Vennad metsast kinolinale

Mati Vokk

Kaks mitte just väga arenenud vennikest kargas varguste pärast metsa, aga Pekka Lehto võttis nad üles.  

Dokumentaalmängufilm ?VOITKA ? metsavennad? (?V .O. I. T. K. A. Metsän veljet?, Soome/Eesti, 2004, 84 min), re?issöör Pekka Lehto. Peaosis Ülo, Aivar, Helju ja Kalju Voitka. Käsikiri Pekka Lehto ja Beatrix A. Milburn. Eestis esilinastus 29. juulil Viljandis.

 

Soome-Eesti ühistööna aastal 2000 alustatud ja 2004 valmis saanud Pekka Lehto film Voitkadest esilinastus Soomes 2004. aastal 28. oktoobril Helsingi kinos Forum ja Eestis 2005. aastal 29. juulil Viljandi kinos Rubiin.

Pidin esialgu kirjutama filmist ilma seda vaatamata, kuna selle hankimine ei osutunud just lihtsaks. Filmi ära vaadanud, selgus, et võinukski nii toimida, sest suurt muutust filmi nägemine minu mõtte- ja tundemaailmas ei tekitanud.

 

Kaks politiseeritud metsjeesust

 

Vahu üleslöömine Voitkade juhtumi ümber on olnud minu meelest tarbetu. Mitte-eestlastega suheldes langeb igale eestlasele justkui tsipake vastutust mingi suvalise eestlase tegemiste eest. Mina tunnen küll uhkust eesti sportlaste või muusikute üle, samas tunnen sutike häbi eesti hoorade või varaste pärast, kuigi minul pole nendega mingit pistmist. Värniku kullast kuulub osa ka mulle ja kopteriga läks põhja ka osake minust. Voitkade üle ma mingit uhkust ei tunne. Minu nägemus on selge: kaks mitte just kõige arenenumat vennikest kargas varguste pärast metsa, kust ei osanud enam välja tulla. Hiljem ei tea kelle leiutatud müüt metsaminekust okupatsiooniarmeesse mineku vältimiseks ei ole usutav. Samas on vabatahtlike Mowglide valik vaadeldav eksperimendina kuidas ?karja hulgast lahkunud inimolendid? toime tulevad. Kuigi nad ei katkestanud päriselt suhteid ?karjaga?, mõtlen siin nii kommivargil, kinos kui apteegis käimist või vanemate ja õdede-vendade toetust redusoleku ajal (millest pole kuskil suurt midagi räägitud, kuid usun päris kindlalt, et ilma selle toetuseta nad metsas polnud), ei suutnud nad siiski rohkem kui 14 aastat vastu pidada. Kooselu ?Maarjaga? ja ravikindlustusest väljapoole jäämine ei suutnud neid pikemalt veedelda.

Kahe metsjeesuse ettevõtmised jäänuksid ilmselt tähelepanuta, kui tühikarglev meedia poleks asja üles võtnud ja suure kella külge pannud. Selle meediapöörituse tõttu teab isegi minusugune, kes kogu nähtusesse tülgastusega suhtub, kuid eestikeelset meediat jälgib, sündmuste kulust peaaegu kõik. Selles osas Pekka Lehto film ju midagi uut ei lisa.

 

Lehto segab fakte ja väljamõeldist

 

Praegu 57aastane Pekka Lehto on filme teinud juba ligi 30 aastat. Algul koos Pirjo Honkasaloga (too on ehk isegi tuntum ja auhinnatum filmitegija Soomes, muu seas teinud koos Marja Pensalaga filmi ?Tallinna Tuhkatriinu? Tiiu Silvesest ja viimati filmi T?et?eeniast), 1985. aastast juba üksi. Kuigi olen juba pikalt Soome kultuuriruumi jälginud ja olnud alati huvitatud ka peavoolust väljapoole jäävatest nähtustest, pole ma Pekka Lehto filme varem näinud ega teadnud mehest midagi. Jah, olen kuulnud tema filmidest ?The Real McCoy? ja ?Tango kabaree?, kuid rohkem nende värvikate kangelaste, Hanoi Rocksi kitarristi Andy McCoy (Antti Hulkko) ja Aira Samulini (tädi, kes tantsib veel 70aastasena) tõttu. Kui eespool nimetatud on karismaatilised tegelased, siis vennad Voitkad seda pole. Ühe Lehto filmi ?Boy Hero 001? (1997) vastu tekkis mul huvi seda arvustust kirjutades. See on lugu Pavlik Morozovist ja oleks huvitav näha, kuidas soomlane on asjast aru saanud.

Räägitakse, et Pekka Lehto teostes segunevad faktid  ja fiktsioon, kuid ?Voitkades? erilist fantaasialendu minu silm küll ei hooma. Fiktsiooni pole mujal kui Voitkade juttudes. Absurdi küll, eriti Aivar Voitka ja Helve Laksbergi pulmapeo stseenis. See koht ajas tõesti naerma. Raske oli muigeta jälgida ka Kalju Voitka süüdistusi K-Komando aadressil: ?Kolm pakki Leeki olli, aga nüüd om lännu, aga aspiriin om alles.? Aga üldiselt oli film kurb ja seda rõhutas nii Lehto lavastus kui Tuomas Kantelise loodud muusika. Sobivalt oli valitud Erich Krieger laulma ?Vaba last?. Kui otsida midagigi austusväärset Viiratsi vendade teguviisis, siis see on minu meelest võimude ignoreerimine, seejuures nii vene kui rippumatu Eesti võimu, aga lõpuks muserdati ka vennaste vimm. Nad olid just nii vabad, kui inimene koopas kartuleid ja komme süües olla saab, ning on ju Krieger tuntud kiiksuga laulukeste (?Sina oled minu sõber ? jms) esitajana, mille tonaalsus haakub hästi Voitkade keissiga. Üsna musikaalne (regivärsilik) oli ka Helju Voitka ja Ülo Voitka vestlus läbi vanglatrellide, kus ema poega manitses (mitte jooma viina vangla pidudel), ja poeg, enne kui ema oli lõpetanud oma joru, võttis manitsuse omaks seda tasase mõminaga kinnitades.

Film pole mitte väga kurb, nutma küll ei ajanud, pigem pani imestama, kui totakad võivad inimeseloomad olla. Kasimir Lehto kaameratöö on sujuv ja pehme, möödalibisev mets ja soo hellitasid silma. Filmi võib vaadelda ka kui Eesti looduse iluvõtet: samblased rohekad metsad, auravad sood, päikeseloojangus kõrrepõllud. Ilus.

Küsimusi film eriti ei tõstata, kuid vähemalt ühe ikkagi: kes on salapärane käsikirja tegija Beatrix A. Milburn? Käsikirja vooruseks loen, muide, hästi tasakaalustatud mütologistide ja ratsionalistide vastastamist. Stsenaristid ei suru peale ühest nägemust. Lõputiitrid toovad endaga kaasa ka mõistatuse: märkasin Katariina Lauk-Tamme, aga kus on kasutatud Lembit Ulfsakit?

Filmi pealkirja valik on eestlasele kaheldamatult solvav, sest Voitkad ei ole metsavennad, vaid vennad metsast või nagu Saaremaal öeldi: kargajad. Kõigele lisaks rüvetab see tõeliste metsavendade au, kes võõrvõimule, relv käes, vastu astusid. Ma ei tea, kes selle sõna lendu lasi, ilmselt eestlased ise, sobimatu see on, kuid tagasi võtta on ka raske.

Ma ei saa mööda küsimusest: kas seda filmi oli vaja ja kellele seda oli vaja? Teame ju, et tänapäeva maailmas toodetakse paljusid asju ülemäära: vilja, suhkrut, aga ka muusikat, kirjutatud tekste, filme jne. Kui vilja ületootmisega saab veel hakkama, siis kunsti üleproduktsiooniga on raskem. Vilja kas saadame Aafrikasse või põletame, aga kuhu saata tarbetud kunstiteosed? Need jäävad riiulile või arhiivi. Ja võib-olla tuleb 30 aasta pärast keegi Pekka Erelt ja kirjutab Estonian Expressis ?vanast heast eesti ajast?, et miski inimlik ei olnud ka siis võõras meie rahvale ja juba sellised kummalisused jooksid ringi nagu vennad Voitkad.

Filmi ?anrimääratlus on dokumentaal- ehk tõsielufilm, mida see ka on. Nimetaksin seda jäädvustusfilmiks, sest tegemist on ühe veidra elukäigu (või kahe, kuna tegemist on kahe vennaga) jäädvustamisega filmilindile, muid väärtusi ei leidnud paraku ka suure otsimise peale. Pekka Lehto ei küsi, miks juhtus, vaid jutustab, mis juhtus. Mul on tunne, et tegelikult ei tea me tänini, mis Voitkadega tegelikult juhtus: kus nad olid, kuidas nad toime tulid, kes neid aitas jne. Kõik ju pajatavad sama lugulaulu, ega tegelikkus kaamerale ei avane.

Lehto film pole õieti olnud nähtav ega kättesaadav ei Soomes ega Eestis. Ja kes seda vaataksidki? Eestlased mitte nii väga, sest story on ju teada ja uudset lähenemisnurka pole, soomlased ka mitte, sest miks peaksid neid huvitama lõunanaabrite veidrikud. Leidub neil omi ?Matti Nykäseid või Koistisen veljekseid?. Rootslased? Sakslased? Hispaanlased? Ameeriklased? Pelgan, et ?Forest Brothers?it? ei tormataks vaatama kusagil. Ei anna see ju ?Forrest Gumpi? mõõtu kuidagi välja. Kui ETV näitaks, siis ehk telekat kinni ka ei pandaks. Selle filmi koht oleks vahest Mark Soosaare korraldataval Pärnu filmifestivalil, kuid mitte enam aastal 2006. Film on jooksnud Tampere filmifestivalil ja Reykjavikís ?Nordisk Panoram?i? lühifilmide konkursil, saanud auhindu ja preemiad, aga ega see teda paremaks tee.

Soomega on Voitkadel veel üks seos: nende innukaim tagaajaja Mikk Puhalainen on kas soome või ingerisoome päritolu.

Asja kokku võttes vilksatas meelde Henno Käo laulusõnade mugandus: ?Tänu aga sõuksele mehele, kes vilmi aga tegi teistele!?. Aga ? kas ta tegi ikka teistele? Võib-olla iseendale?

Maailm polnuks ilma filmita ?V.O.I.T.K.A. Forest Brothers? vaesem ega kehvem paik. ?Igapäevaseid harjutusi? peavad jätkama ka Ülo ja Aivar Voitka, üks Jämejalas, teine Soomes ehitustööl.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming