Valgusetooja ja kolm lugu paradiisist

Gust van der Berghe: „Filmi tehes tuleb igal hetkel teha esteetilisi valikuid.”

TRISTAN PRIIMÄGI

„Kui ma magama jään, siis on see tule pärast. Ära isiklikult võta,” viitab Gust van der Berghe kamina suunas. Tuli ja valgus on alati tähtsal kohal selle prillidega vahetu ja tagasihoidliku olemisega mehe filmides. Teda vaadates on raske uskuda, et selles inimeses võiks olla impulss teha nii julgeid ja intuitiivseid teoseid. Gust van der Berghe on Tallinnas Pimedate Ööde filmifestivalil esindamas oma uut mängufilmi „Lutsifer” („Lucifer”, 2014), mis on kindlasti üks selle aasta tähelepanuväärsemaid. „Lutsifer” võtab kokku allegooriliste eneseotsingute triloogia, mis mõjub oma siiruses täiesti anakronistlikuna. Esmafilmis „Flandria Jeesuslapsuke” („En waar de sterre bleef stille staan”, 2010) on ta pannud Jeesuslapse sünni loos kolme kuningat mängima Downi sündroomiga lapsed, teises filmis „Sinilind” („Blue Bird”, 2012) on ta lavastanud Maurice Maeterlincki muinasjutu sürrealistliku mõistuloona Aafrikas ja „Lutsiferis” räägib inimese pattulangemise loo uuel viisil, mis meenutab filmikunsti kunagisi kuldaegu, kui seansi lõppedes jäi inimestel ruumi ka oma mõttele ja arvamusele. Van der Berghe filmid on kohati keerukatest vormilistest otsustest ja sümbolistlikust filmikeelest hoolimata väga lihtsad. „Ma pidin tegema ringikujulise filmi, et Tallinna kohale jõuda,” ütleb ta muiates.

sirp_14-48_0026__art_r1

Kas „Lutsifer” on esimene ringikujuline film? See on justkui viide nii maailma loomisele kui eluringile … Miks otsustasid sellise lahenduse kasuks?

See on lihtne vorm. Kunsti ülesanne peakski olema öelda asju lihtsal viisil, aga tõlgendusele avatult. Muidu võid võimalike tehniliste lahenduste matemaatikasse täiesti ära eksida. Ma läksin tagasi renessansiajastusse ning püüdsin mõista selle perioodi kunstniku, aga ka teadlase mõtteviisi. On väga huvitav, kuidas sel ajal on käsitletud paradiisi ja pattulangemise temaatikat. Film põhinebki Hollandi XVII sajandi näitekirjaniku Joost van den Vondeli samanimelisel näidendil. Nagu hollandikeelne Shakespeare. Kuigi ma ausalt öelda ei lugenud seda üldse läbi, sest see oli liiga keeruline, aga tahan sellele siiski viidata kui inspiratsiooniallikale.

Lutsifer” on justkui väga tuttava kultuurimüüdi edasiarendus. Üleloomulik trikster, ingel või kurat, tuleb linna ja keerab inimeste elu pea peale. Räägime kas või „Meistrist ja Margaritast”, Pasolini „Teoreemist” („Teorema”, 1968) või sinu naabri, hollandlase Alex van Warmerdami „Borgmanist” (2013). Kuidas sa sellesse sugupuusse suhtud?

Sinu nimetatud filmid mulle eriti ei meeldi. Võib-olla võiks Pasolinile nüüd uue võimaluse anda, kui olen ka teinud filmi sellel teemal. Mulle on põhiline lisada sellesse loosse huumor, mis on otsekui inimlikkuse kohaloleku kinnitus.

„Borgman” on küll naljakas, aga seal tekib mul keeleprobleem. Flaami näitlejad räägivad hollandi keelt ja ma lihtsalt ei jää seda uskuma.

Sinu filmides on huumor alati kohal, aga mitte otseselt esil.

Parim nali on selline, mis näeb välja nagu juhus – see justkui polekski pidanud naljakas olema. Mulle meeldib vaadata ka nn suurt huumorit, aga siin püüdsin säilitada realistliku raami. Suurte naljade ja suurte lugude väikesed versioonid.

Mis sind paelus selle motiivi juures? Võluv võõras saabub eikuskilt ja paljastab rahvale nende vead, suunates neile peegli näkku.

Mingis mõttes olen ma teinud ise ju sedasama: lähen kuskile filmima ja räägin kohalikele lugusid sellest, mida ma soovin. Panen nende pähe oma filmireaalsuse. Loos olen alati kindel, aga mitte viisis, kuidas seda jutustada. Kõik mu kolm filmi on rääkinud paradiisist.

Nii et sinu meelest moodustavad need triloogia?

Muidugi. Kõigi kolme teema on sarnane. Seekord polnud lugu isegi oluline, vaid pigem motiiv. Vaataja peaks tajuma nende filmide sarnast olekut.

Ma kutsun oma esimest filmi „punktiks”: film ei liigu kuskile, näitlejate meeleseisund on püsiv, ühtlasi igavene ning murdumatu. Teine film kulgeb nagu joon, rännak, mida püüdsin ka visuaalselt edasi anda. Nüüd olen tagasi punkti juures. Sündmused leiavad küll aset, aga me jälgime lihtsalt nende kulgu, seda, kuidas kõik kokku variseb. Aeg ja ruum on konkreetsed.

Ma olen „Luciferi” komplekssuse üle väga uhke. Vahel tundub, et seda on isegi veidi liiast, aga on elemente ja motiive, mis triloogia raames kaovad, naasevad ja korduvad.

Kas sul on tunne, et filmides ei ole tänapäeval enam piisavalt imelisust ega imesid?

Absoluutselt. Seetõttu on mu filme väga raske müüa või inimestele selgitada. Ma tunnen, et mul pole vaja seda teha. Inimesed peaksid meeldimise korral mu kunsti võtma sellisena, nagu ta on.

See on ka seotud minu filmides korduva paradiisi motiiviga. Mul ei ole paradiisist sooja ega külma, aga seistes näiteks mõne võrratu maali ees, kogen ma kaht emotsiooni: üks on justkui imet­tegev, pühalik tunne, mis loob seose paradiisiga. Ent mind valdab see­juures kurbus, sest tunnen, et tegemist on millegi igaveseks kaotatuga. Ma ei püüa teha filme imedest, sest need oleksid kohutavad filmid. Ma püüan lihtsalt olla ja näidata.

Belgia kõige tuntumad ja hinnatumad filmitegijad vennad Dardennes’id on valinud sinu omast sootuks vastupidise tee.

Täiesti vastupidise. Mulle meeldivad nende tööd ja ka enda omad. Asi on pigem selles, et vaataja või näiteks festivaližüriini jõudmiseks on vaja teha kompromisse. Päriselu kujutavas filmis pole see niivõrd teema, aga minu filmide puhul … Arvan, et need vajavad lihtsalt aega. Võib-olla pean ma enne ära surema.

Selles võrdluses on üsna hästi näha, millist filmikunsti ootab Euroopa. Pigem realistlikku kui fantastilist.

Belgia ajalehes oli pommuudis, et Dardennes’id kasutasid oma filmis seekord muusikat. Vau, muusikat! Järelikult on see rõõmus film! Kõik on nii tõsised – ja ka auhindu ei tohiks kaugeltki nii tõsiselt võtta, kui seda tehakse. Mul on vajalik tunnustus olemas ka ilma nendeta, kahju ainult, et me ei saanud „Lutsiferile” korralikku maailma esilinastust. Cannes seda ei võtnud (seal esilinastusid mõlemad van der Berghe eelmised filmid – toim) ja nii Berliin kui Veneetsia lausa vihkasid seda filmi. Kahju, aga eks me näeme, kuidas tal nüüd minema hakkab.

Gust van der Berghe on „Lutsiferi” tiitrites ühe eeskujuna maininud Hieronymus Boschi, kes kujutas oma maalidel nii taevast,  maad kui põrgut ringikujulisena.

Gust van der Berghe on „Lutsiferi” tiitrites ühe eeskujuna maininud Hieronymus Boschi, kes kujutas oma maalidel nii taevast,
maad kui põrgut ringikujulisena.

Kaader filmist

Tänapäeval on üldse haruldane näidata filmides midagi üleloomulikku või allegoorilist.

Maagia kadumisele aitab kaasa ka nii tehnika areng kui meedia pealetung. Ainus asi, mida me kogeme enda ümber, on reaalsus. Selle tõttu oleme me tegelikult lakanud uskumast seda, mida me näeme. On väga oluline püüda hoida teatud võlu, loojutustamise reegleid, pildikvaliteeti. Ma ei kopeeri renessansikunstnikke, aga ma vaatan nende ideid ja tööriistu ning püüan neid kaasajastada.

Kui ringiga ringi juurde tagasi tulla, siis miks on pilt ringikujuline?

Ma seisin Mehhikos vulkaani põhjas ja vaatasin üles. Mida ma nägin, oli kraatriserv ehk maa, ümbritsemas taevast. Taevas oli justkui maa vangistuses, suletud. Ma mõistsin, et kui ma seda efekti filmis kasutada ei saa, siis pole mõtet seda filmi teha.

Kuidas sa selle efekti saavutasid? Milliseid tööriistu sa seejuures kasutasid?

Me pidime looma kaamera prototüübi, et „Lutsiferi” filmida. Me võtsime peegelkoonuse, selle külge panime klaastoru ja toru teise otsa kaamera. Sellega on võimalik filmida 360° ümmargust panoraampilti. Professorid aitasid optika välja mõelda ja läätsed on sellised, et stseeni valgustamiseks piisab vaid ühest küünlast, nagu on näha ka filmi ühes murrangulises kaadris. Valgus paistab selle optikaga filmituna täiesti teistsugune, sest läätsed on väga valgustundlikud.

Panime leiutise nimeks Tondoscope.

Sinu filme pole üldse saada. On keegi nad üldse välja andnud?

Vaatame, mis sellest saab, sest ma olen kategooriliselt DVDde vastu. Neil pole mingit väärtust. Film ise on veel endiselt väga väärtuslik. Mul on plaanis teha suur fotoraamat, panna sinna tekstikatked, muusika ja ka filmide DVDd. Tahaks teha midagi ilusat. Ja tahaks kõik kolm filmi ühe paketina välja anda.

Kas Lutsifer kui mütoloogiline tegelane on sulle sümpaatne?

Jaa, kindlasti. Mitte mingist satanismist, aga minu meelest on tema müüt väga ilus. Ta on inimesele lähemal kui Miikael või Gaabriel. Ta hoolib inimese tegemistest ja on teistest ausam, aga ka uhkem. Lutsifer polnud küll algselt inimese pattulangemise otseseks põhjustajaks, aga ma muutsin veidi seda piiblilugu. Algses loos on kolm deemonit, Lutsifer, Belial ja Peeltsebul. Lutsifer erines teistest, temas oli õrnust. Filmis on näha tegelasi, kes on temast märksa halvemad, näiteks pidevalt naeratav valehammastega mees.

Miks sa otsustasid „Lutsiferi” Mehhikos üles võtta?

Seal on maailma kõige noorem vulkaan ja ma läksin seda vaatama. Mehhiko elus on sürrealismi, mis sarnaneb väga Belgia omaga. Me sobime täiuslikult. Asjad klappisid kokku. Vulkaan on väga huvitav nähtus, see hõlmab mingil moel nii lõppu kui algust. Sattusin ühte külasse, kus inimesed olid nii põikpäised, et kui vulkaan purskama hakkas, keeldusid nad külast lahkumast. See näitab nende olemust: nad keelduvad muutustega kaasa minemast. Kui kogu Mehhiko on tänapäevane, siis nemad elavad väga arhailiselt. Nad imiteerivad järjekindlalt mingit traditsiooni, mida tegelikult pole enam olemas. Nad justkui ootaksid hetke, mil see kõik kokku kukub, nagu ootavad inimesed „Lutsiferis” tegelikult paradiisi kollapsit.

Tänavaruuporitest hoovas seal pidevalt mingit müra ja kogu see koht sarnanes oma absurdsuses pigem põrgu kui paradiisiga.

Lutsifer tähendab valgusetoojat. Filmis ütleb noor Maria: „Ma tahan tuua inimestele valgust.” Kas nende kahe tegelase vahel on mingi kummaline seos?

Valgus ongi siduv seos, see, mis on hetkede vahel. See võib olla küünal, aga ka see siin (viitab kaminale – toim). See võib sind põletada. „Sinilinnus” põles maa. Minule tähendab see millegi kadumist. Valgus seob, aga ka lahutab. See võib tuua nii valguse ja valgustatuse kui ka hävingu.

Valgus (valgustatus) lahutas inimese paradiisist ja pani minu arvates aluse elule, sest elu aluseks on hea ja kurja vastasseis. Enne seda inimese elukohaks olnud paradiis on minu arvates väga ebahuvitav koht. Suletud, hirmus, fašistlik paik.

Kui inimsugu ja elu sai alguse pattulangemisega, siis tundub, et „Lutsiferi” külaelanikud ei suuda muutusega toime tulla.

Tegelased ei muutunudki, küll aga see, kuidas nad üksteist näevad. Nende omavaheline suhe. Toon muutub ka filmi jooksul pidevalt: kergest komöödiast realistlikumaks ja lõpuks päris sürrealistlikuks.

Kas sa mõistad nad hukka või pigem toetad neid?

Ei kumbagi. See ei ole mulle nii oluline. Mind huvitab pigem brueghellik vaade, üldisem pilt. Bruegheli pilte vaadates ei räägi keegi tegelaste emotsioonidest. Nendes on midagi suuremat. Sind valdab pigem kohalolekutunne, et kuulud nendega koos sama taeva alla.

Aga inimkonna saatus on sulle ikka oluline?

Jah, ka filmis, kuigi ma vaatlen neid n-ö linnu rakursist. Nad tegutsevad ju armastuse nimel ja ma ei pea seda väga kurvaks filmiks, ka lõpus on kurbus segunenud rõõmuga.

Lutsifer” on justkui piibliteemade kollaaž, viited Paabeli tornile, vee peal kõndimisele, Kolgata teele … Mis tõmbab sind religioossete teemade poole?

Üldiselt öeldes on asi juurtes. Paljud meie lood ja ka meie tänapäev põhinevad suuresti neil lugudel. Mul pole plaanis katoliku kirikut ei kaitsta ega hävitada, oluline on religiooni juures hoida elus seda, mis on meeldiv ja äge. Mulle on selleks elemendiks lood. Ma ei käi kirikus, aga naudin mõnd religiooni aspekti väga. Käisin täna Tallinna Püha Vaimu kirikus, teenistus oli just alanud. Istusin ja veidi aja pärast hakkas koor laulma minu kohal, nii et ma neid ei näinud. See kogemus on vabalt võrreldav filmikunstiga.

Ja ka sellesama ime temaatikaga?

Jah, ja siin pole küsimus enam tingimata usus. Imetlusega kirikut vaadates mõistad, et selle on teinud inimene. Kirik pole püha mitte sellepärast, et see on jumalakoda, vaid sest see on meie tehtud! Parim muusika on tehtud jumalasse, millessegi uskudes.

Eestlased peavad end uhkusega paganateks, aga selle tulemusena ei saa me vahel lihtsatest kultuurimärkidest aru ega oska tegelikult õhtumaa kultuuri tõlgendada. Kuidas on lood Belgias?

Kes olen mina, et Belgia kohta arvamust avaldada? Ma olen liiga noor ja minu kogemus erineb mu vanemate omast täiesti. 1950-60ndatel valitses täielikult katoliku kirik. Kuuekümnendatel lagunes see kõik muidugi üsna kiiresti laiali ja uus põlvkond pole ei kiriku vastu ega poolt. Kirikud on küll tühjad, aga ma ei nimetaks inimesi ka paganateks. Minu meelest väga huvitav õhkkond religioonist rääkimiseks ja selle kujutamiseks. Mulle tundub, et paljud inimesed vaatavad mu filme avatult: nad suudavad tänu oma taustale filmi teemaga suhestuda, ega ole nähtu üle vihased. Mehhikos on muidugi teine lugu.

Kas nad võtavad seda tõsisemalt?

Uhh … Kuskil külas „Lutsiferi”-nimelise filmi tegemine osutus ikka väga keeruliseks. Õnnetuseks ma lobisesin neile filmi pealkirja kohe välja ja nägin nende reaktsioonist, et oleks selle pigem pidanud saladuseks jätma. Suur viga. Olin kohaliku preestriga hea sõber ja teda hakati sellepärast satanismis süüdistama.

Kõik sinu filmid esitavad mingi väljakutse filmikoodidele nagu koloriit, kompositsioon, narratiiv jne. Kas see on teadlik lõhkumine?

Ma tahan lihtsalt olla aus ja mulle on see kõik täiesti loogiline. Ma monteerin ülikiiresti. Filmi tehes tuleb igal hetkel teha esteetilisi valikuid – õige või vale. Ma lihtsalt usaldan oma intuitsiooni.

Su filme on väga raske üles leida. Kellele need kuuluvad?

Õigused on minul aga ma andsin kõigi oma filmide õigused vabaks. See taktika on ennast ära tasunud: „Flandria Jeesuslapsukest” näidatakse regulaarselt kinos igal kolmekuningapäeval. Igaühel on õigus küsida minult linastuskoopiat ja luba mu filme näidata. Annan need tihti tasuta, aga nõudega, et linastuse juurde peab korraldama ka midagi lisaks, tegema sellest sündmuse. Vahel küsime ka pisut raha, et uusi koopiaid teha, aga vastu anname terve paketi: plakatid, taustamaterjalid ja muu.

Muusikaäris on juba tavaline teha uus muusika tasuta allalaetavaks. Sina justkui näitad sellele mudelile teed filmimaailmas.

Ükski müügiagent ei lubaks seda iial, aga ma olen oma filmide Beneluxi maade õigused alati endale jätnud, nii et neis riikides võime teha, mida tahame. Ma võin anda oma filmid tasuta kasutada, aga ma lihtsalt ei taha, et neid vaadataks failidena või DVD pealt.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming