Vene vastandid Tallinna pimedate ööde ekraanil

Jüri Laulik

„Rossija 88” (Venemaa 2009, 104 min), režissöör Pavel Bardin. Osades Pjotr Fjodorov, Mihhail Poljakov, Nikolai Mašulski, Andrei Merzlikin, Anton Kuznetsov jt.     Vene skinhead’ide kamp Rossija 88 sai Venemaal kuulsaks ammu enne avalikkuse ette jõudmist. Hoolimata sellest, et Venemaal tegutseb kümneid, kui mitte sadu fašistlikke ja äärmuslikke noorterühmitusi, äratas tähelepanu ja sai pinnuks ametkondlikus tagumikus just filmitegelaste kamp. Režissöör Pavel Bardinil on „Rossija 88” esimene ainuisikuliselt lavastatud täispikk film ja nii sattus teos HantõMansiiskis toimuvale Vene debüütfilmide  festivalile. Hantõ-Manssiisk eesti sugulasrahva asualal on naftapealinn, kus raha liigub lademetes. Nii kutsuti ka festivali žüriisse soliidsed filmitegijad läänest. Nemad leidsid, et „Rossija 88” on sel festivalil parim. Edasi ei ole päris kindel, kas tuli tõesti Kremli ametkonnast käsk või olid kohalikud tšinovnikud paanikasse sattunud, aga peaauhinda filmile ei antud. See sai žürii eriauhinna.

 

PÖFF on aastaid toonud vaataja ette suure  osa Venemaa filmikunsti viimaste aastakäikude paremikust. Kui olete neid vaadanud, siis olete ehk isegi tähele pannud, et enamik neist on dateeritud mingi üheksakümnendate aastate või nõukogude ajaga. Putinlik Venemaa ilmub ekraanidele kangelasfilmides, kus vaprad eriväelased, kriminalistid, FSB -lased pahadega võitlevad ja muidugi võidavad. Eks venelastel (ja kõigil, kes nõukogude ajast tulnud) ole suur kogemus ridade vahelt lugemises. Seega, milleks  peaks Vene režissöör riskima, sest, kui sa ei plaani just mõnd teleseriaali, filmitegemiseks jagab raha eelkõige sealne kultuuriministeerium. Selles osas on „Rossija 88” muidugi häbematu väljakutse võimudele. Väike stseen, mis ehk välismaalase kahe silma vahele jääb, aga igale venelasele kohe silma hüppab: natside bandel on oma kelder, kus nad trenni teevad, jorutavad, pidu panevad. Mingil klubilisel hetkel koputatakse uksele. Välkkiirelt pöörab  keegi Adolf Hitleri pildi riiulil ümber, teisel pool on Putini pilt. Film kajab pidevatest hüüetest „Sieg heil!” ja „Slava Rossiju!”.

Lisame siia korrumpeerunud mendi-jaoskonnavoliniku, kellele poiste põhimõtted kangesti sümpatiseerivad. Ainult tema piirkonnas pole vaja ekstsesse korraldada. Lisame libeda olemisega (teadagi mis) partei esindaja, kes kinnitab, et tema esindab neid, kelle käes on võim, raha, tulevik – tulgu natsikamba juht tema käe alla.  Neid kibeiroonilisi momente on palju. Film on üles võetud You Tube’i koduvideote stiilis, nurgeliselt, käe pealt, veidrate hüplevate kaadritega ja robustse montaažiga. Justkui olekski üks noor natsikutt semudest filmi teinud. Veel üks sürr moment: filmija, hitleritukaga juudipoiss hüüdnimega Abram kinnitab, et tal polnud varem sõpru ja teised suhtusid temasse halvasti, alles natside hulgas leidis ta sõbrad.  Tegijad olidki enne palju vastavat materjali läbi vaadanud. Päris õnnestunult on filmile antud dokumentaalne vorm, see on hoogne ja publitsistlik välja tulnud. Lõpus pole režissööril enam värskeid ideid jagunud, otsad nööritakse kokku üsna klišeelikul kombel.       

„Tamburiin. Trumm” („Buben.Baraban”, Venemaa 2009, 105 min), režissöör Aleksei Mizgirjov. Osades Natalia Negoda, Jelena Ljadova, Dmitri Kulitškov, Sergei Neudatšin jt.

Vastandina eelmisele on „Tamburiin. Trumm” aga just üks selline vene festivalifilm, kust lausa füüsiliselt õhkub ekraanilt Venemaa provintsi argipäeva ängi ja lootusetust. Aga, vene filmikunsti üheks tulevikulootuseks kuulutatud  režissöör Aleksei Mizgirjov (tema eelmine film „Ränikivi” ehk originaalis „Kremen” anti Eestis DVD kujul välja) on tegevuse paigutanud kenasti viletsatesse korralagedusest kubisevatesse 1990. aastatesse ja seega kõik õigesti vormistanud. Vaatasin ka Vene kommentaariumidesse: film saab kardinaalselt erinevaid hindeid ühest kümneni, aga põhjendus on põhimõtteliselt sama: selline ju elu meie ümber ongi.  Maksimumpunktid selle eest, et „kõik nagu päris” ja miinimumpunktid selle eest, et „miks ma peaksin minema kinno, et vaadata seda, mida ma nagunii iga päev enda ümber näen”.

Ei ole vaja mingeid stuudioid üles ehitada, et näidata autentselt tosina aasta tagust elu, sõida vaid võttegrupiga Moskvast natuke välja. Kui te nägite eelmise aasta PÖFFil filmi „Jurjevi päev”, siis „Tamburiin. Trumm” on sellega tundetoonilt, naturalistlikult keskkonnalt ja  süžeeliselt üsna sarnane. Ühe naisrolli peale üles ehitatud filmis „Tamburiin. Trumm” on peaosas Natalia Negoda. 1988. aastal filmiga „Väike Vera” perestroika seksisümboliks saanud Natalia Negodast, „esimesest nõukogude seksistaarist”, nagu teda Playboy esikaanel esitleti, on saanud keskealine morn raamatukogus töötav naine: ei armastust, ei õnne, ei kodu, ei perekonda. Pikalt filmist eemal olnud Negoda teeb Jekaterina Artjomovna  osas võimsa osatäitmise ja filmi lõpp on muljetavaldav. Küüniline soovitus „kui ei suuda nii elada, siis ära ela!” leiab filmis oma lahenduse. Filmi iseäralik pealkiri tuleb soovitusest: „Kui sul hakkab halb, ütle „tamburiin-trumm, tamburiintrumm” ja valu läheb üle”.

Kui te aga arvate, et Venemaalt tuuakse eestlaseni vaid halbu uudiseid ja masendavaid filme, siis vaadake ära Valeri Todorovski „Moevennad” („Stiljagi”), äärmiselt stiilne, vaimukas  ja peenelt tehtud muusikal 1950. aastate Nõukogude Liidust, kergelt iroonilises Hollywoodi võtmes, aga sellest filmist olen juba Sirbis varem pikemalt kirjutanud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming