Vene valge

Arvo Pesti

Patriotismi voolab üle ekraaniääre: kodumaa, au ja südametunnistus on loonud liidu õrna, puhta ja ülla armastusega. „Valged” ohvitserid, kes veel hiljuti nägid vene filmides välja nagu baltlaste mängitud neetud fašistid, pakatavad seekord üllusest, nad on riigi au, mõistus ja südametunnistus. pressifoto

Naftarublad teevad Venemaal imet, väidetavalt ligi kahekümne miljoni dollarilise eelarvega pompoosne mängufilm „Admiral” on ekraanidel. See on režissöör Andrei Kravtšuki kolmas film, eelmised on kahvatu „Jõulumüsteerium” 2000. aastal ja südamlik lastekodulugu „Itaallane” 2005. aastal. „Admiral” on suurejooneline ja lihtsakoeline armastuse lugu, taustaks Venemaa pöördelised XX sajandi alguse aastad. Filmi on värvatud vene näitlejaskonna paremik, suurepärast juhtpaari Habenski-Bojarsakaja võisime näha aasta tagasi filmis „Saatuse iroonia. Lugu läheb edasi”.

Filmi peategelased on reaalsed isikud ja ka nende armastus leidis tegelikkuses aset. Aleksandr Koltšak (1873 või 1874–1920), hea haridusega vene mereväelane, polaaruurija, revolutsiooni eel admiraliks tõusnud ja aastatel 1918-1919 suurt osa valgekaartlikust Venemaast valitsenud isevalitseja. Tema hallata oli tohutu territoorium Siberis kuni Uuraliteni ja Volgani välja. Kuid nagu ikka Venemaal kombeks, reetmiste ja äraandmiste tõttu lagunes ka Koltšaki võim ning 1920. aastal lasti ta Irkutskis maha. Maha lasti ta küll juba lihtkodanikuna, kuna ta oli võimust loobunud kindral Denikini ja ataman Semjonovi kasuks. Irkutskis võimutsenud sotsid ehk polekski teda võib-olla ära tapnud, kuid peagi võimu haaranud bolševikud ei tundnud mingit halastust.

Filmi naispeategelase prototüüp Anna Timirjova oli Koltšakile alluva ohvitseri naine. Ka Koltšak ise oli abielus ning poja (tulevase Prantsuse armee ohvitseri) isa, kuid teatavasti armastus ei hüüa tulles. Nendevaheline suur tunne moodustabki filmi telje, mille külge on poogitud reaalselt toimunud ajalooliste sündmuste kajastused. Anna Timirjovagi saatus polnud meelakkumine, pool elust pidi ta veetma vangilaagrites.

Vene filmikunsti sajandale aastapäevale pühendatud „Admiral” on lihtsakoeline armastusfilm, kohati lausa labaselt elementaarne. Kõik on tehtud selleks, et meeldida paljudele, koolilastest (filmis pole ühtegi voodistseeni, isegi mitte sellist, kus tuli väga vara ära kustub) veteranideni. Patriotismi voolab üle ekraaniääre: kodumaa, au ja südametunnistus on loonud liidu õrna, puhta ja ülla armastusega. Venemaa presidendipaarile peaks see film väga meeldima. „Valged” ohvitserid, kes veel hiljuti nägid vene filmides välja nagu baltlaste mängitud neetud fašistid, pakatavad seekord üllusest, nad on riigi au, mõistus ja südametunnistus. Bolševikud seevastu on alatud, räpased ja valelikud, oma maa ja rahva reeturid.

„Valgete” kultuslik rehabiliteerimine käib Venemaal juba ammugi. Üheks eestvedajaks filmi alal on siin Nikita Mihhalkov, kelle toodetud mitmeseerialist dokumentaalfilmi Venemaa tolleaegsest ajaloost näidatakse televisioonis ikka taas ja taas. Kuidagi üheülbaliselt ülevad näevad need „valged” tegelased välja. Aga kodumaa poegi peab ju kuidagi kasvatama. Õnneks ei ole „Admiral” dokumentaalfilm. Vägevad lahingustseenid on üles võetud ikka lähtuvalt sellest, et oleks kena vaadata, mitte sellest, kas nii tegelikult ka toimus või kas nii üldse oleks võinudki toimuda. Sõjaajaloolastel on filmile rohkesti etteheiteid. Päris piinlik on aga vaadata lahingustseeni, kus valgekaartlased ründavad rinnaga bolševikke, kuna laskemoon on otsas. Õnneks on valgekaartliku propaganda kõrval ilmunud korralikku teemakohast teadus- ja populaarteaduslikku kirjandust, kus püütud fikseerida ja analüüsida, mis siis ikkagi tegelikult toimus.

Nikita Mihhalkovi hingust on filmis tunda. „Admirali” paatos koos Venemaa kauni loodusega toob sageli silme ette 1998. aastal linastunud „Siberi habemeajaja”. Vene filmile omaselt on tähtsateks nähtamatuteks tegelasteks Saatus ja Jumal. Saksa sõjalaeva Karl Friedrichi eest põgenetakse läbi omaseatud miinivälja ning seekord saab aidata vaid jumal taevas. Ning aitab ka. Risti taotakse filmis usinalt ette. Sümboolikaga jõutakse tihti naeruväärsuseni, näiteks Koltšaki külm haudki on ristikujuline.

„Admiral” saavutab kindlasti suure kassa­edu. Mängufilm massidele peabki olema ülev ja ilus vaadata, parajalt lihtne, nagu seda on Hollywoodi pseudoajaloolised suurfilmid, täiskasvanute muinasjutud.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming