Veidrik munk maailma lõpus

Jüri Laulik

„Saar” („Ostrov”, Venemaa-Prantsusmaa 2006, 112 minutit). Režissöör Pavel Lungin, stsenarist Dmitri Sobolev. Osades Pjotr Mamonov, Viktor Suhhorukov, Dmitri Djužev, Viktoria Issakova jt. Levitab Media Aljans. See film algab kirjaga: „Sõda. 1942”. Kusagil Põhjamere pärapõrgus seisab mingis väikesadamas mingi laevuke. Selle peal kaks vene nõukogude meest: kapten ja madrus. Ja siis, kui nad molutavad kaptenisillal, sõidab sisse Saksa täisrelvastuses sõjalaev. Sakslased tulevad maale, kammivad sadamaterritooriumi läbi, leiavad köhiva madruse, kes reedab ka oma kapteni asukoha. Mõlemad tiritakse välja ja pannakse seina äärde: kapten seisab nagu mees, aga madrus embab sakslaste jalgu ja palub uludes armu.

Saksa ohvitser, ilmetu ja julm nagu nõukogude aja filmides, pakub talle pärast väikest järelemõtlemist püstoli ühe kuuliga. Lase oma kapten maha ja sa oled vaba. Mees teebki seda kõvasti tõmmeldes. Jäetakse ellu, aga ta ei pannud tähele, et sakslased mineerisid sadama. Plahvatus ja järgmine kord kohtume mehega juba kusagil mere ääres, kust segamini löödud ja külmas vees ligunenud madruse veavad elule tagasi mungad.

Järgmise, kogu filmi põhiosa ees on aastaarv 1976. Oma kapteni tapnud madrus ongi jäänud kloostrisse. Ta on kõigest loobunud, et pühenduda patukahetsusele ja jumalaotsimisele. Isa Anatoli, nii on ta nimi kloostris, töötab kütjana. Lõputud kärutäied sütt, lõputu kütmine. Mul tekkis paralleel Sisyphose looga, aga see pole vist Venemaal nii populaarne. Seega võis see sümboliseerida lõppematut nüri tööd, valitud kannatuste rada, millega end lunastada.

Režissöör Lungin on paljulugenud ja Euroopas pikalt askeldanud mees, paralleele võib filmis tõmmata väga mitmesuguseid, eriti muidugi piiblist. Kaks korda küsitakse filmis miks tappis Kain Abeli, ja mõlemal korral vastab isa Iov, et no kuidas saab nii rumalalt tema käest küsida. Sellele küsimusele filmis otse ei vastatagi. Mõelge ise, mida tahate.

Kuigi selle filmi kandev telg on isa Anatoli patukahetsus alatu mõrva pärast, leidub filmis kõvasti nükkeid ja huumorit. Isa Anatoli on napakavõitu mees ja keerab tema juurde tulnud inimestele mitmesuguseid veidraid tempe kokku. Kuid kuna ta on sellelesinatsele maailmale selja pööranud, ka magab söehunnikus, siis peetakse teda pühameheks, kes võib igasuguste hädade korral aidata. Õigeusu (ja mitte ainult) traditsioonis on ikka vaimust vaeseid hinnatud.

Pjotr Mamonov mängib isa Anatolina sellise rolli, et seda saab tõlgendada väga mitmeti, aga hirmus hea roll on sel küll. Kloostri juhi isa Filaretina astub üles Eesti kinopublikule „Meie Leninitest” tuttav Viktor Suhhorukov. Talle ei anta nii palju mänguvõimalusi kui peategelasele. Aga ma usun, et „Antikilleris” hullu maniaki rolli teinud Suhhorukovi valis režissöör vaikselt kihistava ja kõikemõistva abti kohale teadlikult.

Raske on uskuda, aga ka 1976. aastal Nõukogude Liidu lõpus virelevas kloostris on võimalik karjerism ja konkurents. Ilus mees Dmitri Djužev, kes muidu mängib mafioososid ja aadlikke, on pandud mängima Põhjamere-äärsesse kloostrisse kadedat ja mitte eriti terast munka, kes kadestab isa Anatolit tema populaarsuse ja abti poolehoiu pärast. Huvitav, et see film, mida võib võtta vabalt kui komöödiat, kus õigeusklikud õite juhmid välja paistavad, teenis ära Vene õigeusukiriku heakskiidu. Kui teil jätkub kannatust ja lõputult korduvad venekeelsed palved ei löö teid vaatajate rivist välja, siis veab režissöör selle loo läbi põnevate jõnksude lõpuni. Lugu ühest mehest. Kuigi üldiselt jookseb film aeglaselt nagu elu üksikul saarel. „Saar” on filmitud ühel väiksel Valge mere saarel, seega on dekoratsioonid ehedad. Mõnedki kaadrid tuletavad väga meelde Tarkovski „Stalkerit”.

Filmi peaosatäitja on ka üks iseäralik kuju: kunagise ansambli Zvuki Mu liider Pjotr Mamonov. Tegemist oli üle liidu tuntud underground-bändiga. Mamonov teeb selle nime all muusikat tänaseni. Mees elab külas, töötab seal oma erastuudios, kirjutab luuletusi, valmistab ette monoetendusi, mõnikord esineb filmides, tõsiusklik. On käinud ka Eestis esinemas, viimati eelmisel aastal, hästi kummaline kuju.

Aga ka 1949. aastal sündinud Lungin on põneva taustaga mees. Ta pärineb kirjaniku perest, õppis pärast keskkooli matemaatikat ja lingvistikat, käis stsenaristikursustel. Tema isa Semjon Lungin on näiteks sellise tuntud filmi nagu „Agoonia” stsenarist. Ka poeg alustas filmikarjääri stsenaariume kirjutades. Olevat kokku kirjutanud kümmekond filmistsenaariumi, aga on neist hiljem küll pigem distantseerunud. Elas nagu paljud nõukogude intelligendid: tema oma sõnul olid ainsad reaalsed asjad tema elus sohva ja raamatud. Muidugi saadi ikka kokku sõpradega, joodi köögis viina ja ironiseeriti nõukogude võimu üle. Režissöörina tegi ta debüüdi alles 1990. aastal filmiga „Taksobluus”. Film äratas kohe Cannes’i festivalil tähelepanu, võitis parima režissööri auhinna. Küpse loojana filme lavastama hakanud Lungin on algusest peale osanud teha filme, mida esitletakse esinduslikel festivalidel, aga paralleelselt nautinud ka Venemaa publiku tähelepanu. Ta on palju elanud välismaal, põhiliselt Prantsusmaal. Filme on ta seni teinud küll Venemaal, kuid mehest võib leida kirjasõnast ka nime Pavel Lounguine alt. Tema filme on aidanud toota Prantsusmaa ja Saksa firmad, ta on Kesk-Euroopas hinnatud ja tunnustatud filmimeister. „Saar” erineb natuke tema tavalisest loomingust, sest põhiliselt on Lungin teinud seni filme Venemaa segasest elust pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist.

Praegu töötab Pavel Lungin filmiga „Ivan Groznõi ja metropoliit Filipp”, kus tsaari kehastab Pjotr Mamonov ja metropoliiti Oleg Jankovski.

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming