Vene tüng

Arvo Pesti

Aleksander Atanesjani “Lurjustes”

õpetatakse alaealised orvud-kurikaelad diversantideks.

 

Tallinnas ja Narvas peeti teist korda vene filmide kevadfestivali.

 

28. IV – 4. V peeti Tallinnas ja hiljem ka Narvas Alexander Studio Groupi korraldatud vene filmide festival. Teist aastat toob Leedus pesitsev firma Eestisse värskeid vene filme: kevadfestival on maipühade ja sügisfestival oktoobripühade paiku. Saabuvate filmide valik on ääretult kirju, õigem oleks täheldada, et valik puudub. Tänu ASG-le on olnud võimalik vaadata enamikku viimaste aastate vene filmiloomingust, vähemalt mis puudutab mainstream-filme.

 

Nolgid, retsid, diversandid

 

Festival koosnes kolmest filmiprogrammist: põhifilmid, rahvafilmid ning laste- ja noorsoofilmid. Esimese ja teise programmi vahel sisulist vahet tuvastada ei õnnestunud. Kuid morniks teeb hoopis see, et äsja Riias lõppenud sama festivali raames oli veel neljaski programm: “Vene üllatus”. Miks küll meid ei püüta millegagi üllatada, miks meie peame leppima vaid “Lurjuste”, “Saasta”, “Rahapäevaga” jmt? Riias näidati selliseid põnevaid linateoseid nagu küberkoomiks “Loll-Ivan”, “Traktoristid 2”, remake’i “Volga-Volgast” ning Viktor S. Lobanovi “Tolmu”. Lisaks mõned Bulgaaria filmid. Jääb vaid loota, et mõni neist jõuab äkki PÖFFile.

Seekordse festivali juhtfilmiks oli kahtlemata Aleksander Atanesjani “Lurjused” (“Сволочи”). Vene värske kassahitt on esile kutsunud elava diskussiooni ja KGB “võõraspoja” FSB ametliku õiendi, et mitte midagi selletaolist, mida filmis kajastatakse, pole tegelikult toimunud. Nimelt on filmi stsenarist, tuntud menukirjanik ja endine tsirkuseartist Vladimir Kunin (eestimaalased peaksid veel mäletama tema kuulsat perestroika-aegset raamatut ja filmi “Intertüdruk”) seekord loonud pealtnäha vägagi tõepärase loo. 1943. aastal asutatakse alaealiste kurikaelte-orbudega, kelle käed enamasti juba verised, terroristide väljaõppe laager, et neid siis kasutada eriti keeruliste ülesannete täitmiseks vaenlase tagalas. Kõlab ju vägagi tõepäraselt kõigi stalinistlike võimaluste maa kohta! Laager luuakse Alma-Ata lähedale mägedesse, kust põgeneda pole kuhugi. Terroriste tuuakse koolitama endine ohvitser, sportlane ja alpinist otse vangilaagrist. Ka oma meeskonna koostab ta sarnase saatusega spetsialistidest. Suurem osa filmist kajastab liiga vara täiskasvanuks saanud retsidivistidest pätipoiste omavahelisi suhteid. Neile pole miski püha, autoriteet on see, kes tugevam, kavalam, osavam, ning enamasti ei ole need täiskasvanud isendid. Verd lastakse ohtralt ning muidki sigadusi saab näha. Stsenaarium on igati tõepärane, laste julmus ühelt poolt ja õigluseigatsus ja -otsingud teiselt poolt on ehedad. Vaid näitlevad poisid ise on natuke liiga siledad ja paipoisilikud, pätilõustade otsingul oleks filmigrupp võinud küll rohkem vaeva näha. Filmi teiseks puuduseks saab lugeda alles lõpupoole ilmneva terroriülesande mageduse. Jääb arusaamatuks, miks suhteliselt lihtsa ülesande lahendamiseks pidi koolitama ja vaeva nägema sellise kontingendiga. Samuti vajub ära filmi tänapäeva jõudev hollywoodlikult imal lõpp.

Mitmesuguse sisuga laagrid on teatavasti vene kultuuri lahutamatu osa. Lausa hämmastav, kui vähe korralikke filme sel teemal on vändatud. Ometi on ilmunud laagrite eri etappidest ja eri vormidest suur hulk mälestusi ja ilukirjanduslikkegi teoseid. Meenub vaid üks korralik teemakohane film, Vladimir Fatjanovi ja Eduard Volodarski Varlaam Šalamovi “Kolõma juttude” järgi vändatud “Major Pugatšovi viimane lahing”. Valmis olevat ka Aleksandr Solženitsõni järgi ja tema isikliku järelevalve all valminud mängufilm “Esimeses ringis”, mida mul pole veel seni õnnestunud näha. Kuid see on ka enam-vähem kõik.

 

Saasta, tolasid, seiklust

 

Põhiprogrammi kuulunud Deniss Neimani kummalise pealkirjaga “Vanaraud” (“Жесть”, Sonatiini kaudu meie levisse tulles saab film pealkirjaks “Saast”) mängufilm on müstiline põnevik, täis tapmist ja tagaajamist. Tegevus toimub meie Maardu külje all lösutavat Ülgase küla meenutavas Venemaa analoogis, mis veelgi suurem ja õudsem ning kus hulganisti kummalisi ja salapäraseid elanikke. Pooljuhuslikult mahajäetud suvilarajooni sattunud kaunis naisajakirjanik peab nüüd põgenema, kuis vähegi suudab, kuni ta päästab näota ratsanik. Tagaaetav seksmaniakist massimõrvar osutub süütuks ning õiglus peab võidu saama. Kohati vägagi huvitavalt filmitud linateose rikub õudusfilmipärane salapära ja müstika.

Vene filmikunsti raudžanriks on ikka olnud komöödia. Neid on vändatud ajast aega, vändatakse ka praegu. Põlvepikkused poisidki teavad “Operatsioon “Õ-d”” ja “Vene jahi eripära”. Kevadfestivali põhiprogrammis linastus tuntud tegija Nikolai Dostali “Maailmarändur Kolja” (“Коля-перекати-поле”), nappide vahenditega, heade näitlejatega, saatusliku süžeega Loll-Ivani tänapäeva modifikatsioon. Kokkuvõttes kukkus välja kurvavõitu naljafilm lihtsameelsest ja heasüdamlikust meremehest Koljast, kes tahtmatult sattunud saatuseringi, kust päris head väljapääsu polegi.

Iga endast lugupidav filmimaa produtseerib tingimata ka seiklusfilme, action’eid. Teistest kehvem pole ka Venemaa. Seekordsel festivalil oli seiklust kui palju. Parim ja stiilseim vahest Roman Hruštši “Vedamine” (“Фарт”). Venepärane film kullaotsijate artelli ründavatest kurjategijatest ja nende jälitamisest mööda Siberi mägist taigat. Sümpaatne oli hollywoodlikkuse täielik eiramine – õudne on vaadata, kuidas kõikide maade kõik action-filmid sarnased on. “Vedamises” on head tüübid, ehmatavalt karmilus loodus ja sobilik filmimuusika.

Seikluskomöödiaks tituleeritud rahvafilm, Marina Migunova “Krahv Montenegro” osutus aga täielikuks jandiks, peidetud varanduse otsimise banaalseks looks. Ilus Dalmaatsia loodus (kaunis loodus on vaat et kohustuslik – mida sisutühjem film, seda ilusam loodus), üllad ja alatud inimesed, tagaajamine ning muinasjutulised juhtumised. Filmi päästab Viktor Bõtškovi (Kuzmitš kõikides “Vene… eripärades”) suurepärane ja ikka negatiivne kaksikroll.

Vene presidendi lemmikfilm, Galina Jevtušenko “Pööningulugu”, tituleeritud poliitiliseks draamaks, osutus tegelikult armastus-seiklusfilmiks. Filmi (poliitiline?) idee oli sümpaatne: 1993. aasta oktoobrirahutuste ajal istub riigi esimese mehe parem (või vasak) käsi vagusi oma korteris, vahib telekast sündmusi ning ootab, millega see värk lõpeb. Veelgi kavalamad mehed saadavad aga vastasmaja pööningule snaiperi, kes jääb ootama korraldust. Käsku aga ei tule ega tule, sest mehike istub ju vagusi. Siis aga puhkeb snaiperi ja pööningul oma meest petmas käiva naisterahva vahel tõeline armastus… Kas pole huvitav süžee! Mäsu lõppes teatavasti peagi, snaiper kutsuti tagasi, kuid armastus jäi.

Vene filmikevad sai selleks korraks läbi. Vene üllatuse asemel tehti vene tüng: ühtegi väärtfilmi kevadfestivalil polnud. Mis siis nüüd? Jääb oodata vaid vene sügist ja muidugi ka PÖFFi.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming