Õõvastavalt kainestav meeldetuletus

Heiki Ahonen

“Teiste elu” näitab intelligentsi korrumpeeritust totalitaarse riigi tingimustes. STASI operaator kikitab kõrvu ja teravdab pilku. KAADER FILMIST

Läksin filmi vaatama teatud eelarvamusega. Saksa Vergangenheitsbevältigung ehk minevikust ülesaamine on pahatihti sama kohmakas kui saksa filmid. Ja olin heas mõttes üllatunud, sest tegemist on hea filmiga. Kavalehel mainitud žanr “poliit-thriller” on küll eksitav, tegemist on hea, aga ikkagi melodraamaga. Muusikagi on filmile kirjutanud juba “Inglise patsiendi” muusika eest Oscari pälvinud Gabriel Jared.

“Teiste elu” näitab intelligentsi korrumpeeritust totalitaarse riigi tingimustes. Mitte keegi pole kindel, keda ta müüb, ja elu hallus on ehedalt kujutatud. Totaalsel riigil pole kultuuri vaja, kultuuriloojad ei oska aga midagi muud, sestap on nad valmis tegema mida tahes, et oma alal toimetada.

Ainuke positiivne peategelane filmis on elukutseline represseerija, STASI (Ida-Saksa KGB) hauptmann, kes nii-öelda kasvab ümber isegi mitte kadedusest, vaid mõistes, kui tähtis on kultuur ja selle juurde käiv veidi boheemlaslik elustiil. Nonsenss muidugi, aga ega kunstiline film pole tõde, vaid heal juhul tõe abstraheering. Päris õigus oli Postimehes kirjutanud Jaak Allikul, kes juba kasutas ära sobiva parafraasi, mille kohaselt peaks ehk filmi “meie eluks” nimetama. Sõber, kellega koos filmi vaatasin, ütles, et see oli õõvastavalt kainestav meeldetuletus.

Tõepoolest, ilma igasuguse halvakspanuta tuleb öelda: väga hea operaatoritöö, täpsed karakterid, õiged olustikupildid. Kui mahti saate, siis vaadake ära! Ehk selgitab üht-teist.

Filmi tegevus algab umbes aastal 1984, sügaval nõukogude, totaalse kontrolli ja halli elu ajal. Peaasi on mitte väga silma paista ja silmas pidada, et keegi ka sind kuulab. Kadunud Juhan Viidingut tsiteerides: “ilmast ilma on üks silm sinu peal”. Aga aastad lähevad ja filmi lõpp kujutab juba aega pärast kahe Saksamaa taasühinemist, kui osaliste rollid juba muutunud.

Julgeolekupolitsei STASI poolt kimbutatud kirjanik on taas võimeline kirjutama, tema järelevaataja on minevikku kahetsev lihttööline. Romantikat, proosat ja õigluse võitu jagub küllalt. Edu on sel filmil ehk Euroopas, filmi koduleheküljel viidatakse juba re-make’ile, mis teadagi, tehakse Hollywoodis, tõsise selgema thriller’ina või ehk veel melodramaatilisemana.

Berliini posti- ja kommunikatsioonimuuseumi kurioosumite saalis näeb Ida-Saksa telefonikaablit, mille iga traadi küljes on paralleeltraat, mis pidi iga telefonikõne kopeerima – ütleme siis kontrollkeskusesse. Süsteem oli rohmakas ja valmis see Ida-Berliinis päris ei saanudki, aga milline mõttelend! Iga ühendus on tegelikult kaks ühendust ja seda sügaval analoogiajastul.

“Teiste elu” režissöörist: 1973. aastal Kölnis ehk toonasel Lääne-Saksamaal sündinud Florian Henckel von Donnersmarck on pärit vanast Sileesia aadliperekonnast, perekonnavapp pärit aastast 1417. Perekonna endised pärusmaad asuvad täna Slovakkias. Autor on kasvanud New Yorgis, Berliinis ja Brüsselis. Iseseisev haridustee viis ta Leningradi, Oxfordi ja Münchenisse. Filmimaailma ilmus ta 1997. aastal filmiga “Mittermacht” ja esimene tunnustus tuli kaks aastat hiljem lühifilmile “Dobermann”. Kokku on autor teinud kuus filmi, aga esimene täispikk, mis lisaks muudele paljudele preemiatele ka kuldse Oscari tõi, ongi nüüd Eesti kinolinale jõudnud “Teiste elu”. Olgu lisatud, et film esilinastus Saksamaal läinud aastal 23. märtsil ja hea tava kohaselt avaldas kirjastus Suhrkamp samaaegselt ka filmi stsenaariumi. Oluline on ilmselt ka lisada, et autor on oma filmiloomingu käigus täitnud nii režissööri, stsenaristi kui ka produtsendi rolli. “Teiste elu” puhul esineb ta kõigis kolmes rollis.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming