Vereimeja Tarkovski

Vaapo Vaher

Ehkki Tarkovski kasutas oma filmides paljusid tuntud artiste, on mõned kriitikud harjunud kõnelema nn Tarkovski näitlejatest. Neist, kes justkui iseäranis plastiliselt sulandusid re?issööri ideedesse. Öeldakse välja kolm nime: Nikolai Grinko, Anatoli Solonitsõn ja Aleksandr Kaidanovski.  Kuigi Kaidanovski mängis kaasa vaid ühesainsas Tarkovski filmis, ?Stalkeris?.

Solonitsõn ja Kaidanovski on milleski sedavõrd sarnased, et olen kuulnud mõnd eesti filmihuvilist meeste nimesid ära vahetavat. Tõepoolest, miski füsioloogiline ühtsus oli neis kahes olemas, samas jäi määratuks meeste vaimu vahe. Olga Surkova, Tarkovski tegude esiotsne andunud kroonik (ning hilisem vihavaenlane ja kohtus protsessija), kes pidas ?Stalkeri? filmimise aegu väsimatult päevikut, kirjeldab, kuis Tarkovski Grinkod, Solonitsõnit ja Kaidanovskit tagaselja lahkas: ?Neist kolmest on intelligentne näitleja üksnes Sa?a Kaidanovski. Tolja Solonitsõn on alla käinud, vaimuvaene ja joob??

Kaidanovski (1946 ? 1995) jõudis filmi juba Moskva teatrikooli päevil, ?Kristuse näoga? intensiivne provintsinooruk hakkas silma ka oma esimesi filme lavastanud Andrei Kont?alovskile. Tudengina pidas raske loomuga Kaidanovski sõprust Leonid Filatoviga, kes hiljem tunnistanud: ?Sa?a oli ebaharilik isiksus, kellele vaatasin alt üles mõistmatuse ja hirmuga?. Kaidanovskis avaldus kaks kontrastset poolust, ühest servast oli ta askeet-filosoof, kirglik maailmamõtestaja, teisalt aga prostoi paren tänavalt. Filatov: ?Ta oskas virtuoosselt matte laduda, valdas hooletult bandiitlikku ?argooni, aga võis ka öö läbi kõrgest kirjandusest kõneleda??. Ükskord hilisel ajal, kui sõbrad teatritudengid läbi pimeda pargi läksid, tungis neile kallale noormeeste bande. Ilmselt tulnuks näitlejahakatistel jätta rahakott ja võib-olla ka elu, aga Kaidanovski astus ühe pussimehe ligi, haaras halja noatera paljasse pihku ja keevitas oma maagilise pilgu röövli  silmadesse. Veri tilkus ta sõrmist ja elektriseeriv hull silmavaade puuris kurjategijale otse ajju. Jahmunud pätid tõmbusid pimedusse.

Kaidanovski näitlejamaneeri iseloomustaski tume, seletamatu magnetism, ta viibimine kaadris oli ekspressiivselt laetud, kunstiline pinge näitlejas ei lõtvunud sekundikski. Ta natuuri ränk egotsentrism kontsentreerus müstiliseks loominguliseks kvaliteediks. Ehkki Kaidanovski läbilöögifilmiks sai Nikita Mihhalkovi ?Võõrastele oma, omadele võõras? (1974) ja ühtekokku mängis ta rohkem kui neljakümnes filmis, jääb muidugi ületamatuks osatäitmine ?Stalkeris?. Tarkovski sõnum ? apokalüptiline maailmapilt, harmoonia kadu, tunnetus, et inimkonda ähvardav katastroof ei toimu plahvatuslikult, vaid teostub märkamatult ja metoodiliselt, kuid seda vältimatumalt ? jõuab kinosaali eeskätt Kaidanovski haiglase Stalkeri kaudu. Tarkovski on selles filmis halastamatum kui varasemates, ta ei kasuta enam optimistlikke ja esteetilisi täiuse sümboleid: hobust, õuna, vihma. Õuna asemel vilksab läbi roiskunud apelsin, hobust asendab kodutu peni. Pisarais Stalkeri ahastus filmi finaalis, et ?Mitte keegi enam ei usu!? on ühtaegu haletsusväärne ja dramaatiline, realistlik ja kummituslik.

Kaidanovski õppis Tarkovski käe all ka ise re?issuuri, lavastas mõned isevärki kujundimustriga filmid. Armastas leekiva kirega mõnd naist. Viimased kolmteist aastat elas peamiselt näruses kommunaalkorteris. Alles päris elulõpul sai omaette elamispinna. See süstis uljust ja ta abiellus endast 23 aastat noorema naisega. Küllap arvas hinges ja kehas peituvat veel jõuvarusid. Pidas vastu kahele infarktile. Kolmas oli liiast. Viiskümmend aastat jäi kättesaamatuks. Nagu ka Solonitsõnil, Kaidanovski teisikul ja vastandil, kes elas 47 aastat vanaks, kuid lahkus Kaidanovskist tosinkond aastaringi varem.

Solonitsõnit kurnas viimaseil eluaastail jõhker kopsuvähk, meest opereeriti, kuid asjatult. Hingelt oli Solonitsõn päästmatu ?ovinist, uskus ?vene ideesse?, mis päästab kogu maailma, ja selle veendumusega siit ilmast ka lahkus. Enne koolemist käskis ta aga naisel koristada oma lamamisdiivani kohalt seal rippunud Tarkovski foto, lausudes kibestunult: ?See mees imes must kogu vere välja?. Tarkovski väntas sel ajal juba Itaalias ?Nostalgiat?, Venest oli ta lahkunud ?oma näitlejaga? hüvasti jätmata.  

Tarkovski arvas, et iga inimese ülesanne on luua ?edöövreid, ?tõe hieroglüüfe?. Olga Surkova manas Meistrit selle ülla silmakirjalikkuse eest. Kellel õigus? Kurat seda teab.  

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming