Vanad kuked saputavad sulgi

Sigrid Saarep

Ka intellektuaalist joodiknaine on siiski arvestatav idee mõne tulevase filmi tarbeks.Dokumentaalfilm „Emumäe Eedi ja Lobi küla Kristjan”, 28 min. Stsenarist, režissöör ja operaator Manfred Vainokivi, toimetaja Peeter Sauter, produtsent Marju Lepp. Filmivabrik, 2008. Esilinastus kinos Sõprus 23. I.     Dokumentaalfilmi tehes on võimalik oma objektile läheneda empaatiaga, sisse- ja kaasaelavalt ehk püüda portreteeritava maailma näha just sellele inimesele omases vaimses ja füüsilises keskkonnas.

Kindlasti eeldab see autori ego neutraliseerimist isikliku võimu tasandil ning pikemat partnerlussuhet. Sageli saab just võimuküsimusest komistuskivi, mis hea filmiidee tegemisprotsessis kihva keerab. Kui portreteeritavast  saab vaenlane, nii nagu juhtus filmis „Radikaal”, või ohver nagu mängufilmis „Magnus”, kerkib kohe esile eetika ja moraali probleemistik. Mitte ainult juutide pahameelt pälvides on isegi massimõrvar Hitlerit püütud inimnäolisena kujutada. Kirjanik Tony Parker salvestas 1960. aastatel Briti vanglates seksuaalahistajatega dokumentaalsed intervjuud ja kirjutas seejärel intervjueeritute  kõnemaneeri võimalikult autentselt edasi andes suurepärase raamatu „Väärdunud liin: seksuaalahistajad„ („The Twisting Lane: Some Sex Offenders”, 1969). Lugudest rullus lahti meeste lapsepõlv ja sotsiaalne taust, sageli alkohoolikust isa, vaesus, katoliiklus ja ahistamine, mis nende elukäigu ette ära määras.

Dokfilmi „Emumäe Eedi ja Lobi küla Kristjan” nimipeategelased on kineastid Edvard Oja ja Kristjan Svirgsden. See on nukker  ja naljakas meestefilm, kus ainsa naisena figureerib Eedi pensionärist ema, kes vaibale sittuva ja kartulivagudes sibliva kanaga ja oma õrna lauluga („Kas ema südant tunned sa”) filmitava Eedi varasema teose „Autoportree emaga” taas esile toob ja seekordse filmiloo käima lükkab.

Minu arvates kujutab Manfred Vainokivi viimane dokumentaalfilm solidaarsust, seda inimeste ühtekuuluvustunnet, millest viimasel  ajal palju räägitakse, eelkõige majanduskriisist tingitud kokkuhoiupoliitikaga seoses. Inimese ja mitte riigi mätta otsast vaadates on solidaarsusel ka teisi tahke: näiteks on olemas meestevaheline solidaarsus, ametialane kokkukuuluvustunne ja alkoholisõltlaste üksteisemõistmine. Need kolm inimliku mõistmise tasandit tuuaksegi Vainokivi filmis vaatajani.

Filmi lugu on lihtne. Kolleegid, kaks üle keskea lävepaku jõudnud filmimeest, istuvad  talukambris või õuel, võtavad viina ja räägivad mööda libisevast elust ja karjäärist. Teineteise tögamine on siiras, aasiv, vaimukas ja heatahtlik, umbes selline, nagu mängisid näitlejad Aarne Üksküla ja Jüri Järvet „Päikesepoistes” (Eesti Draamateater, 1981) või vanad torisejad Jack Lemmon ja Walter Matthau samanimelises menufilmis. Kaks vana kukke saputavad korraks valged suled tolmukorra alt puhtaks ja säravaks. Meeste vestlust ei saa võrreldagi  filmis „Valli baar” dokumenteeritud joodikulalinaga, see on sama kui võrdleksime Paul Kerest mingi valla malemeistriga. Joodiku jutt võib olla täiesti vastutustundetu möga ning selle avalik esitus ekraanil võiks kvalifitseeruda labase kuriteona, nii nagu seda on psüühiliselt haige inimese ärakasutamine „kunsti nimel”. Eedi ja Kristjan on aga kaadrist läbi lipsavate tühjenevate topkade koguarvu silmas pidades kogu aeg uskumatult kained. Nende meeste  näitel tundub inimväärikus olevat sünnipärane omadus, mida isegi mitme tsentri viinaga ära ei saa põletada.

Kristjan ütleb Eedile: „Inimesena oled sa suurem kui sinu filmid.” Tal võib ju õiguski olla, sest geniaalsed kunstnikud on sageli talumatu iseloomuga.

Eedi ja Kristjan ei ole küll geeniused, aga nende vestlust on huvitav jälgida. Inimene võib vahel murustki madalam olla, loojana  lootusetult ära tambitud. Sellises olukorras on võimalik end aste-astmelt pildituks juua või lõputult Ku-Kus haliseda, kuidas rasked olud ja konkurentide pahatahtlikkus ei lasknud kunsti teha. Kumbki variant ei ole loomingulises mõttes jätkusuutlik. Eedi joob vaikselt kodus ja lubab veel vaid ühe, lõpliku ja fataalse filmi teha.

Huvitav, kas oleks sama stsenaariumi järgi saanud sama hea filmi ka ülemäära viina  pruukivatest naistest? Kas vaatajad neelaksid alla joodiknaise elu kujutava nukravõitu loo ja keegi (mees)kriitik leiaks seejärel, et naise looming on tema viinakuradist läbi põimunud elust suurem. Intellektuaalist joodiknaine on siiski arvestatav idee mõne tulevase filmi tarbeks.

Manfred Vainokivi on filmi stsenarist, operaator ja režissöör, seega vastutab tulemuse eest vaid tema ise. Filmi autori isikuomadused määravad ka selle, kuivõrd peategelased end  kaamera ees avavad. Vainokivi kui filmitegija hoiakus tekkis paralleel Jaan-Jürgen Klausiga ja tema filmidega Erkki Hüvast, Marko Kompusest ja Hannes Varblasest. Mõlemal juhul on kaamera pääsenud intiimselt lähedale, kuid pole ometi pealetükkiv. Kaamerasilm suriseb vaikselt ja rahulikult tegelastega samas ruumis ning viimaks filmitavad ei märkagi kaameraga meest. Isegi kui märkavad, siis mees meeldib neile. Ta on oma jope.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming