Valgemini ja sirgemini!

Kui sügavale on juurdunud vähemuste ignoreerimine Ameerika ja Eesti filmikunstis?

HANNES AAVA

Seoses hiljuti meie globaalse küla kinodesse jõudnud kultusliku manga ja selle põhjal tehtud anime „Hing anumas“ Hollywoodi uusversiooniga1 ning veidi enne seda kinosid vallutanud Marveli filmiga „Doktor Strange“2 lahvatas filmivaldkonnas taas lõkkele nn whitewashing’i (mida võiks nimetada nt valgepesuks) debatt. Süüdistuste kohaselt värvivad Hollywoodi stuudiod teatud karakterid ja teemad valgeks, eelistades palgata valgeid staare, režissööre, stsenariste, võtta valgeid staare mängima mõnest muust rassist tegelaskujusid. Selles pole midagi uut: veidraimad näited jäävad tõenäoliselt 1950. – 1960. aastatesse, mil John Wayne mängis Tšingis-khaani3 ning Mickey Rooney kehastatud Aasia karakteri härra Yunioshiga rikuti osaliselt ära muidu klassikaks peetav „Hommikueine Tiffany juures“.4

Hollywood kaitseb end üldjuhul äriliste argumentidega: filme aitavad müüa staarid, enamik staare on paraku valged. Seega hakatakse valgepesu puhul seni pigem representatsiooniküsimusele keskendumise kõrval jõudma teise olulise küsimuseni: Hollywood kuvab küll nihestatud pilti USA ühiskonnast, aga probleemi juured peituvad ekraani taga ehk järjekindlalt valgeid eelistavas ja teisi tõrjuvas tööhõives.

Filmiteoreetikud on juba ligi sajandi vaielnud filmi ja ühiskonna suhte ning filmikunsti reaalsust jäljendava loomuse ehk mimeesi üle, jõudmata kunagi kõiki osalisi rahuldava selgituseni, millises suhtes on filmides omavahel tegelikkuse konstrueerimine ja selle representeerimine. Selge on aga see, et ühiskond mõjutab filme ja filmid mõjutavad ühiskonda. Robert Stam on tabavalt öelnud, et film on muu hulgas „ka lausung, ühiskonnas paiknevate tootjate ja vastuvõtjate kontekstualiseeritud suhtlusakt. Tõdemusest, et kunst on konstrueeritud ei piisa. Meil tuleb küsida: kella jaoks on see konstrueeritud ning milliste ideoloogiate ja diskursustega seoses?“5

Cannes’i tänavuse 70. juubeli puhul kokku kutsutud eelnevate aastate Kuldse palmioksa võitjate ühispilt tõi muuhulgas teravalt välja tõsiasja, et kui välja arvata keskel seisev Jane Campion, koosneb seltskond ainult vanadest valgetest meestest. Pildil vasakult paremale: Michael Haneke, Nanni Moretti, Costa-Gavras, Cristian Mungiu, Bille August, Ken Loach, Claude Lelouch, Jane Campion, David Lynch, Roman Polanski, Jerry Schatzberg, Mohammed Lakhdar-Hamina ja Laurent Cantet.

Erlend Štaub

Seega võime Stami küsimusest lähtuvalt eristada probleemi kolme tahku. Esiteks rassiline, seksuaalne ja muu vähemuslik esindatus ehk see, kui palju on naised, mittevalged, geid jne esindatud kandvate karakteritena – kellele räägitakse filmides lugusid? Teiseks tööhõive ehk kui palju vähemuste esindajaid leiab tööd filmitööstuses – kelle abil neid lugusid jutustatakse? Kolmandaks suhe auditooriumiga kui nende kahe kombinatsioon – kuidas haakuvad jutustatavad lood publikuga ja kas need kõnetavad vaatajaskonda?

Esindatus

Kuna meie planeedil väheneb pead­pööritava kiirusega etniliselt homogeensete riikide hulk ning näiteks USAs möödub mittevalgete arv valgete omast juba 2050. aastaks, on küsimus mingil määral aktuaalne iga riigi või piirkonna filmitööstuse kontekstis, sh Eestis.

Ühiskonnas vähemuses olevate või marginaliseeritud gruppide esindatus kinolinal ning nende paigutus lugudesse võib anda aimu sotsiaalsetest eelarvamustest või paljastada süstemaatilise tõrjumise. Äärmuslikuks näiteks on hiljuti levinud statistika araabia päritolu Hollywoodis tööd otsivatest meesnäitlejatest, kellel ei ole võimalik pärast 9/11 sündmusi enam tööd leida muudes rollides kui terroristidena6 ning üle 90 protsendi on neid juhte, kus nad hukkuvad valge kehastatud kangelaskarakteri käe läbi.

USA peavoolu filmitööstuses lokkav küünilisus, klišee- ja eelarvamuspõhine lugude jutustamine ning raha-ennekõike-argumendid ei tohiks enamikule meist kuigi suure üllatusena tulla, küll aga leidub minevikust piisavalt näiteid, et kvaliteetne film võib saada USAs kassahittiks ka ilma ühegi valgeta peaosas. Hiljutisteks näideteks üllatushitid „Avastamata arvud“ ja „Kao ära“.7 Heaks näiteks on ka Taiwani päritolu filmirežissöör Ang Lee, kes on suutnud kõiki valget staari kassaeduga võrdsustavaid teooriaid murda selliste kassahittidega nagu „Pii elu“,8 kus polnud ühtegi valget staari, või „Tiiger ja draakon“,9 mille rahvusvahelisest kaastootmisest ja julgest otsusest jääda sajaprotsendiliselt kultuurilise autentsuse juurde oleks palju õppida „Hinge anumas“ või „Seina“10 laadsete käkkide tootjatel.

„Hinge anumas“ puhul tõmmati ämber endale irooniliselt kaela segaste (et mitte öelda lollide) loominguliste otsustega: kui filmi tegevus oleks viidud Aasiast teise kultuurilisse konteksti, à la tuleviku USAsse ning kogu lugu ümber mängitud – nagu tegi näiteks Martin Scorsese Korea filmist „Põrgulik amet“ vändatud ümbertöötluses „Lahkunud“11 – ei oleks kedagi häirinud Scarlett Johansson peaosas, sest tuntud lugude ümbertõstmist ühest kultuurikontekstist teise on harrastatud juba sajandeid ja oleks absurdne süüdistada näiteks Akira Kurosawat rassismis, kui ta töötleb stsenaariumis Shakespeare’i, aga ei kasuta briti näitlejaid. Tõenäoliselt stuudio ebakindlusest tingituna jäeti aga „Hinge anumas“ tegevus Tōkyōsse ning filmi alguses õnnetusse sattunud jaapani tütarlaps ärkab pärast ajusiirdamist valges, Scarlett Johanssoni „kehastatud“ robotkehas.

Kuigi filmis üritatakse umbes viie minuti jooksul lisada lisamõõde karakteri psüühilisele traumale ja teisenemisele – suurfirma on korraldanud vägivaldse rassivahetuse – kaob see motiiv edaspidi filmist. Küüniliselt toimub valgepesu siin suisa filmi loos endas, luues reaalsusele iroonilise metafoori. Seda kinnitab asjaolu, et Johansson oli rolli palgatud enne, kui oli valmis stsenaarium, mida kirjutas mitteametlikel andmetel kokku seitse, ametlikel andmetel kolm inimest.

Tööhõive

Los Angelese UCLA ülikoolis korraldatava USA filmitööstuse mitmekesisust, naiste ja mittevalgete tööhõivet ja esindatust nii kinos kui teles uuriva Ralph J. Bunche’i keskuse iga-aastase uuringu12 kohaselt oli 2015. aastal filmi peategelane 86% tõenäosusega mees ning 74% tõenäosusega valge (USAs on naisi ühiskonnast 50,4%, valgeid 61%). Keskuse uuritud aastatest 2011–2015 oli üllatuslikult kõige edukamalt ühiskonna tegelikule koosseisule vastava esindatusega aasta 2013, pärast seda on näitajad jälle langenud.

2016. aasta andmed küll veel puuduvad, ent selge on see, et üksikute hiljutiste mittevalgete lavastajate ja lugudega filmide edulugude, näiteks äsja Eestigi kinodes näidatud trilleri „Kao ära“ või parima filmi Oscari võitnud „Kuupaiste“13 puhul ei saa rääkida probleemi lahenemisest, vaid sähvatusest, mis on andnud märku, et suurstuudiote väidetel, nagu vastaks Hollywoodi status quo turunõudmistele, ei ole mingit alust. Bunche’i uuringu järgi on uuritud perioodil olnud äriliselt edukamad just need filmid, mis on rassiliselt mitmekesisemad. USA demograafilist olukorda arvestades on see ju ka ülimalt loogiline: ekraanil tahetakse näha karaktereid, kelle probleemidega, tulenegu need siis rassist, seksuaalsest sättumusest või muust, on kergem samastuda.

Scarlett Johansson osatäitmise puhul filmis „Hing anumas“ oli probleemiks see, et ta mängis jaapani tüdruku hingega, aga valge nahavärviga naist. Loo seisukohalt polnud ühtki pädevat põhjust, miks poleks võinud või pidanud selles rollis kasutama mõnd asiaadist näitlejannat.

Kaader filmist

Küsimused Eestile

Nagu öeldud, võib valgepesu-küsimusi esitada iga ühiskonna ja valdkonna kohta. Millised on ühiskonna vähemuste võimalused end vastaval alal teostada? Kui palju on riigikogus, juhtivatel kohtadel, arstide, juristide või filmitöötajatena tööl venelasi, geisid ja teisi marginaalseid ühiskonnagruppe? Kui palju on meie filmides või seriaalides kandvaid venelasekaraktereid? Soovimata siinkohal pidada monoloogi kvoodisüsteemide vajalikkusest, kerkis käesoleva teema ja filmi kontekstis paratamatult huvi, milline on olukord Eestis.

Google Scholari ja ETISe otsingute abil ei õnnestunud leida ühtegi laiaulatuslikku teaduslikku uurimust Eesti venelaste kujutamisest filmis ega statistikat nende tööhõive kohta. Ainus teadaolev käsitlus on Eva Näripea analüüs „The Women Who Weren’t There: Russians in Late Soviet Estonian Cinema“ vene naiste kujutamisest hilise Nõukogude Eesti filmides kogumikus „Postcolonial Approaches to Eastern European Cinema: Portraying Neighbours on Screen“. Lähimineviku filmidest ei meenu tegelaskujuna ühtki meeldejäävat Eesti venelast, geid peategelasena või üldse mõnd lugu, mis kujutaks meie ühiskondlikku situatsiooni sajaprotsendilise usutavusega. Nagu Hollywoodi puhul, võib Eestiski ette heita vildakat esindatust filmides: mitmed ühiskonnagrupid pole filmides kuigi veenvalt ega piisavalt pildil.

Ei tahaks arvata, et tegu on teadliku süsteemse šovinismiga, kus riigi või produtsentide toetust ei saa nimetatud teemadel kõnelevad filmid. Pigem loodan, et meil on marginaliseeritud gruppide kaasamine alles hoogu võtmas ning paljude teadvusse ei ole need teemad veel jõudnud. Homoseksuaalsuse kohta tehtud hiljutise küsitluse tulemusi vaadates tekkis mul küll hirm, et võib-olla tõesti läheb rahval hirmudest ülesaamisega aega veel paar sajandit.

Loodetavasti oskab meie filmitööstus olla siin muutuste esilekutsuja, mitte reageerija. Üks varem marginaliseeritud grupp on juba meie filmiorganisatsioonides suutnud mitte ainult võrdsele positsioonile jõuda, vaid ka võimu haarata, sest mitut neist, nt Eesti Filmi Instituut, Pimedate Ööde Filmifestival ja Eesti Filmiarhiiv, juhivad naised.

Muidugi ei pääse sellise teema puhul mööda abstraktsetest simulatsioonidest valmis filmide käsikirjade ümbermängimisel. Küsigem näiteks, millist sotsiaalset kaalu ja sisulist vürtsi lisavaid nüansse oleks saanud „Teesklejate“14 stsenaariumile juurde anda ühes paaris üht poolt venelaseks muutes, kuidas oleks „Polaarpoiss“15 toiminud transseksuaalse peategelasega või mis oleks saanud „Klassikokkutulekust“,16 kui üks karakteritest oleks filmi lõpus kapist välja tulnud? Võib-olla on sellisteks ekstravagantsusteks Eestis aga veel liiga vara.

1 Shirow, Masamune. Kōkaku Kidōtai. Kodansha, 1989; „Ghost in the Shell“, Mamoru Oshii, 1995; „Ghost in the Shell“, Rupert Sanders, 2017.

2 „Doctor Strange“, Scott Derrickson, 2016.

3 „The Conqueror“, Dick Powell, 1956.

4 „Breakfast at Tiffany’s“, Blake Edwards, 1961.

5 Stam, Robert. Filmiteooria. Sissejuhatus. 2015: lk 294

6 http://www.gq.com/story/muslim-american-typecasting-hollywood

http://uk.businessinsider.com/im-an-arab-actor-whos-been-asked-to-audition-as-a-terrorist-30-times-2017-2?r=US&IR=T

7 „Hidden Figures“, Theodore Melfi, 2016; „Get Out“, Jordan Peele, 2017.

8 „Life of Pi“, Ang Lee, 2012.

9 „Crouching Tiger, Hidden Dragon“, Ang Lee, 2000.

10 „The Wall“, Doug Liman, 2017.

11 „Mou gaan dou“, Andrew Lau, Alan Mak, 2002; „The Departed“, Martin Scorsese, 2006.

12 Ralph J. Bunche Center For African American Studies – 2017 Hollywood Diversity Report.

13 „Moonlight“, Barry Jenkins, 2016.

14 „Teesklejad“, Vallo Toomla, 2016.

15 „Polaarpoiss“, Anu Aun, 2016.

16 „Klassikokkutulek“, René Vilbre, 2016.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming