Veel üks muistne Eesti film

JAAK LÕHMUS

„Tšekaa komissar Miroštšenko. Draama 6 vaatuses Eesti optantide elust Nõukogude Venes 1920. a“. (Eesti National Film, Eesti, 1925, 80 min), režissöör Paul Sehnert, stsenarist Nikolai Root, operaator Rudolf Unt. Osades Mihkel Lepper, Valentine Vassiljeva, Niina Ormus, Leoniide Jürisson, Kaljo Raag, Ella Silber, Alfred Hindrea jt. DVD, väljaandja Tallinna rahvusarhiiv, 2015.

2. detsembril esitles rahvusarhiiv okupatsioonide muuseumis uut vana eesti filmi. Plaadil saab nüüd rahvale kättesaadavaks kirglik põnevuslugu eestlaste elust 1920. aastate algupoolel, „Tšekaa komissar Miroštšenko“.

Filmist on põgusalt paaris eestikeelses filmiajalookäsitluses kirjutanud nii Ivar Kosenkranius kui ka Veste Paas. Nõukogude Venemaad üsna groteskselt, et mitte ütelda laimavalt kujutavale teosele ei saanudki enne Eesti iseseisvuse taastamist kuigi suurt tähelepanu pöörata, isegi mitte kitsamas ringis näidata. Ime, et see üldse hävitamata jäi! Omamoodi kahju, et film jõuab laiema vaatajaskonnani alles nüüd, peaaegu 25 aastat pärast riigikorra muutumist.

Filmiplaadiga on kaasas üpris mahukas vihik, milles filmiloolane Lauri Kärk ja ajaloolane Tõnu Tannberg avavad teose sünniloo tausta nii Eesti toonase filmielu kui ka ühiskondlik-poliitilise elu kontekstis. Igati hariv lugemine, nii maa- kui ka inglise keeles.

Lauri Kärk märgib oma põhjalikus artiklis muu hulgas väga õigesti, et see film „avardab oluliselt meie teadmisi 1920. aastate esimese poole siinsetest filmipüüdlustest“. Olukorras, kus enne esimest eesti helifilmi „Päikese lapsed“ (Theodor Luts, 1932) tehtud täispikkadest mängufilmidest on laiema vaatajaskonna ette jõudnud üksnes „Noored kotkad“ (Theodor Luts, 1927) ja kitsamas ringis on nähtud lõike „Jüri Rummust“ (John Loop, 1929) ning eestikeelsete vahetiitritega „Kire lainete“ (Vladimir Gaidarov, 1930) televersiooni, muudab ühe mängufilmi väljatulek oluliselt meie arusaamist 90 aasta tagusest eesti mängufilmist.

„Tšekaa komissar Miroštšenko“ juurde on põhjust ikka tagasi pöörduda, olgu siis, mis aspektist tahes, näiteks Eesti poliitiline elu ja selle peegeldused filmikunstis, filmiturundus 1920. aastate esimesel poolel, gastroll-lavastajate kasutamine ning nende kaasa toodud filmiesteetilised kogemused (Paul Sehnerti puhul Berliinist kaasa saadud saksa filmide mõju), filminäitlejate mängulaad, võttekohtade valik (siin on fantastilisi vaateid veel tervest Narvast, samuti Petserist), operaatorikunsti areng (ja kaameramees Rudolf Undi panus sellesse) jne. Väga huvitav film tõesti, väga huvitav dokument, ajastupilt.

Eestis lõppes tähtsate mängufilmide restaureerimine 2012. aastal, just siis, kui oli vaevalt jõudnud alata. Restaureeritud sai tosinkond mängufilmi. Ka „Tšekaa komissar Miroštšenko“ sai praegu DVDl nähtava vormi 2012. aastal. Miks aga antakse seesama konserv välja plaadil kolm aastat hiljem?! Kolm aastat on filmide (digi)restaureerimise arengus meeletult pikk aeg. Sellest ajast, kui nn filmiarheoloogia ja vanade filmide restaureerimine hakkas 1970. aastate teisel poolel arenema, on see valdkond elanud üle tohutud muudatused, üleminek 35 mm filmilindilt digifailideni on pelgalt tehniline raamistik – muutunud on põhimõtted, läbi vaieldud tohutu hulk teemasid. Klassikafilmide uusväljaannetest on aastakümnete jooksul kogunenud terved tekstikorpused, olgu Ameerika, Briti, Taani või Rootsi filmiinstituutide, sakslaste F. W. Murnau sihtasutuse, prantslaste Lumière’i instituudi vm väljaannetes.

Miks seda loetelu siin praegu kirja panna? Sellepärast, et kahjuks ei ole selle 90 aasta vanuse eesti filmi uusväljaande puhul kuigivõrd arvestatud rahvusvaheliselt välja kujunenud standardiga. See pole mõeldud etteheite, vaid kahetsusavaldusena: väga suur ja tänuväärt töö filmiplaadi väljaandmisel on jäänud poolele teele.

Bukleti suurepärastest kirjutistest juba oli juttu. Mis on juhtunud aga raamatukese ja DVD-karbi kaanepildiga!? Miks ei ole seal kaadrit filmist, nagu võiks eeldada filmiväljaande puhul, vaid mingit veidrad vurrukandjad kohvikulauas? Pealegi on jäänud mainimata, kes nimeliselt on kujunduse teostanud (kujundus: Disainikorp).

Miks ei ole bukletis ega karbikaanel ka filmi elementaarseid andmeid? Filmiväljaanne võiks ju tugineda aastakümnetega kujunenud kogemusele selle kohta, millist infot peab sealt kõigepealt lugeda saama. Mainitakse ainult mõnda nime: Eesti National Film, režissöör Paul Sehnert.

Bukletis ja kaanel puuduvad ka mitmed tehnilised andmed. On märgitud ekraaniformaat, aga seegi valesti – 16 : 9, mitte 1 : 1,33 nagu selle ajastu filmide puhul. Juttu pole ka kiirusest, mitu kaadrit sekundis liigub ekraanil nähtav pilt, ega sellest, millised on DVD heliformaadid. Maailma klassikaparemiku DVDdel on need üsna kohustuslikud.

Plaadil endal on fotogalerii, film, näited kaadritest enne ja nüüd. Jääb arusaamatuks, miks on koopial originaalpildist nii palju ära lõigatud – veenduge ise, seda võib ju tõlgendada operaatori töö peale sülitamisena.

Film on plaadil eestikeelsete vahetiitritega, kuigi säilinud originaalis on vahekirjad saksa keeles. Nüüd jääb vaatajale kahtlus, kas tõlge on alati filmi dramaturgiat arvestavalt adekvaatne ja aitab aru saada tegelaste seostest ja sündmustest. Vahetiitrid ongi sel filmil mõnikord eksitavad, aga see info „räägib“ ju ka. Oleks võinud jääda saksa vahekirjad koos teiste keelte – eesti või inglise, miks mitte ka vene ja soome – subtiitrivalikuga.

Muusika peaks plaadil olema ideaalis valitav, sest, olgem ausad, härra Edmund Hõbe avangardne prõmmimine on piltide foonil põnev, aga eirab peaaegu täielikult tummfilmimuusika dramaturgilisi reegleid. Sellisena on see siiski huvitav, kuid ideaalsel plaadil peaks olema ka võimalik helirida valida või filmi tummalt vaadata, et ei peaks heli maha keerama.

Fotogaleriiga on ka juhtunud tootmisõnnetus: piltide galeriil pole valikuvõimalust ega informatiivseid allkirju, kes pildil jms. On hoopis jooksev videofilm piltidega, millel juures ainult arhiivi säilikutunnused.

Kõige probleemsem on paketi juures muidugi filmi kiirus. See peaks olema ideaalis näidatud sama kaadrisagedusega, millega pilt jäädvustati ja esitati kinoteatris Rekord 1925. aasta maikuus.

Selle teema üle on aastakümneid vaieldud, aga tehnikaajalooliste uuringute ja ekraanikogemuste tulemusel on jõutud mingite kokkulepeteni. Vaatame näiteks F. W. Murnau filmi „Viimane inimene“ („Der letzte Mann“, 1924) DVDd: sellel on märge, et pilt jookseb kiirusega 20 k/s. Kaks aastat varem valminud „Nosferatu“ („Nosferatu, eine Symphonie des Grauens“, F.W. Murnau, 1922) väljaandel on kaadrisageduseks märgitud 18 k/s.

„Miroštšenkos“ oleksid tegelased pidanud liikuma ekraanil loomulikumalt, mitte „sibama tšaplinit“: kaadrisagedus oleks pidanud olema vähemalt sama, mis Murnau „Viimasel inimesel“, 20 k/s.

„Laenatud naese“ (autor teadmata, 1913) ja „Karujahi Pärnumaal“ (Johannes Pääsuke, 1914) ajal vändati aga kinokaameraid alles kiirusega 16 k/s ja sama kiirusega jooksid ka projektorid, mitte 24 k/s nagu helifilmi ajastul. Kui inimesed liiguvad ekraanil sama kiirusega nagu siis, kui neid filmiti, saame täpsemini aru ka sellest, mida tegijad oma filmiga öelda on tahtnud.

Kui asutakse taas eesti filmide restaureerimise teele, peab paljud asjad kas või uuesti selgeks tehtama. Film on ikka natukene ka tehniline värk.

Sooviksin aga kõigile rõõmsaid muistseid „lingvistilisi“ filmielamusi 1925. aastast, „Tšekaa komissar Miroštšenko“ on vaatamist väärt!