Vastusevariantide lõpmatus

Mathura

Justkui muuseas viskab režissöör Scott õhku mõtte, et inimene võib olla loodud pelgalt seepärast, et suudeti luua. Mängufilm „Prometheus” (USA 2012, 124 min), režissöör Ridley Scott, stsenaristid Jon Spaihts ja Damon Lindelof, operaator Dariusz Wolski, helilooja Marc Sreitenfield Osades Michael Fassbender, Noomi Rapace, Charlize Theron, Guy Pearce jt. Produtsent Ridely Scott. Linastub Tallinna ja Tartu kobarkinodes. Ridley Scotti uue filmi „Prometheus” kohta võiks lihtsalt öelda, et see on meisterlik meelelahutus ja potentsiaalne kassamagnet kuigi mina tema kassamenusse ei usu. Sügavamalt vaadates on aga selle filmi keskmeks suurimad võimalikud küsimused: mis on inimese mõte, kust sai alguse elu, kust sünnib kurjus, mis on usk jne? Seejuures on režissöör Scott neile teemadele lähenenud märkimisväärse dogmavabadusega ja pakkunud välja tõlgendusvõimalusi, mis ei ühti kuigivõrd ei tavapäraste teaduslike ega kiriklike arusaamadega. Hämarusse rüütatud maailm Ent alustaksin oma mõtteid „Prometheusest” hoopis tähelepanekuga, et moodne 3D-tehnoloogia on kinematograafias seni end kuigivõrd õigustanud vaid ulmežanris. Ainsale filmile, kus selle puhul on ilmunud teatav mõtestus, ehk James Cameroni „Avatarile” saab nüüd lisada ka Ridley Scotti „Prometheuse”. Tähelepanuväärne on see seepärast, et sellal, kui 3D peaks väidetavalt pakkuma võimalikult reaalse kogemuse maailmast ja olukordadest, mida filmis kujutatud, on tulemus alati vastupidine: selline tehnoloogia teeb filmikogemuse hoopis virtuaalsemaks, mistõttu saabki selle filmi kasuks pöörata vaid siis, kui kujutletav reaalsus on erineb meile tavapäraselt hoomatavast kardinaalselt.

Ent mis tahes variandis keegi „Prometheuse” vaadata valib (mina soovitan jääda „klassikalise” variandi juurde), on filmi väärtuseks just tema visuaalne maailm. Scott ja tema meeskond on käiku lasknud palju fantaasiat ning mõelnud võimalikele isikupärastele ja intrigeerivatele lahendustele mitte ainult suurte maastike ja hoonete plaanis, vaid ka kõige väiksemates üksikasjades. Filmi kunstnikutöös võib aduda teatud sarnasust eelmainitud „Avatariga”, ainult et „Prometheuse” maastik on hoopis kalgim, tühjem ja elutum ning seeläbi ka usutavam ja köitvam. Olulise panuse lõpptulemusse annab ka operaator Dariusz Wolski oskus luua tihedat, peaaegu kombatavat hämarust, mis teeb valgusest (ja selle vähesusest) filmi olulise elemendi nii meeleolu kui ka filosoofiana.

Filmi maastikes ja ruumides on seejuures midagi äratuntavalt embrüonaalset: tühjad, viljastamata maastikud on omamoodi neitsilikud pinnad, mis tulvil hirmutavat teadmatust eelseisvast; siseruumid mõjuvad aga kui keerduvad väädid või sünnikanalid. Midagi sellesarnast võis täheldada muidugi ka Scotti „Tulnuka” loos, millest nüüdne teos tõukub, ent „Tulnukas” olid tühjus ja pimedus peaaegu et kõikehõlmavad ja maailm vaakumisarnane, aga „Prometheuses” on maastikud pigem siiski elusad, ehkki ühtviisi tühjad. Sedasi viiakse vaataja seisundisse, kus ta tajub iga hetke mõnes mõttes pimeduse või teadmatusena, kus seda, mida ta ei mõista, on alati lõputult rohkem kui seda, mida ta kindla peale teab.

Mitte lugu, vaid Lugu

Ennekõike just seesugune ääreta kõiksuslikkus annab filmile eepilise mõõtme. „Prometheuse” narratiiv ei ole kaugeltki täiuslik – väheusutavate, häguste või suisa ebaloogiliste käikude tuvastamiseks ei pea palju vaeva nägema. Nõnda näiteks tundub kahtlane, et maandudes suurel planeedil, satub tähelaev kohe seesuguse rajatise kõrvale, kust leitaksegi see, mida nad otsima tulid. Rohkem kui kahtlane on ka kõige kangelaslikuma ja vastupidavamagi inimese puhul võimalus kohe pärast operatsiooni kinniklammerdatud kõhuga lõikuslaualt minema tormata. Ent huvitaval kombel polegi sel kõigel selles filmis erilist tähtsus. Tähtis on filmi üleüldine Lugu: küsimused, mida inimene oma olemasolu kohta esitab ja millele ta võib leida kaugelt teistsuguse vastuse kui see, mida ta oleks osanud oodata.

Filmis on küllalt tugev näitlejate ansambel, mille keskmes paistab silma üha kuulsust koguv Michael Fassbender, kes kehastab android Davidit. See roll sobib Fassbenderi mõnevõrra steriilse ja eneseteadliku imagoga suurepäraselt. Kaadrid, kus näitleja pilgus peegelduvad korraga viisakus, tundetus ja seejuures ometigi killuke haavumust, kinnitavad tema meisterlikkust. Huvitav, et paralleel Fassbenderi ja Peter O’Toole’i vahel tekib juba enne, kui ilmuvad kaadrid David Leani „Araabia Lawrence’ist”, mille nimitegelane on Davidile ideaalse (ehk sünteesitud) inimese (ehk tema enda) võrdkuju.

Teised näitlejatööd ei ole nii tugevad: Charlize Theroni mängitud naisülemus mõjub oma üleolevas ükskõiksuses veidi lihtsustatult. Rohkem jääb arusaamatuks, miks režissöör Scott on eelistanud ehtsa vanema põlvkonna näitleja palkamisele (John Hurt, Max von Sydow?) sadade grimmikihtidega kaetud Guy Pearce’i, kelle silmis ei peegeldu seda elukogemuse sügavust, mis ju eakal mehel võiks olla.

Eelnimetatud „Avatarile” ja „Araabia Lawrence’ile” lisaks on Scotti uues filmis paralleele ja vihjeid veel kuhjaga. Ilmseim neist on Stanley Kubricku „2001: kosmoseodüsseia”, mille graalilik otsinguvaim ja visuaalne esteetika on „Prometheusega” üksjagu sarnased. Ent „Prometheus” pole ülearu kaugel ka Terrence Malicki „Elupuust”, millega teda liidab ambitsiooni kosmilisus ja distantseeritus postmodernistlikest kaanonitest. Teada on seegi, et filmi pealkirjaks oli kavandatud „Paradiis” viitamaks John Miltoni „Kaotatud paradiisile”, ent Scott leidis hiljem, et see annaks loole liiga otsese seletuse.

Küsimus inimese algest

Omaette kategooria moodustavad seosed antiikmütoloogiaga. Prometheus oli titaan ja trikster, kes vorminud inimese savist. Siin on Prometheuseks maaväline olend. Prometheus on olnud inimese teaduslike teadmiste poole püüdlemise ning sellega ootamatute või ka soovimatute tulemusteni jõudmisele võrdkuju. Scotti filmis ilmneb see näiteks ilmaruumi kaugustesse suunduva kosmoselaeva nimes. Ent Prometheus on tuntud ka kui inimkonna soosija, kes tõi neile tule ja tõstis nad sellega peaaegu jumalikku staatusse, aga seda loeti Prometheuse üleastumiseks, mille eest teised jumalad teda julmalt karistasid. Filmi üks võimalikke tõlgendusi on ka see, et inimkonna esiisa on pettunud oma „lastes”, kes pole selle jumalikkusega, mis neile osaks sai, osanud vääriliselt ümber käia.

Üks, mis tundub loos ilmne, on idee maapealse elu maavälisest päritolust: inimkonna esiisa saabub maale ja nakatab looduse „eluga”. Selle idee üheks suuremaks propageerijaks on olnud šveitsi kirjanik Erich von Däniken, kelle nime mainimine teadusringkondades ilmselt palju kiiduhääli ei pälvi. See, kuidas „maakera nakatumine” aset leiab, on „Prometheuses” tõepoolest pisut primitiivne ja darvinistlik, selle seiga tõepärasus või tõepäratus ei ole aga filmi sõnumi seisukohalt isegi kuigivõrd oluline. Otsesest narratiivist olulisem on siin „suur lugu” või otsing kui selline ning nõnda pole ka filosoofilisel tasandil tähtis mitte niivõrd see, milline filmi ohtratest tõlgendusvõimalustest vastab autori kavatsustele, vaid üldine tundmus ja taju, mille film loob. Ennekõike seisneb see äratundmises, et vastused inimese „suurtele küsimustele” võivad olla hoopis teised, kui me oleme harjunud või suutelisedki arvama. Justkui muuseas viskab Scott õhku mõtte, et inimene võib olla loodud pelgalt seepärast, et ta suudeti luua. Samuti mängib ta ideega, et inimese looja ei pruugigi olla Looja selle sõna absoluutses mõttes.

Filmi üks stsenarist Damon Lindelof on öelnud, et filmi üks eesmärk oli tajuda: mida kaugemale me rändame, seda rohkem enda kohta teada saame. See idee on „Prometheuses” kohane küllap mitmel tasandil: mitte niivõrd kosmoseruumi kauguste kui meie enda teadvuse „hämaramate” paikade tähenduses. Vastused ei pruugi olla mitte ainult ootamatud, vaid kinnitada sedagi, et me pole osanud küsida õigeid asju. Näiteks siis, kui naispeategelane Elizabeth Shaw (Noomi Rapace) on finaalis agoonias: tema missioon küll õnnestus (ta leidis inimese esiisa), ent ta ei saanud ikkagi vastust, miks ta loodi. Ent David (Fassbender) teatab, et „miks” pole üldsegi oluline küsimus.

On märkimisväärne, et ka kuulus sufi luuletaja Jalaluddin Rumi on omal ajal öelnud, et „kui silm tahab näha ainult põhjust „miks”, siis jääb ta pimedaks”. Küllap just siin väljendubki traditsioonilise religiooni ja niinimetatud müstikute erinevus: religioon küsib enamasti ainult „miks” ja annab sellele ka kohe kindlad ja selgepiirilised vastused, sellal kui müstik adub, et tema otsingutel ei pruugigi olla lõpp-punkti. Midagi jääb alati mõistatuseks, iga vastus avab maailma valguses, kus senised küsimused kaotavad tähenduse ja jõu, ning just selles seisneb otsimise tegelik võlu – ja piin.

„Prometheus” on kokkuvõttes kõrberännak: nagu Jeesus rändas Juudamaa kõrbes, nagu Lawrence rändas läbi Nefudi kõrbe, rändab kosmoselaeva meeskond Scotti filmis läbi ilmaruumi kõrbe otsimaks, kes on nad loonud ja miks loonud. Nende kõikide ränd on justkui võimatu, ent siiski läbivad nad selle, ehkki ainus, mida nad avastavad, on vastusevariantide lõpmatus, võimalus uskuda seda, mille nad uskumiseks valivad.

Nagu öeldud, on Ridley Scotti ja tema meeskonna loodud maailma visuaalne pale muljetavaldav ning juba ainuüksi see väärib mu meelest filmi vaatamist. Režissöör Scott on mütoloogia ja filosoofiaga mängust välja võlunud midagi märksa sisukamat kui paljud teised samas žanris üritajad; viimastest aastatest meenub näiteks Danny Boyle’i sisutühi flirt Ikarose müüdiga filmis „Päikesepaiste”. Häirima jääb aga „Prometheuse” klišeelik lõpp, mis jätab justkui meelega lahti järjefilmi võimaluse.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming