Varane hommikukohv Ingmar Bergmaniga

Jaan Franclin Perlitz

Kohtumine rootsi filmigigandi Ingmar Bergmaniga võis olla riskantne – kuid lugege ise…

1969. aasta veebruarihommikul kell viis äratas mind jõhkralt tungiv telefonihelin. Olin toona Göteborgi ajalehe filmi- ja teatritoimetaja, töökohaga selle Stockholmi toimetuses. Tollel hommikul oli telefoni otsas toimetuse sekretär, kes tahtis, et sõidaksin otsekohe Ingmar Bergmani juurde.

Bergman oli eelmisel päeval ette hoiatamata löönud näkku Dagens Nyheteri teatrikriitikut Bengt Jahnssonit, nii et viimane lendas otse kulissidesse. Episood leidis aset Draamateatri laval, kus tehti proove Georg Büchneri draamaga “Woyzeck”, lavastajaks Bergman. Proovid olid avalikud ja 300 vaataja hulgas oli ka Bengt Jahnsson.

Nüüd tahtis ajalehe kesktoimetus saada loole Bergmani kommentaari. Bergmani telefon ei vastanud, seepärast otsustasin kohale sõita. Helistasin kohe fotograafile ja sõitsin Bergmani villasse Djursholmil, eeslinna Stockholmist põhja pool. Tegin seda kõike põksuva südamega. Bergmani tujukas iseloom oli kõigile teada: ta võis mõnikord minna väga häbematuks ning nüüd oli ta niisiis kasutanud ka rusikaid. Pressikonverentsidel oli ta sõbralikkus ise, kuid eksklusiivseid intervjuusid andis harva ja sedagi vaid ajakirjanikele, keda ta hästi tundis.

Jõudsime kohale üheaegselt kolleegidega õhtulehest Expressen. Villa oli suur ja elegantne, paljude külalistetubadega – pole ka imestada, arvestades tema arvukaid lapsi, kes aeg-ajalt külas käisid. Bergman ise on oma meenutusteraamatus “Laterna magica” rääkinud, kuidas ta Käbi Lareteiga abielludes otsustas jätta hüvasti boheemlaseluga, elamisega kord siin, kord seal, ning hakata korralikuks. Sellepärast ostiski ta maja.

Meie, ajakirjanikud, arutasime omavahel, kas julgeme uksekella anda… kuid siis süttis ühes aknas tuli… nii et me julgesime. Ei läinud kaua, kui meisterrežissöör ise ukse avas. Näol lai naeratus, seljas punase-valge triibuline froteehommikumantel ja jalas lihtsad sussid.

“Tere tulemast, astuge sisse,” ütles ta meid ära tundes. (Olime ju kohtunud mitmetel pressikonverentsidel ja esietendustel.) Ta juhatas meid kööki, kus istus juba Aftonbladeti reporterimeeskond.

Köök oli suur, soe ja hubane, sisustatud talupoegliku rootsi puumööbliga – väga maitsekalt. Pliidi juures seisis Bergmani siniselillelises siidises ja elegantses hommikumantlis abikaasa Käbi Laretei ning keetis kohvi. Bergman ise otsis tema juhatusel lauale võileivamaterjali: juustu, sinki, vorsti, tomatit ja kurki. Ja muidugi leiba ja võid. Kui Käbi Laretei mulle kohvi valas, ütlesin spontaanselt eesti keeles: “Aitäh, proua Bergman.” ja tema vastas naeratades: “palun.” Vahetasime veel mõned eestikeelsed fraasid ja Bergman vaatas meid hämminguga.

“Mis konspiratsioon see on,” küsis ta tõsiselt, kuid siis pääses naeratus võidule ning Käbi Laretei lisas, et meil, eestlastel, on omad saladused. Ja siis läks küsitlemiseks lahti: miks ta Bengt Jahnssoni pikali lõi?

“Jaa, see oli teadlikult läbi viidud demonstratsioon,” sõnas Bergman ja jätkas, “mul pole tegelikult kriitikute vastu midagi, kui nad on usaldusväärsed. Ma pole Bengt Jahnssoniga varem kunagi kohtunud, kuid tema tegevus on mulle tundunud väga, väga räpane. Tema eesmärk on inimesi alandada ja alandust ähvardusena kasutada on ebaõiglane. Minu mõte oli anda talle korralik keretäis, kuid kui nägin teda seal lamamas, tüdinesin. Edaspidi jälitan teda igal võimalikul moel niikaua, kuni üks meist on veel elus. Praegu tundub see tõeliselt ilus!“

Fotograafid said oma pildid Bergmanist hommikusöögilauas ning siis kiiresti linna tagasi ning tekst ja pildid teele. Meile, kõigile kolmele ajakirjanikule, tähendas see preemiat, esikülge ja tervet külge lehe sisekülgedel. Ja oma ülemustelt saime tunnustada, mis on Rootsi ajakirjanduses väga haruldane.

Bergmanil järgnes kohtuasi. Mitu kuud hiljem süüdistati teda Stockholmi raekohtus vägivallatsemises. Kohtu ette ilmus ta heas tujus, tegi seal show’d, mis oli märkimisväärne sündmus. Ta tunnistas vägivallatsemist, kuid rääkis ka, miks see oli juhtunud. Tema jutustus tekitas publiku hulgas mitmeid naerurõkatusi.

Kuna vägivald polnud märkimisväärne, mõisteti talle trahv ning pärast istungit andis ta trepil improviseeritud pressikonverentsi. Minusse suhtus ta nagu vanasse sõpra. “Oot, see on ju minu eesti sõber,” hõikas ta ja patsutas mind õlale. Seda kõike mu kolleegide ees – selles aupaistes elasin veel kaua. Mitme aasta vältel öeldi mulle: “See on see, kes tunneb Bergmani.”

Nüüd on ta lahkunud! Kuid tema filmid on alles ja kindlasti näidatakse neid maailmas taas ja taas. Minu lemmikud on “Seistmes pister”, “Elu allikail,” “Maasikavälu”, “Saatana silm”, “Vaikus” ning “Fanny ja Alexander”. Loodetavasti näitab neid peagi ka ETV!

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming