Vene telesarjad sõnaga Sirbis (V)

Aare Ermel

  “Utjossov. Pesnja dlinoju v žizn”, DomFilm, 2006. Draamasari, 12 jagu, 540 minutit. Stsenaristid Arkadi Inin ja Natalja Pavlovskaja. Režissöör Georgi Nikolajenko. Helilooja Maksim Dunajevski. Peaosades Bogdan Benjuk (Leonid Utjossov eaka mehena), Marat Bašarov (Utjossov 25 – 42), Vladimir Žerebtsov (Utjossov teismelisena), Marina Aleksandrova (Jelena Goldina-Lanskaja-Utjossova), Nonna Grišajeva (Antonina Revels), Vadim Tsallati (Lavrenti Beria), Dmitri Marjanov (Isaak Dunajevski), Ljudmila Smorodina (Ljubov Orlova) jt.

 

Eluloolised seriaalid on viimastel aastatel üha enam moes. Nii on sarjakangelasteks tehtud näiteks Leonid Brežnev ja Pjotr Stolõpin, Sergei Jessenin ja Nestor Mahno. Seni pole filmiloojaid suutnud paeluda tõenäoliselt läbi aegade kuulsaima mustlasromansside esitaja, “vene tangokuninga” Pjotr Konstantinovitš Leštšenko (1898 – 1954) traagiline elusaatus. Küll aga jõudis mullu väikesele ekraanile lühisari “Utjossov. Lauluga läbi elu”. Filmi reklaamiti umbkaudu nii: “Enne kümnendat eluaastat unistasin saada pritsimeheks, seejärel meremeheks. 14aastaselt vallutas mind muusika ning aasta hiljem töötasin juba palaganis.”

1895. aastal Odessas sündinud Lazar Jossifovitš Weissbein õppis juba maast madalast viiulit mängima. 15aastasena jättis ta kooliõpingud sinnapaika, liitudes õhuakrobaadina Borodanovi tsirkusetrupiga. Rändtsirkusele järgnes töö miniatuuride teatris, luuletuste lugemine estraadilaval, arvukad rollid operettides ja pidevad ringsõidud ühest provintsilinnast teise. 1912. aastal naasis “kadunud poeg” sünnilinna ja Lazar Jossifovitš Weissbeinist sai üleöö Leonid Ossipovitš Utjossov.

1920. ja 1930. aastail oli Utjossov oma džässorkestriga oodatud külaline Moskva, Leningradi, Riia, Kiievi ja Odessa estraadilavadel ja tantsusaalides. 1928. aastal võeti koguni ette pikem kontserdireis mööda Euroopat. Väidetavasti oli just Utjossov see inimene, kes võttis Nõukogude Liidus esimesena sõna “džäss” vältimiseks kasutusele “estraadimuusika”.

Leonid Utjossov oli ülipopulaarne ka sõjajärgseil aastail. Veel vanuigi andis ta koos bändikaaslastega sadu kontserte nii kodus kui võõrsil. 1965. aastal, kui tähistati armastatud lauliku 70. sünnipäeva, pälvis Utjossov esimese estraadikunstnikuna NSV Liidu rahvakunstniku aunimetuse. Vanameister elas veel 17 aastat. Tema nime kannab üks 1989. aastal valminud laev. Aastal 2000 püstitasid odessalased oma kuulsa kodulinlase auks uhke monumendi.

“Utjossov. Lauluga läbi elu” on võrdlemisi ambitsioonikas projekt. Telesarja autoritel oli kindel kavatsus kajastada võimalikult põhjalikult Leonid Utjossovi seiklusterohket elukäiku ja tema suhteid naistega. Need tulid ja läksid, ometi kestis rahvamehe ja operetilaulja Jelena abielu koos tõusude ja mõõnadega 49 pikka aastat.

Filmigrupp tegutses peamiselt Kiievis ja Moskvas. Odessaks ja Pariisiks leiti kõige paremini sobivat Tšernovtsõ (Bukoviina) väikesed kõrvaltänavad, Odessas filmiti ainult merelaineid. Eri vanuses Utjossovi kehastajaid on sarjas viis. Marat Bašarovile langes periood, kus laulja ja orkestrijuht oli tänu Grigori Aleksandrovi ja Isaak Dunajevski muusikalisele komöödiale “Lõbusad semud” (1934) oma kuulsuse tipus. Bašarovil tuleb filmis üpris palju laulda ja tantsida, kuigi omaaegsed hitid “Serdtse, tebe ne hotšetsja pokoja” ja “Legko na serdtse ot pesni vesjoloi…” kõlavad lindilt.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming