Vastukaja – Tasuline lõuna

MARKO RAAT

siuh

Mõneti ootamatu ja samas ootuspärane, et filmi tegelastele raha maksmise fakt käivitas dokieetika teemalise arutelu. Lugesin Sirbist Maria Aua siseheitlusi¹, milles ta kaevub tagantjärele murelikult Sandra Jõgeva võimalikku eetosesse, analüüsides „Armastuse … “² nõrkusi ja autori ebatäiust rahaliste suhete valguses ning kahetseb oma süütut esma­aplausi. On näha, et piitsalaks mõjus: Liis Lepiku õhku paisatud küsimus dokigildi kaaslastele, kas tõesti aktsepteerida ostetud suhteid, ei ole retooriline, vaid nagu selline pöördumine olla saab – normatiivne. Saan vahetust ärritusest aru: edetabeli- ja medalipõhises armutus eetris on teine, kolmas, neljas või viimane koht alati frustreeriv. Kujuteldavate normidega kunstikvaliteedi mõõtmine ja ümberhindamine on aga silmad kinni tagurdamine. Nagu tunnistab ka Maria ise, aplodeeris ta filmi nähes südamest. Mingit kasu normi meenutamisest ka ei ole, eelmist ja seni kehtinud maailma miski tagasi ei too.

Kuna Sandra pole varjanud maksmise akti, on ta justkui tühistanud vaikimisi kujuteldava doki kodukorra ning tekitanud ärevuse, et mis siis saab, kui kõik dokitegelased hakkavad raha tahtma?

Ei hakka. Vähemalt mitte rohkem kui seni. Enamikule on suhtlemine ja mängimine endiselt olemasolemise võimalus ja mõnu, mitte töö. Või hakaku! Kui dokkidele seeläbi moraalseid dilemmasid juurde tekib. Kõigil dokfilmidel on filmi tegemise traagelniidid niikuinii näha ja me loeme filme, kas teadlikult või mitteteadlikult, üldjuhul väga hästi, ka eetilises plaanis. Dokk ei liigu kunagi me meeltes ainult ühes harmoonilises vastuvõtukanalis, nagu see on võimalik näiteks lavastuse puhul, kus mäng haarab kõik osalised endasse ja vaataja vaatab katkematut mängu, illusiooni. Dokireaalsuse esitamise illusioon on katkendlik, see vaheldub mängu, sekkumise ja kohatu kõrvalt jälgimisega ja kohe tekivad küsimused, kas ja kuidas on eetiline seda kõike pealt vaadata, kui teised inimesed mängivad või oma elu valikuid teevad.

palava päeva käes maas

Paari mu enda doki puhul on öeldud, et need on ebaeetilised filmid. Inimesena tõmbun ma selle peale loomulikult krampi ja kaitsesse, nagu nüüd antud filmi kaasuse puhul. Sest ütlejatel on täiesti õigus: ma tean isegi, et elavnen ainult moraalselt kahtlast pinget tekitavatest dokkidest, kuid ainult sellistest, kus see kahtlus haarab kõiki filmi osalisi. Hindan üle kõige seda tihedat ja niisket hetke, kui mulle väga lähedal olev inimene teeb või ütleb midagi olulist, valusat, ilusat, liiast ehk midagi sellist, mis saab juhtuda ainult sel hetkel ja tema sees, minu ja tema vahel; ma olen tema katalüsaator või peegel ja ta jõuab järsku sinna punkti. Kohalolu on laes, sünnitus algas, elame koos seda hetke, mitte ei vaata kõrvalt … ja ometi vaatab üks meist samal ajal seda ka kõrvalt. Stseen aga ei katke, mis siis, et kõigil osalejatel on imelik ja hingamine tahab erutusest seisma jääda. Sellised olukorrad ei ole kunagi a priori võimalikud kolmanda ehk kaamerasilma jaoks, aga kui kaamera on siiski seal ja selle hetkeni läbi pika teekonna jõudnud, selle salvestanud, siis saab see stseen vaadates olla ainult raskesti talutav, ebaeetiline. Etiketi järgi oleks sellise veidra ebamugavuse tekkimine võimatu ja selle tekitamine ebaviisakas, rääkimata sellest, millised võivad olla selle näitamise ja teise konteksti asetamise tagajärjed. Aga see on dokk ja need on unikaalselt dokile omased väljendusvahendid, ühiskondlikus ja seltskondlikus mõttes täiesti ebaeetilised.

Ja vastupidi: kui mul ei teki dokki vaadates kordagi kananahka ihule ja mõtet pähe, et siin ja sellises olukorras ei saaks, ei tohiks salvestav kaamera olla; et sama loo saaks sama hästi või paremini üles võtta ja ära jutustada, ei ole seal ka dokki.

Soosaare ja Söödi parimad dokid olid ja on tänaseni karjuvalt ebaeetilised ja nad ei püüagi seda peita. Oma tegelaste agressiivse kaadris suunamise ja sobivate emotsioonide väljapressimise anname Soosaarele filmi kulgedes andeks, kuna ta on ka ise filmis kõikjal, lausa füüsiliselt tajutavana, vastutava demiurgina intensiivselt kohal ning tema mäng käivitab inimesed kaadris viisil, kus ka nende soovimatus kaasa mängida on näha, säilitades nii dokina ka selle vastupanu ja karakterite subjektsuse. Söödi „511 paremat fotot Marsist”² on, vaata kust otsast tahad, vuajeristlik piilukaamera kõrtsist, aga samal ajal õilistab ta oma veretu jahi ohvrid Alliksaare luule ja galaktikate statistika abil mütoloogilisteks antikangelasteks, asumata neid pealiskaudselt psühhologiseerima, ühtlasi legaliseerib varastatud pildi kavalalt tuntud näitleja hääle abil avalikuks asjaks. Või Kromanovi ja Põldre Arturi-film,³ kus paraadportreedega harjunud Rinne ei osanud ilmselgelt kahtlustada, et jutt salvestub ka siis, kui ragisev kaamera otse tema peale suunatud ei ole ja tulemuseks on relvituks tegev inimlik intiimsus. Kindlasti sai keegi neis filmides natuke haiget. Aga iga dokk on siiski ainult üks visioon ja tinglik fantaasia, mitte reaalsuse aseaine või kohtusse esitamiseks mõeldud asitõendite kogum. Nii nagu muude pikaajaliste koostöödega, on mõju samuti vastastikune ja mõlemas suunas. Filmi tegemine on ühel hetkel osa filmitegelaste igapäevasest elust ja niisamuti on valmis film osa tegelaste saatusest, nagu kõik, millega me igapäev kokku puutume, millest suur osa me enda valida ja otsustada, suur osa juhusel ja teiste valikutel.

ei au ega häbi

Võimalik, et dokfilm kui mõiste ja nähtus püsibki dokitegijate vaikival kokkuleppel, et kogu kunstiliik on oma olemuselt ebaeetiline. Aga miks on osa eba­eetikast viljakas ja teine osa vooruslikkust etendav tüütu moralism? Ma ise olen jaganud selle pärispatu mõttes kaheks, need on vastavalt siis filmis kaadris nähtav ja kaadris otseselt nähtamatu ebaeetika.

Kaadris nähtava ootamatu ebamugavuse juhul on küsimus, millal, kas ja kuidas võib oma tegelastega kaadri taga käituda, minu arust mõttetu ja tehniline. Lähtudes sellest, et lähedane, usalduslik ja pingeline suhe oma tegelastega maksimaalsel võimalikul moel on niikuinii iga doki alguspunktiks. Selle kõrval ei mängi lisarekvisiidid ja lühiajalised taktikad olulist rolli; kui tegelane tahab sulle õlle välja teha või kaupleb raha välja, on selle mõju omavahelistele suhetele samasugune nagu igas lähisuhtes. Vastavalt siis suur, väike või olematu mõju, aga igal juhul paistab see samamoodi välja ka ekraanil nähtavatest suhetest.

Samamoodi on loetavad ka ilma n-ö suure eetilise küsimärgita dokkides kaadritagused karvased käed. Abituks kassipojaks alandatud muhedad, toredad ja armsad eneserefleksioonita, autorile ohutud tegelased, kes on kaadrisse püütud, ei saa sageli isegi sellest aru, miks nad sinna on sattunud, rääkimata sellest, et neil oleks võimalust midagigi autoriga võrdselt platvormilt jagada.

Seda võib nimetada ka kunstniku arguseks, mugavuseks või ka kunsti põhiväärtuste reetmiseks. Ehk kas me aktsepteerime dokis autori formaalseid suhteid oma tegelastega?

mitte üks raas

Peale selle: reeglina jäävad mulle lavastuslikud dokid kaadrisse lükatud hiirtega sügavalt arusaamatuks. Ma ei saa tegelikult aru, mis nende tegijaid käivitab, kui nad vabatahtlikult loobuvad doki tegemisel kõige erutavamast. Sellest ootamatust, allumatust ja pirtsakast osast, mille nimel tasub mu arust üldse dokiprotsessis elada.

Samas ei näe ma ka mingit mõtet ega võimalust seda džinni pudelisse tagasi ajada. Tegijatele ja vaatajatele tundub sobivat viis, kuidas mängufilmi mõistet millegipärast vältides simuleeritakse dokimaagiat lavastamise vahendite ja meetoditega. Ma ei usu et nende filmide autorid ka ise teavad, miks võib näitlejate, instseneeritud misanstseenide, kraanade ja duublitega filme pidada dokkideks, aga mitte mängufilme, mis algavad rutiinse kirjaga based on a true story (põhineb tõestisündinud lool). Ma ei näe ka sellel mimikril eriti huvitavat sünergeetilist perspektiivi. Mõni hästi lavastatud dokk on mängufilmina täitsa vaadatav, aga ma ei kujuta ette, millised lavastuslikud vahendid võimaldaksid vastupidist.

Seda enam on põhjust üle pika aja tähistada ja tunnustada autorile lähedase ja samal ajal talle ebamugava peategelasega valdavalt mittelavastuslikku dokki.

vikat käis südamest läbi

„Armastus … “ algab nakatava, kadedaks tegeva ja kõike läbi lõikava lootusetusega. Ei mingeid arukaid, eluterveid, elujaatavaid ja muid enesepettuse imalaid eufemisme. Veronikast voolab puhast olemise traagikat ja selle endale teadvustamist. Nende armastus on joovastus – tingimusteta ja absurdne. Varjamatu eneseimetlus ja julmus enese analüüsis, edevus ja eneseküllasus, mis välistab esimeste minutitega igasugused kahtlused kellegi ärakasutamises või äraostmises.

Ekstaas kestab ainult peale valades; nagu Veronika ise ütleb, saab ta „adrekalaksu“ asotsiaalsest bakhanaalist ja inimlikku lähedust ainult samasugustest meelelistest sõltlasest nagu ta ise.

Harva kui keegi ennast nii noorena ja lootustandvana efektselt ja jõuliselt kõigest lahti rebib, kalkuleerimata hävingut otsib, läbipõlemise kiirust ise analüüsib ja samal ajal edasi põleb. Esimestest kaadritest seda armastajapaari nähes ja kuulates on selge, et nad on hukule määratud ja saavad sellest ise väga hästi aru.

Ilmselt sarnaseid kõhedaid, õrnu ja karme jooni tajusid ka Maria ja teised, kes oma hääle filmile andsid; seda filmi värskeks, brutaalseks või muus mõttes eriliseks dokiks pidasid, enne kui filmi retseptsiooni peateemaks tõusis järsku hoopis rahaliste suhete kõikvõimsus.

Iseasi, kas kogu järgnev film tervikuna sama võimas oli. Minu ainuke moraalne etteheide Sandrale on see, et kunstiteosel peab ka vorm olema, mida ta kunstniku ja kirjanikuna teab loomulikult isegi. Ja loomulikult olen päri ka Mariaga, et alati saab ja võiks sügavust ja kihte filmis rohkem olla. Aga ma ei arva, et Sandra ennast sellest kõigest vabaks ostis.

 

on õhtu

kas keegi meid nägi

Joel Sang

1 „Armastus …“, Sandra Jõgeva, 2017.

2 „511 paremat fotot Marsist“, Andres Sööt, 1968.

3 „Meie Artur“, Grigori Kromanov, 1968.