Vastastikmõju

Donald Tomberg

Olla väeti kuulub inimene olemise juurde, tõeline mehisus on seda taluda        Mängufilm „Biutiful” („Biutiful”, MehhikoHispaania 2010, 148 min), režissöör Alejandro González Iñárritu, stsenaristid Alejandro González Iñárritu ja Nicolás Giacobone. Osades Javier Bardem, Maricel Álvarez, Hanaa Bouchaib, Guillermo Estrella jt. Linastub kinos Solaris.  Teame, mida kujutab endast kangelase kokkupõrge võimatu olukorraga. Võimatu olukord tuleb lihtsalt ületada. On mingi mission impossible ja keegi, kes saab sellega hakkama. Alejandro González Iñárritu toob oma filmis „Biutiful” vaataja ette aga lahendamatu olukorra. Võimatu olukord ongi mõeldud ületamiseks. Iñárritu filmis on aga olukord, mida ületada ei saa. 

 

Lahendamatus 

Uxbal kasvatab üksinda kahte last ja teenib elatist Barcelona allmaailmas. Uxbal vahendab illegaalidest töölisi, maksab altkätt politseile, seob seadust ja seadusetust. Ent Uxbal on vahendaja ka hoopis teistsugusel tasandil, ta suhtleb telepaatia teel surnutega, annab omastele edasi lahkunu teated, aitab lahkunuil  teispoolsuses rahu leida. Vastuolud ümbritsevad meest igast küljest ja ühendada tuleb võimatuna näiv. Uxbali kuju on otsekui mitmekordsetel piiridel. Mehe elus ristuvad siin- ja teispoolsus, hool kodu ja laste tuleviku pärast ning kriminaalne taust.        Illegaalidega on Uxbalil vastastikune sõltuvussuhe. Kuigi Uxbal illegaalide pealt teenib, peab ta nende eest ka hoolt kandma. Pilt, mis siin vaataja ees avaneb, ei vastagi õigupoolest  ettekujutusele allilmast. Siin on lihtsalt inimesed, kes püüavad hinges püsida. Illegaalide elutingimused on ebainimlikud, kodumaal aga oleks veel hullem.         

Niisiis, Uxbal on see, kes peab vastuolude kiuste hoolitsema paljude eest. Siis aga selgub, et mehel on eesnäärme vähk ja elada on tal jäänud vaid mõned nädalad. Kannatused ja kohustused kuhjuvad. Surmahirmus Uxbal püüab korda seada oma elu, kindlustada laste tulevikku, tegelikult aga ei suuda ega saagi ta midagi oma kontrolli all hoida. Inimese püüdlused ja võimalused on erinevad  asjad, ka väärt püüdlused võivad kaasa tuua katastroofi. Nii muretseb Uxbal näiteks tehase keldris elavatele illegaalidele soojapuhurid, üritab tööliste elutingimusi veidigi inimlikumaks teha. Odavad puhurid on aga praak ja mürgitavad magajad une pealt. Uxbalil on naine, kellega nad elavad lahus. Marambra viskleb sisemiste vastuolude küüsis: naine tahaks end muuta, aga ei suuda. Uxbal kolib lastega taas naise juurde, lootes, et ema  hakkab laste eest hoolitsema pärast mehe surma. Marambragi püüab uuesti alustada, aga ei suuda valitseda oma tundeid: tütart ema armastab, poja suhtes on aga vägivaldne. Niisiis, mingeid lahendusi pole.     

Vastastikmõju       

Korraks võiks nüüd põigata Iñárritu hinnatuima filmi „Paabel” juurde. „Paabelis” on kujutatud  keerulist vastastikust seotust, saatusi, mis arenevad üksteisest sõltuvatena. „Biutifulis” astub Ińarritu mitmeplaanilist vastastikust sõltuvust näidates veel sammu edasi: kogu vastutus langeb siin ühele mehele, kes vajab ise abi ja hoolt. Uxbali ümber on koondunud erinevad mõttelised areaalid, ületamatud vastuolud, mees on vastuolude lõikepunktis. Uxbal on vahendaja ja see tähendab, et ta seob erinevad pinged. Kõik sõltub Uxbalist ja temast ei sõltu  midagi. Olukord on vale ja libiseb hõlmamatuna käest. Lahendus, mida Uxbal otsib, ei ole lihtsalt tema kontrolli all. Ja ometi on lahendus olemas. Vastuolud ei kao, kuid lahendus võib kujuneda läbi vaevade ja valude, kuna toimib vastastikmõju. Seda vastastikust sõltuvust, pole aga võimalik üheselt määrata, kontrollida ega ka kirjeldada.     

Uxbali naine Marambra on omadega põhjalikult ummikus. Ta võiks olla tühise naise prototüüp, aga ta ei ole. Kuigi kooselu Marambraga on võimatu, seob Uxbalit naisega ikkagi armastus. Ja hellus ei kao ka siis, kui naine meest petab.     

Vastastikmõju toimib, kuigi me ei pruugi  seda teadvustada. Nii näiteks ei mäleta Uxbal midagi oma isast, kes nooruses Hispaaniast põgenes ja võõrsil suri. Isa aga ootab Uxbalit teispoolsuses.   

Uxbal on kaudselt süüdi, kuna ei suutnud kaitsta illegaale politsei haarangu eest. Tundes end juhtunu eest vastutavana, pakub ta oma kodus peavarju Senegalist pärit naisele. Selles sammus pole arvestust, kuid just see samm osutub Uxbali elus määravaks. Elu kõigi oma vastuoludega voolab oma voolamist. Lahendamatus ja justnagu täiesti ebaõiglases olukorras saabki vaid kannatada.  Aga kuigi olusid pole võimalik üheselt muuta, saab viimaks määravaks vastastikune hoolimine. Ning lahendus võib siis valude ja vaevade sees ikkagi justkui iseenesest välja kooruda. Uxbal jääb aja jooksul üha väetimaks, nõrgaks nagu laps. Uxbali väike poeg teeb öösiti voodis alla. Viimaks kannab ka Uxbal pabermähkmeid ega jaksa suurt liikudagi. Väeti olemine kuulub inimene olemise juurde, tõeline mehisus on seda taluda. 

Suhe surnutega   

Vastastikuses seotuses on vaevad ja on ka lootus. Ühes episoodis küsib Uxbali tütar isalt, kuidas kirjutatakse „beautiful”. „Samamoodi, nagu kuuled,” vastab mees. Lapse käega kirjutatud biutiful võtab filmi kujundina kokku, sidudes eri tasandid. See valesti kirjutatud sõna on ehtne,  osutab tõelisele kaunidusele, mis vastuolude käes kannatab, ja see sõna lapse joonistatud pildil on kohmakalt hell. Kaudselt viidatakse siin aga ka Uxbali telepaatilisele võimele. Mees suhtleb surnutega, kuuleb seda, mida teised ei kuule. Tõelus puudutab seda, mida me sisimas kuuleme ja ära tunneme, mitte seda, kuidas asju serveeritakse.„Biutiful” on ühtaegu sügavalt isiklik ja üldistav. Keeruline dramaatiline struktuur seisab siin pea tervenisti peaosalise  Javier Bardemi õlgadel. Uxbalit nimetatakse filmis võimatuks inimeseks ja Bardem mängib oma osa lausa võimatult hästi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming