Vene riigi sünnivalud ja „Moby Dick” võidupühaks

Aare Ermel

Mängufilm „Hord” („Orda”, Venemaa 2011, filmitelekompanii Pravoslavnaja Entsiklopedija – kontsern Mosfilm, 124 minutit), režissöör Andrei Proškin, stsenarist Juri Arabov, peaoperaator Juri Raiski, peakunstnik Sergei Fevraljov, helilooja Aleksei Aigi, peaprodutsent Sergei Kravets. Osades Maksim Suhhanov, Roza Hairullina, Innokenti Dakajarov, Aleksandr Jatsenko, Vitali Hajev, Aleksei Jegorov, Fedot Lvov, Andrei Panin jt. Mängufilm „Valge Tiiger” („Belõi Tigr”, Venemaa 2012, Kurjer/Deržava – kontsern Mosfilm, 104 minutit), režissöör Karen Šahnazarov, stsenaristid Aleksandr Borodjanski ja Karen Šahnazarov Ilja Bojašovi romaani „Tankist ehk Valge Tiiger” motiividel, peaoperaator Aleksandr Kuznetsov, peakunstnik Sergei Fevraljov, heliloojad Juri Potejenko ja Konstantin Ševeljov (kasutatud on ka Richard Wagneri helindeid), produtsendid Karen Šahnazarov ja Galina Šadur. Osades Aleksei Vertkov, Vitali Kištšenko, Gerassim Arhipov, Aleksandr Vahhov, Dmitri Bõkovski, Vitali Dordžijev jt. 25. jaanuaril tunnustati Moskvas möödunud filmiaasta paremaid ekraaniteoseid. Igati ootuspäraselt olid edukamad Kuldkotkaste (Zolotoi Orjol) kaks peafavoriiti. Aasta filmiks valiti režissöör Karen Šahnazarovi sõjadraama „Valge Tiiger”, mis pälvis auhinna ka parima filmimuusika, helikujunduse ja montaaži eest. Režissöör Andrei Proškin sai eepilise ajaloodraama „Hord” eest parima režii Kuldkotka (samas kategoorias oli ta olnud võidukas ka Moskva filmifestivalil). Lisaks teenisid hinnalised kujukesed sama filmi peaoperaator, peakunstnik, kostüümikunstnikud ja stsenarist Juri Arabov.

Temüdžini järeltulijate saaga

„Kummiga vanker, mille ette oli rakendatud kaks härga, liikus aeglaselt mööda steppi. Vankri järel kõmpis saduldatud hobune.” Nende sõnadega algas burjaadi kirjaniku Issai Kalašnikovi kaheosaline bestseller „Julm sajand” (eesti keeles 1983), lugu reetmisest, kättemaksust ja piiritust võimujanust. Oma rahva seas ebajumalaks tõusnud harimatu mees külvas ülejäänud kontinendil õudu ja vihkamist, tema julmusest räägitakse tänini verdtarretavaid hirmulugusid. Mongolite legendaarne väepealik ja suurkhaan Temüdžin suutis saatuse kiuste allutada kõik naaberhõimud ühtse valitsemise alla. 40aastaseks saades oli Temüdžin raske ülesande täitnud ning edaspidi kutsuti teda Tšingis-khaaniks. Kurikuulsat mongolit on kinoekraanil kehastanud näiteks egiptlane Omar Sharif (1965), ameeriklased Marvin Miller (1951) ja John Wayne (1956), filipiinlane Manuel Conde (1952), hiinlane Tsui Mun (1987), mongol Tumen (1998) ja jaapanlane Tadanobu Asano (2007). Ilmselt esimese kineastina huvitus eksootilisest temaatikast vene filmiklassik Vsevolod Pudovkin oma tummfilmis „Tšingis-khaani järeltulija” (tuntud ka pealkirjaga „Torm Aasia kohal”, 1928). Noor rebasenahakütt Bair elas 1920. aastal rahulikult oma külakeses, kuni avastati, et mees on väga tõenäoliselt Tšingis-khaani lapselapselapse jne laps, misjärel Briti okupatsiooniväe juhtkond pani naiivsevõitu mongoli oma nukuvalitsuse etteotsa.

Kuldhord oli khaaniriik, mille rajas 1240. aastail Mongoli impeeriumi lääne suunal laiendades Batu-khaan. Kuldhord hõlmas Ida-Euroopas, Lääne-Siberis ja Kesk-Aasias vallutatud alad, pealinn oli algul Sarai-Batu (nüüdse Astrahani lähedal), hiljem Sarai-Berke (nüüdse Volgogradi lähedal). Majanduslikult ja kultuuriliselt oli riik ebaühtlane, sellesse kuulus palju rahvaid (tatarlasi, türkmeene, kirgiise, Volga bulgaare, polovetse, mordvalasi, venelasi, kreeklasi). Ülikkonna moodustasid mongolid-tatarlased. Kuldhordi khaani vasallideks oli ka suurem osa Vene vürste. Suurriiki nõrgestasid lakkamatud sisetülid ja -sõjad, mis hoogustusid pärast 15 aastat valitsenud khaan Džanibeki tapmist (1357). Ühtlasi lõppes riigi õitseaeg. Esimese suure kaotuse said mongolid-tatarlased Kulikovo lahingus (1380). Möödus veel sada aastat ning Moskva suurvürstiriik vabanes lõplikult Kuldhordi sõltuvusest, olles eelnevalt alistanud teised Vene riigid.

Andrei Proškini „Hord” on kuuldavasti esimene kinofilm, mis näitab, kuidas elati Kuldhordis. Tõsi küll, eri aegadel on valminud vähemalt tosinkond kino- ja telefilmi Veneziast pärit maadeuurija Marco Polo (1254–1324) seiklustest, kes veetis 17 aastat oma elust mongoli suurkhaani Hubilai külalisena Pekingis. „Hord” jutustab ajajärgust, kus mongoli-tatari ikke alt vabanemisest ei osatud veel unistadagi. Muidugi mõista on rõhuasetuste puhul arvestatud suursponsorite (Gazprom, Vene Föderatsiooni Filmifond, Moskva Pank) soovidega. 12 miljoni dollarises suurprojektis näitlevad peamiselt tatarlased, kasahhid, kirgiisid, tuvalased, jakuudid, kalmõkid ja burjaadid.

1312. aastal sai khaan Uzbeki käsul Kuldhordi riigiusuks islam. Uzbeki kolmanda poja khaan Džanibeki valitsusperioodil oli moslemi usku juba suurem osa elanikkonnast. Nagu on kinnitanud mitmed mainekad vene ja tatari ajaloolased, olid (mõistlikkuse piirides) lubatud kõik teised religioonid. Kui suurkhaan Džanibeki ema Taidula jäi ootamatult pimedaks, aeti üle riigi kokku kõikvõimalikke tohtreid, šamaane ja soolapuhujaid, kelle ülesandeks oli vana naine terveks ravida. Kuldhordi jõudsid kuuldused Moskva metropoliidist Aleksiusest, kelle palvetel olevat imettegev mõju. Khaaniriigi saadikute tungival palvel võttiski pühamees ette vaevalise teekonna Sarai-Batusse. Keeldumise korral ähvardati kogu Moskva hävitada. Sarai-Batus sai Aleksius oma missiooniga vähemalt osaliselt hakkama. Sellegipoolest oli metropoliidil (pärast kogetud alandusi) täita oma väike roll asiaatlike intriigide lepitamisel ja vene vasallriikide ühismeele leidmisel.

Ballaad fanaatilisest sõjamehest

Armeenia päritolu 65aastane kineast Karen Šahnazarov on juba 1998. aastast kontserni Mosfilm peadirektor. Tema 13 täispikast filmilavastusest on usutavasti tuntumad muusikaline komöödia „Me teeme džässi” (1984), absurdikomöödia „Null-linn” (1988), Tšehhovi novelli „Palat nr 6” ekraniseering (2009) ja müstikasugemetega sõjafilm „Valge Tiiger”. Mullu furoori tekitanud „Valge Tiiger” on Šahnazarovi seni kulukaim filmiprojekt (11 miljonit dollarit).

Pärast ägedat lahingut leitakse ühest hävitatud tankist võitleja, kelle nahk on 90% ulatuses põlenud. Tankist toimetatakse lähimasse laatsaretti, kus ta paraneb võrdlemisi ruttu. Tegemist on isevärki fenomeniga. Rängad põletushaavad on imekombel kadunud, mälukaotuse tõttu ei mäleta mees oma nime ega minevikku, küll aga on alles eesrindlikud tankijuhtimise oskused. Samuti mäletab tankijuht (uue nimega Ivan Ivanovitš Naidjonov) saatuslikku kohtumist müstilise Valge Tiigriga. Sakslaste viirastusliku supertankiga, kes ilmub ja kaob areenilt märkamatult, kui on vaenlase sõjamasinad peaaegu täielikult purustanud.

Ohvitseriks ülendatud Naidjonov, kellel ilmnevad pärast „taassündi” üleloomulikud võimed (oskus rääkida tankidega kui elusolenditega, otseühendus Tankijumalaga), saab enda kasutusse moderniseeritud tanki T-34. Tema eriülesandeks on astuda koos oma ekipaažiga lähivõitlusse vaenlase mehitamata imemasinaga ning Valge Tiiger lõplikult hävitada. Otsustav lahing toimubki, vastane saab täistabamuse … ja kaob jäljetult. Peagi hitlerlik Saksamaa kapituleerub ning saabub rahukevad. Ainult tundmatu sõdur Naidjonov ei suuda olukorraga leppida ning on valmis kannatlikult ootama kas või 20 aastat, 50 aastat: „Kuni Valge Tiiger pole lõplikult hävitatud, sõda kestab”.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming