Vene telesarjad sõnaga Sirbis (XIII)

Aare Ermel

„Tihhii Don/Quiet Flows the Don”Venemaa–Itaalia, 1992–2006. Draamasari, 7 jagu, 364 minutit. Stsenaristid Sergei Bondartšuk, Nicola Badalucco ja Robert Balchus. Režissöörid Sergei Bondartšuk ja Fjodor Bondartšuk (televersioon). Operaator Daniele Nannuzzi, helilooja Luis Enriquez Bacalov, produtsent Enzo Rispoli. Osades Rupert Everett (Grigori Melehhov), Delphine Forest (Aksinja), F. Murray Abraham (Panteleimon Prokofjevitš Melehhov), Vladimir Gostjuhhin (Pjotr Melehhov), Natalja Andreitšenko (Darja Melehhova), Aljona Bondartšuk (Natalja), Boriss Štšerbakov (Stepan Lekatov), Andrei Rudenski (Jevgeni Lisnitski), Sergei Bondartšuk (kindral Krasnov), Irina Skobtseva (Vassilissa Iljitšna), Mihhail Baskov (Miron Koševoi), Nikita Mihhalkov (jutustajahääl) jt.  Nelja-aastase kooliharidusega Mihhail Aleksandrovitš Šolohhovi (1905–1984) peateoseks on teatavasti suurromaan „Vaikne Don” (1928–1940), millest kujunes Venemaa kasakluse mälestuspiibel. Ühe kasakapere elusaatuste ja kannatuste kujutamisega toodi teoses lugejateni kogu selle rahvakillu rõõmud ja tragöödia XX sajandi esimesel kahel kümnendil. Šolohhov pälvis oma romaanisarja eest Stalini preemia, 1965. aastal määrati talle esimese nõukogude vene kirjanikuna Nobeli kirjandusauhind. (Kui mitte arvestada endale jõhkra parteilise surve tõttu tuhka pähe raputanud Boriss Pasternakki, kes sai kirjandus-Nobeli romaani „Doktor Živago” eest aastal 1958. – Toimetus.)

„Vaikne Don” on olnud üks XX sajandi vene kirjanduse suuri mõistatusi ja vaidlusobjekte. Romaani ja selle autorsust on ümbritsenud teravate ideoloogiliste heitluste tulevärk, kõikmõeldavad vastandlikud tõlgendused, oletused ja legendid.

„Vaikse Doni” esimest osa asuti kohe pärast selle ilmumist kiiresti tõlkima. 1929. aastal avaldati see Saksamaal ja Austrias, 1930. Tšehhoslovakkias, Hispaanias, Rootsis ja Hiinas, 1931. Prantsusmaal, Inglismaal ja USAs, 1932. Taanis, 1934. aastal Jaapanis ja Bulgaarias. Eesti lugejateni jõudsid romaani kolm köidet esmakordselt ja vastavalt 1936., 1937. ja 1948. aastal.

Šolohhovi romaani on ekraniseeritud seni kolmel korral. Kõigepealt valmis Olga Preobraženskaja ja Ivan Pravovi tummfilm aastal 1930 (linateos helindati kolm aastat hiljem), kus Grigori Melehhovina debüteeris tulevane ekraanikuulsus Andrei Abrikossov. Melehhovi suure armastuse Aksinja rollis oli Emma Tsesarskaja. Muuseas, režissöör Sergei Gerassimovi palju kiidetud kolmeosalises klassikafilmis (1957) kehastas Aksinjat samuti juuditarist näitleja (sedakorda Elina Bõstritskaja), ehkki oli üldteada rahvakirjanik Šolohhovi kindel soov: kasakanaist peab mängima keegi, kellel on „sama veregrupp”.

Sergei Gerassimovi lavastatud „Vaikne Don” pälvis Karlovy Varys „Kristallgloobuse” ja Moskvas parima režii preemia. Filmi, kus Grigori Melehhovina nähti Pjotr Glebovit, mäletatakse seniajani hea sõnaga. Ei saa salata, niivõrd mastaapseid ja rahvalikke ekraaniteoseid ei meenugi nõukogude filmiajaloost kuigi palju. Poole sajandi taguse eepikafilmi maine on viimase aasta jooksul veelgi kasvanud.

Põhjus on väga lihtne: teleekraanile ja videolevisse on jõudnud Sergei Bondartšuki „Vaikne Don”. Suure reklaamikäraga vändatud Vene-Itaalia koostööprojekti ajalugu on üsna nukker. Usutavasti tuleb nõustuda väitega, et palju kiidetud vanameister Bondartšuk oli üks esimesi, kes jäi filmitööstuses domineerima hakanud produtsentide süsteemile jalgu. Ehk teisisõnu: tema „Vaikne Don” valmis äärmiselt ebasoodsates tingimustes. Probleemid tekkisid kohe pärast filmivõtete lõppu, kui produtsent Enzo Rispoli teavitas oma firma pankrotistumisest ning Itaalia pank konfiskeeris võlgade katteks kõik negatiivid. Sergei Bondartšuk suri 1994. aastal 20. oktoobril, tema viimane töö jäi pooleli.

Venemaal tuli kümmekond aastat läbirääkimisi pidada, kuna kõik õigused seninägemata ekraniseeringule kuulusid itaallastele. Viimaks jõuti kompromissini: viimistlemata filmi tuleb üksjagu kohendada ning kavandatava telesarja režissööriks määrati Fjodor Bondartšuk.

Nüüd, kui kaua oodatud „Vaikne Don” on ära vaadatud, tuleb paraku nõustuda suure naaberriigi televaatajatega. 15-16 aastat tagasi üles võetud mustale materjalile oleks tulnud jätta seda aastaid saatnud salapärasuse oreool. Sergei Bondartšuki algstsenaariumist on kuuldavasti säilinud üpris vähe, seriaal meenutab häirivalt palju kümneid kehvapoolseid seebioopereid. Eriti ei meeldinud Šolohhovi fännidele aga see, et Grigori Melehhovi mängis oma seksuaalse orientatsiooni poolest tuntud inglane Rupert Everett, kes sobiks pigem mõne Oscar Wilde’i salonginäidendi peaossa.

Samas on tulemus igati ootuspärane. Noorem Bondartšuk, kellel on praegu käsil vendade Strugatskite jutustuse järgi valmiv diloogia „Asustatud saar” ehk „Vene läbi aegade kalleim kinoprojekt”, ongi ju eeskätt kommertsfilmide tegija.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming