nad on valmis vahendeid valimata kehtestama oma õigust. Inimlikkus on siinjuures teisejärguline. 

Ometi on pastoril lüüriline pool. Ta usub end olevat nõrgemate eest hoolitseja, moraalse eeskuju ja vaimse tugipunkti. Ta on vastutustundlik hoolekandja, olgu selleks oma pere, kogudus või puuris lind. Olgugi et läheduse väljanäitamine ei kuulu tema pedagoogilisse süsteemi, tungivad raudsest patriarhikihist aeg-ajalt läbi inimlikkuse signaalid. Kui pisipoeg toob isale väikese linnukese, et ta nii  üksik ei oleks, siis ilmub pastori verevaesesse näkku siiras hingeliigutus, mida ta ei suuda alla neelata.       

Mõisnik ja tema naine

Mõisnik on tõsine kapitalist, pragmaatiline majandusinimene, kellele isegi perekond on osa majandusüksusest. Oma meelest õiglane ja erapooletu, ei suuda parun mõista, kuidas keegi tema vastu saab olla. Ta ju täidab positsioonile kohast vereõigusega saadud rolli: majandab mõisa, annab rahvale tööd ja leiba, hoiab omasid ja karistab üleastujaid. Hoolitsedes kevadkülvi ja sügislõikuse eest, hoiab ta  kohaliku majanduse töös. Kuid läbinisti praktilise meelelaadiga inimesena puudub tal võime lugeda inimeste tundeid. Ta ei saa aru mõisavalitseja poja vihahoost, kui too ta paruni kapsaid nüsib, ega mõista ta ka oma naist ja tolle ärapõgenemise igatsusi. Kui naine tunnistab, et armastab teist meest, on paruni esimeseks reaktsiooniks välja uurida, et ega naine pole tollega veel maganud. Ning kui juba mõisahärra armastuse olemusest aru ei saa, on seda  ülekohtune oodata ka talle alluvalt külarahvalt. Paruness on aga naiselikult tundlikuma natuuriga, peene tundeilmaga inimene, kes on sunnitud oma elu veetma täiesti vales kohas ning tunneb seetõttu kohutavat ahistust ja üksindust. Omaaegne printsess Diana, kes täidab küll kohusetundlikult positsiooniga saadud esinduskohustusi, aga igatseb põgeneda vabadusse, rituaali- ja teesklusevabasse maailma, kus ei ole kalkuleeritud külmust  inimsuhetes, kus ei ole hiilivat vägivalda. Paruness tajub selgelt kohaliku elu piiratust, ükskõiksust, kadedust ja jõhkrust, mis hiilib traditsioonidele toetuva elulaadi pealispinna all. Tal jätkub söakust see ka välja öelda ning oma mehega konflikti astuda.   

Doktor

Doktor on leskmees, kes elab koos kahe lapsega ning kelle igapäevase toimetuleku ning seksuaalsete vajaduste eest hoolitseb ämmaemand. Lapsed armastavad oma isa, nagu lapsed peavadki seda tegema, isa suhe oma tütrega on aga kaunikestki hirmuäratav. Autor jätab otsad lahti, kas siin on intsesti tunnuseid või mitte, aga vihjelised signaalid on häirivad.  Doktori suhe tema eest hoolitseva ämmaemandaga on kõike muud kui inimnäoline. Talle käib närvidele naise orjameelsus. Me näeme siin samasugust ebasümmeetrilist ülekannet nagu pastori ja tema laste puhul: naise surmaga tulnud kibedus ning keelatud iha naiseks puhkeva tütre vastu leiavad väljapääsu ämmaemanda misantroopses äratõukamises, mis kulmineerub brutaalses lausungis „tee mulle teene ja sure ära”. Isikliku elu nurjumiste  leevenduseks leitakse patukott lähedalolijate hulgast ning järjest kasvab sadistlik tung teha haiget sellele, kes sind armastab. Doktori rafineeritud kõnepruuk ja väljenduse tüünus teevad selle etteaste erakordselt valusaks. See olmetasandi julmus, ühinedes teiste analoogiliste privaatvägivalla juhtumitega, kasvab kogu ühiskonda katvaks sallimatuse mustriks, mis hakkab lõpuks murendama ühiskonna integratsiooni. 

Lapsed

Lapsi on filmis mitut tüüpi. Esiteks väikesed lapsed, kes alles avastavad elu põhitõdesid. Nad saavad teada surmast ja omandavad uduseid ettekujutusi inimeste elutraagikast. Nad pole veel õppinud teesklema ja varjama oma  tundeid. Teiseks eraklapsed, kes on liiga teistsugused, et omaks võtta, ning kes ei oska end kaitsta ja on seetõttu külas asetleidvate anonüümsete sadismijuhtumite mugav märklaud. Nende hulka kuulub mõisniku poeg, kõhnuke pikajuukseline valges meremehekostüümis sinivereline, keda rammusad külalapsed vaenavad teistsuguse oleku tõttu, aga ka lihtsalt kadedusest. Kui mõisniku poeg teeb pajuvile,  mis teeb ka häält, kistakse tal vile käest ja väike meistrimees heidetakse jõkke. Teiseks ämmaemanda Downi sündroomiga poeg, kellel peaaegu silmad peast rebitakse. Kolmandaks imik, kellel puudub samuti võimalus ennast kaitsta. Ning siis teismelised külalapsed. Pastori vanemad järeltulijad ja nende ümber koondunud jõuk. Nad on vaiksed jälgijad ja salamahti toimetajad. Nad on alati kohal, nad hoiavad silma peal. Nad ei räägi palju, nad ei näita välja  oma tundeid (hirmu, rõõmu, meeleheidet), nad kuulavad justkui sõna, aga nende vaikses koostoimimises on midagi himuäratavat. Neil on grupilojaalsus ja -distsipliin. Nad tajuvad üldist moraalset relativismi, nad õpivad viise, kuidas mitte vahele jääda. Nad oskavad teeselda, mille ka kooliõpetaja ära tajub. Nad on juba omaks võtnud käitumisnormid, nad oskavad isa ootustele vastata. Aga hea ja kurja eristamisel on neil, hoolimata kristlikust ajupesust  ja karmidest karistustest, tõsiseid probleeme. Nad õpivad maailma tundma, nad kompavad piire – lubatavuse piire, vahelejäämise piire, karistamatuse piire. Kui kaugele saab minna? Nad on kognitiivselt selgeks saanud, et vägivald töötab.     

Vägivalla teisenemine

Eeldame, et kooliõpetajal on õigus ja need lapsed on süüdi küla tabanud salaroimades. Siin on raudne loogika: liiga karm kohtlemine tekitab irratsionaalseid agressiivseid impulsse. Vägivald lihtsalt teiseneb: distsiplinaarne vägivald nõrgemate (laste) kallal kutsub ohvris esile vägivaldse reaktsiooni temast nõrgemate vastu. See võimendub grupiviisilises tegutsemises. Laste puhul on aga vägivald alasti  sadism, mis, erinevalt pastori didaktilistest karistusmeetoditest, on nii absurdne, et vägivallatseja ometi püüab oma süüme rahustamiseks mingitki õigustust leida või siis vägivallaaktist omamoodi ohvritalituse korraldada. Enamasti toimub see täiskasvanute karistuse abitu matkimisena (mingi imelik, jumalikule kättemaksule viitav silt piinatud Downi-sündroomiku kaelas on nagu otsene viide isa poolt laste vastu korraldatud karistusrituaalile).  Selle ülepaisutatud absurdsuse tõttu tekitavad markantsed koolivägivalla juhtumid inimestes hämmastust, mida institutsionaalne ja reglementeeritud vägivald (pastor, sõjavägi) ei tekita. Sadismi rakendatakse nende suhtes, kes on teistsugused, kes ei oska ega suuda ennast kaitsta. Siit jälle otsene paralleel natsismi sünniga: ka siin võetakse ühiskonna painete väljaelamiseks kasutusele vägivald Teise vastu,  kellest luuakse imaginaarne vaenlane Meie-kehandile, olgu neiks juudid, homod, migrandid või intelligendid. Selle võrdlusmomendi tõttu on „Valget paela” tihti vaadeldud kui filmi natsismi ja teiste XX sajandi ohtlike mentaliteetide vaiksest sünniloost, pealegi leiab sündmustik ju aset Esimese maailmasõja eelõhtul Saksamaal.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming